Kõne alguses pöördus Laats president Arnold Rüütli poole, kes samuti üritusel osales. Siin Laatsi kõne täismahus:

„Austatud president, lugupeetud külalised!

Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil kõik „piirud kahel otsal löövad lõkendama”, ja et „kord Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma”. Nüüd on see aeg käes.

Täna, 98 aastat hiljem, võime täie veendumusega öelda, et see aeg on tõepoolest kätte jõudnud. Kätte jõudnud, ja püsima jäänud. Just need võimsad mõtted „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele” kõlavad tänases vabas Eestis nii kaunilt. See manifest tähistas iseseisva riigi sündi, Põhiseadusele aluse panekut, rahvale lootuse andmist. See oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Meie tänase sünnipäevalapse, meie riigi jaoks, pole iseseisvumise ning taasiseseisvumise teekond olnud sugugi lihtne. Sama keeruline on olnud teekond vabaduse poole selle riigi rahva jaoks. Aga ometi, vaatamata kõigile ajaloost teada keerdkäikudele ja ootamatustele, oleme me siin.

Sünnipäev on rõõmus ja meeleolukas päev, mil tuleb sünnipäevalist õnnitleda ja kiita — ning saame seda teha väga suure rõõmuga. Eesti on elamiseks ütlemata kaunis ja hea koht ning mis oleks sobilikum kui näidata sel puhul välja oma rõõmu just vabariigi aastapäeval. Üle kogu riigi on juba peetud ning peetakse täna pidulikke aktuseid ja vastuvõtte, lüüakse kokku klaase ning sinimustvalged lehvivad oma täies ilus.

Igal Eesti inimesel on kanda oluline roll selles, et riigi sünnipäeva peetaks meeles ning seda ka väärikalt tähistataks. Kes suurejoonelisemalt, kes tagasihoidlikumalt. Mul on väga hea meel, et järjest rohkemates kodudes on saanud 24. veebruar tõeliseks pidupäevaks, milleks valmistutakse ette pikalt ning täie tõsidusega. Samas on selge, et vaid kaitseväe paraad sõjamasinate taustal ning pingviinide paraad välklampide sähvides ei tee kedagi patrioodiks ega pane rohkem oma kodumaad armastama ning sellest lugu pidama.

Mida aga peaksime tegema, et ühiskonnas oleks rohkem patriotismi ja kodumaa armastust? Eelkõige vajame selleks tugevat ja sidusat ühiskonda, kus kedagi ei jäeta hätta, nõrgemaid aidatakse ning mured kuulatakse ära. Mitte ühelgi riigil maailmas pole võimalik olla kindel oma julgeolekus enne, kui pole tagatud sisemine julgeolek. Enne, kui pole tagatud sotsiaalne turvalisus.

Sisemine julgeolek — see on teadmine, et kiirabi on tõesti kiire abi, ja tuletõrjujaid on piisavalt, et põleng kustutada. See on teadmine, et tänavatel on turvaline liikuda, sest politseinikke on piisavalt palju. See on teadmine, et õigussüsteem ning kohtud on sõltumatud ja ausad. See on teadmine, et valimised toimuvad läbipaistvalt ning demokraatlikult.

Täpselt samamoodi on sisemine julgeolek teadmine, et töö kaotuse korral on olemas see keegi, on olemas RIIK, kes pakub ajutist tuge ning aitab uuesti järje peale saada. See on teadmine, et seesama RIIK aitab minu makstud maksude läbi teisigi abivajajaid ning kasutab seda raha õiglase meelega. Teadmine, et RIIK on hea peremees.

Päris kindlasti on sisemine julgeolek teadmine, et RIIK suudab mõelda mitu sammu ette, suunata oma kodanikke tervislikumate ja säästlikumate eluviiside poole. RIIK peab oskama analüüsida, mis toimub majanduses ja vajadusel ka otsustavalt enda käes olevat võimu kasutama, et majandusse sekkuda. Inimväärse palga teenimine kodumaal on see, mida kodanikud ootavad.

Mingit kahtlust pole selles, et RIIK peab mõtlema kõigi oma inimeste peale, kõigi Eestimaa rahvaste peale, ükskõik kui kaugele ääremaale, või kui paksu metsa sisse nad on oma kodu rajanud.

Kirjanik Mark Twain on omal ajal öelnud:
„Patriotism toetab kodumaad kogu aeg, valitsust aga siis, kui see seda väärib.”

Tabavalt öeldud, kas pole?

Just seda põhimõtet, et valitsuse poliitika ja otsuste kritiseerimisel pole mingit seost Eesti riigi kritiseerimisega, tuleb ühiskonnas oluliselt rohkem meelde tuletada. Pole mingi saladus, et seda kiputakse tihti unustama.

Selles pole midagi keelatut, kui me Eesti riigi sünnipäeval räägime ka nendest asjadest, mis võiksid olla palju paremini. Veelgi enam, olen veendunud, et näitame riigi ja rahvana oma tugevust, kui julgeme ise probleemidele tähelepanu juhtida, ja püüame neile ka lahendusi leida.

Vaatamata riigi 98. sünnipäevale ning ka 25 taasiseseisvumisaastale seisame jätkuvalt silmitsi liiga suure ühiskonna kihistumisega. Lõhe jõukate ja vaeste vahel on endiselt kuristiku mõõtu; ühiskondlikus arvamuses võtab äärmuslik tolerants mõõtu äärmusliku sallimatusega; pealinn kasvab ja areneb jõudsalt, kuid maapiirkonnad hääbuvad veelgi kiiremas tempos.

Maapiirkondade hääbumisega käib käsikäes haldusreform, mille konkreetset sisu kohalikes volikogudes pikisilmi juba viimastel kuudel on oodatud. Protsess on küll suure hooga käima lükatud, kuid tõenäoliselt pole veel kellelegi selge, milline on õigupoolest taotletav eesmärk ning oodatav kasu.

Haldusreformi küsimus on omamoodi Eesti poliitika kurioosum, mis teatud ajavahemiku järel esile kerkib, et siis jälle vette vajuda. Kas ja kui tugevalt suudab praegune katsetus pinnale jääda, näeme tõenäoliselt veel käesoleval aastal. Paksu verd kohalike liidrite seas on see küsimus aga juba suutnud tekitada. Eriti teravalt peab protsessi jälgima Tallinna volikogu, sest on ju varemgi keskvalitsuse ootamatud nipid püüdnud linna suveräänsust ümber sõrme keerata.

Inimeste koondamine keskustesse ning suuromavalitsuste loomise idee on küll üks poliitiline valik võimalikest, kuid regionaalse jätkusuutlikkuse ja turvalisuse seisukohast selgelt miinusmärgiga.

Regionaalse jätkusuutlikkuse küsimuses ei tohi me unustada Ida-Virumaad, kus kujunevat sotsiaalset olukorda ei hoita kahjuks piisava meedia tähelepanu valguses. Avalikuks saavate järjestike koondamisteadete taustal nenditakse küll, et olukord maakonnas muutub keerulisemaks, kuid sisulisi abimehhanisme pole pakutud. Millisest sisemisest julgeolekust saame me rääkida, kui sadu inimesi jääb töötuks, omavalitsuste maksulaekumised vähenevad ning pered peavad toime tulema erakordselt kitsastes oludes?

Probleem on tõsine ning tegemist on olukorraga, kus RIIK peab näitama kiiret reageerimisvõimet, lahenduste pakkumise suutlikkust ning võrdset hoolivust kõigisse oma inimestesse. Eriti Ida-Virumaal, mis võitleb niigi madalama sissetuleku määra ja suurema töötusega.

Ma ei räägi siinkohal ainult töötuks jäänud inimestega tegelemisest, vaid piirkonna strateegilise arengu planeerimisest seotuna jätkusuutlikuma ja keskkonnasõbralikuma energiatootmise arendamisega. Piirkond omab vastavat tööjõudu, sobivaid looduslikke võimalusi ning boonusena traditsioone energiatootmise valdkonnas. Seda kõike ei saa lükata kaugemasse tulevikku, vaid see peab alguse saama täna ja kohe.

Kõigi seesuguste probleemide edasi lükkamine tähendab vaid sotsiaalsete pingete suurendamist, mis on niigi ootamatult kõrgele tõusnud. See kui osa rahvast otsib endale väljundit äärmuslikke valikuid tehes — näiteks Odini sõdalastega liitudes — ei tähenda seda, et rahvas on haige. See tähendab, et valitsus pole suutnud sotsiaalseid pingeid piisavalt ennetada ning maandada. Äärmuslikud liikumised ei saakski ju tekkida, kui selleks põhjust poleks.

Meie riiki on aastate jooksul nii õhukeseks lihvitud, et mõnes kohas hakkab see juba läbi paistma. Selle käigus on aga kaudseid ja varjatud meetmeid rakendades jõutud nii kaugele, et nende mõju annab üha enam tunda. Valitsuse majanduslikud dogmad on saanud piduriks, mis pärsivad ettevõtluse ja majanduse arengut.

Hädavajalik üldine maksureform on „keelatud teema” kunagiste kergekäeliselt välja käidud populistlike valimislubaduste tõttu, mis tegelikkuses on suurel osal inimestest juba meelestki läinud. Võib olla see ilmeksimatuse kuvandi hoidmise püüd ongi see, mis takistab seda nii vajalikku tegutsemissuunda.

Tänavu ametist lahkuv president Toomas Hendrik Ilves pakkus 2013. aastal peetud vabariigi aastapäeva kõnes välja, et Eesti tuleb sajanda aastapäeva tähistamiseks korda teha. Loomulikult on see kiiduväärt idee, kuid tingimata peame siia lisama ka maksureformi ellu viimise. See oleks meie riigile juubeliks suur kingitus, millest tõuseks olulist tulu kogu ühiskonnale järgnevateks aastateks.

Eesti vabariigi juubelil, ümmargusel 100. sünnipäeval, 2018. aastal, saab aasta tähtsaima kõne pidamise koorma enda kanda järgmine president, kes valitakse veel tänavu. President Lennart Meri lootis, ja uskus, et vabas riigis võiks ja peaks presidenti valima rahvas. Täpselt sedasama ideed väljendas ka president Arnold Rüütel.

Kuigi aastal 2016 ei saa seda teha ikka veel otse Eesti rahvas, tuleb loota, et meie järgmine president saab olema väärikas kandidaat väärikasse ametisse. Inimene, kes oleks austatud välismaal, kuid eelkõige meie omal kodumaal; kes on ühendaja, mitte poolitaja. Leian, et taas on käes aeg, mil on vajalik pöörata tähelepanu nii-öelda sissepoole ja vaadata, kuidas elavad meie inimesed, mitte muretseda liialt, et kuidas teistele tundub me elu siin.

Presidendi otsevalimiste kriitikud ja vastased rõhuvad sellele, et nii tekiks rahval liiga suured lootused presidendi võimu ulatuse osas, mida parlamentaarses riigikorralduses olla ei saa. Vastan sellele aga lihtsalt — ka president vajab senisest märksa enama vastutuse kandmist. Rahva mandaat riigipea ametisse asumiseks on just sedavõrd suur vastutus, mida praegusel keerulisel ajal vajame. Rääkimata sellest, et nii seoksime presidendi ametisoleku lahti valitsuskoalitsiooni kokkulepetest. Eesti rahvas on selleks valmis, et endale ise riigipea valida. Aga kas ka poliitikud on selleks valmis?

Riigimehelikkust ja kindlameelsust on meil nendel keerulistel aegadel kahtlemata vaja. Mul on hea meel, et peame neid inimesi Eesti ajaloost, kes on oma suure panuse meie riigile andnud, auväärselt meeles. Tänavu täitus 150. aastapäev riigitegelasel ja Tallinna volikogu esimesest eestlasest esimehel Jaan Poskal. Selle puhul seisab nüüd Kadriorus otse Luigetiigi kõrval tema monument — väärikas tänuavaldus meie Rahuwürstile, mehele, kes oli rahuläbirääkimiste eestvedaja ja Tartu rahu allkirjastaja.

Ma loodan siiralt, et järgmine Eesti riigipea — valitagu ta siis parlamendis või valijameeste kogus — kannab endas Poskale sarnaselt diplomaatia kõrgklassi, töötahet ning piiritut armastust oma riigi ja rahva vastu. Rahvale on sellist riigipead väga vaja.

Austatud külalised! Ka oma vabariigi sünnipäeval ei pääse me kuidagi mõtlemata rahvusvahelisele olukorrale. Tänapäeva globaliseerunud maailm ning Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse tähendab, et maailmasündmused on otseselt seotud ka meie riigiga.

Kui veel aasta tagasi võisime suurimaks mureks pidada rahva väljarännet, siis nüüd pole inimeste meelel ja keelel muud kui sisserände probleem. Koostöö asemel loeme ja tunneme vastandumist, pingeid ning muresid, mis vaevavad nii meid kui ka kõiki teisi eurooplasi. Pagulasküsimus, ja sellega kaasnevad õigustatud ning õigustamata hirmud ripuvad meie kõigi pea kohal, muutes ootused tuleviku osas kahetiseks. Et mitte öelda – pessimistlikuks.

Euroopa oli pikalt sõdadest puutumata, ja tundus, et oleme jõudnud rahuaega. Viimane aasta avas aga veelgi enam „vana hea Euroopa” silmad ning puutusime kokku rohkemate probleemidega, kui oleks eal ennustadagi osanud. Jätkuvalt on pingeline olukord Ukrainas, kus hukkuvad süütud inimesed. Möödunud sügisel raputasid meie turvatunnet Prantsusmaal aset leidnud terrorirünnakud.

Näeme, et üha rohkem Euroopa riike astub võitlema ühise vaenlasega, kel pole õiget nime ega nägu, keda on raske tuvastada — see on Islamiriik. Sõjakolle Süürias üha laieneb ning ärevad teated on saanud tavapärasemaks kui rahustavad teated. Loomulikult annab kõik see omakorda hoogu pagulaskriisile.

Meie kodumaa ei oma maailmapoliitikas superriikidega võrdset kaalu, kuid ometi on meie arvamus tähtis ning peame andma endast parima, et eestlaslik rahumeelsus ning vaoshoitus avaldaks kõikjal mõju. Vaid üksteist hoides suudame säilitada rahu nii kodus kui ka võõrsil.

Valus on see, kui üksteisele valu tekitame. Eesti tee on koostegemise ja koosmõtlemise tee, ja kui seda ei ole, on meie tulevik keeruline. Loodan väga, et millalgi tuleb aeg, mil poliitikud ja naabrid meie ümber argumenteerivad, põhjendavad, arvavad ja aktsepteerivad, et maailmapilt pole kahetine.

Mis on see sinimustvalge, mis meid kõiki siin Eestimaal ühendab? See on Pärnu suvi, imeilus loodus, neli aastaaega, laulupeod, Kristjan Palusalu, vanalinna punased katused, Lõuna-Eesti kuplid, võidupüha ja jaanipäev, Saaremaa praamijärjekord, Lydia Koidula, Peipsi sibul, Tartu Ülikool, kõik-on-käe-jala-juures, rehetare, Eesti kroon, saanisõit lumisel metsateel, Juhan Liiv, Balti kett, tammsaarelik tõde ja õigus, Skype, rahvatants ja Kalevipoeg.

See on see, kes me ise oleme.

200 aastat enne Eesti 100. sünnipäeva, aastal 1818 kirjutas Kristjan Jaak Peterson:

„Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meelesse oma kastet ei vala? Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?”

Head külalised, austatud president!

Selle maa keel on tõusnud taevani laulutuules. Meile on antud vaid üks Eesti, ja me peame teda hoidma.

Soovin Teile kaunist vabariigi aastapäeva.”