Vaata videot:

Kui tuntud kirurg ja haiglajuht Ralf Allikvee (65) 2012. aasta sügisel aasta isaks pärjati, tabas teda mõningane hämming. Tublisid mehi on ju Eestis piisavalt. Ennast ei osanud ta sugugi teistest paremkas isaks pidada. „Ega ma ei saa sellest siiamaani aru. Mäletan, sõitsin autoga, kui mulle helistati ja anti teada, et tuleb minna tiitlit vastu võtma. Jätsin auto seisma ja no ei suutnud uskuda, millest see tiitel,” meenutab Allikvee ning arutleb edasi.

„Jah, mul on olnud tõesti õnne – mul on mõistev abikaasa. Lapsed on haritud ja omal alal edukad ning mõlemad vana traditsiooni kohaselt ka abielus. Mul on väga toredad lapselapsed. Aga minu tegutsemine, mis puudutab lapsi, on seisnenud vaid selles, et olla neile vajalikul hetkel kättesaadav ning et neil oleks võimalus ennast teostada. Kõik. Olen ise alates 12. eluaastast nö ise kasvanud. Jah, mul olid isa ja ema, aga nemad mind ei kontrollinud. Seda vabadust olen üldjoontes andud oma lastele. Ja paljus tänu sellele on nemad õppinud ise hakkama saama.”

Siinkohal kiidab Allikvee oma abikaasat Tiinat, kes laste kasvatamisel põhiraskust kandnud. Ning on nüüd abiks lastelaste hoidmisel, kui samuti silmapaistvat arstikarjääri tegevad poeg ja tütar seda vähegi vajavad.

Tiina, Kristiina, Ralf ja Rasmus Allikvee Jaanuaris 1980, enne nõukogude armeesse minekut
Foto: erakogu

Niisiis, istume Ida-Tallina Keskhaigla juhi Ralf Allikvee kabinetis koos ta poja Rasmuse ja tütre Kristiinaga. Nad töötavad kõik samas haiglas, Rasmus on lülisamba kirurgiale orienteerunud ortopeed, Krisitiina Ojamaa on aga onkoloogiakeskuse juhataja.

Aga, nagu selgub, isa töökabinetis ei kohtu nad sugugi tihti. Rasmus: „Kolmekesi me näeme üksteist tööl pigem üle neljapäeva kell 8.30. hommikul. Siis on suur haigla koosolek.”

Ralf: „Ja siis ei kohtu ma mitte oma poja ja tütrega. Nad on kolleegid nagu kõik teisedki.”

Ja ikkagi, ega see liialdatult ei kõla, kui räägin Allikveede arstide dünastiast? Ralf Allikvee tõmbab pildi veidi laiemaks. „Mu abikaasa isa oli kirurg. Onu oli arst ja onu naine samuti. Ja onutütar on arst...”

Kristiina: „Ka ema õepoeg on arst.”

Rasmus: „Minu abikaasa on ämmaemand.”

Kristiina.”Vaat minu abikaasa ei ole arst. Ja meie ema ei ole, kuigi on terve elu harjunud arstidega koos olema. Ema on pigem tehnilisem inimene.”

Ralf: „Ja seepärast sobib hästi sinu mehega, mõlemad on TPI/TTÜ kasvandikud...”

Aga ka Ralf Allikvee enda vanemad ei olnud meditsiiniga seotud. ”Kui ma sündisin, elasime tänases Kose vallas Äksis, kus isa juhtis võitööstust. Kui tööstus suleti – olin siis üksteist – kolis me pere Lungu sovhoosi. Isa, kes oli õppinud zootehnikuks, läks, nagu öeldakse, põllumajandusse tagasi.”
Aga ema? „Ema hariduseks oli 9 klaasi, pluss Tallinna õmbluskool. Pere noorima tütrena pidi ta kodutalu eest hoolitsema.

Vaike Allikvee, Aarne Allikvee ja Ralf Allikvee aastal 1959
Foto: erakogu

Tulevase tipptohtri edasise saatuse ehk kutsevaliku puhul olid ta enda sõnul määravamad kolm juhtumit „Ühel talvel hüppasin Äksis suure rändrahnu pealt maha, lume all olid peidus väiksemad kivid,millel murdsin jala. Vigastus diagnoositi paraku mitte nii nagu vaja, ja raviti valesti. Lapsepõlvevigastus andis aastaid hiljemgi tunda. Ja siis, ühel suvel hüppasin pahaaimamatult jõkke. Aga keegi oli vette jätnud miski roostes plekitahvli. Selle terav serv lõikas jalga sügava haava. Sain jalga tõsise abstsessi, mida onu, kes toona Ravila haiglat juhtis, päris pikalt ravis,” kirjeldab Ralf Allikvee.

Emotsionaalselt kõige olulisemaks mõjutajaks arstikutse valikul oli tema sõnul aga see, kui mu vanaema õel oli nahavähk ja noor inimene nägi, millistes piinades tädi vaevles. „See mõjus rängalt. Oli tahtmine aidata. Teha nii, et inimene ei peaks nii suurte piinadega siit ilmast nii lahkuma. Äkki on võimalik seda kõike paremini teha, äkki on võimalik ravida.”

Aga lapsed? Küllap on nemad varakult teadnud, et tulevik on meditsiinis? Rasmus: „Minul oli tõesti arstidemaailma tunnetus küllalt varakult käes. Käisin sageli isaga tööl kaasas. Aga pean tunnistama, et mingit jõulist suunamist isa poolt polnud. Mäletan, et millalgi 9. klassi lõpetamise järel – see oli 1993. aastal – rääkisid kõik ikka majandusest. Mõtlesin isegi, et võiks pigem majandusega tegeleda. Aga see tuhin läks suhteliselt kiiresti üle. Meditsiinihuvi oli suurem. Ju see mingilgi määrel on koduse fooniga seotud. Ega asjata polnud me ülikoolikursusel nii palju arstide lapsi. See foon mõjub.”

Ralf Allikvee pärjati aasta isa tiitliga

Ralf: „Tegelikult ma ju hoiatasin teid mõlemaid?”

Rasmus: „Isa ütles, et ega meditsiin ei ole mugav ja kerge tegevusala. Kooliajast meenub üks iseloomulik vahejuhtum. Olime koos teiste kursusekaaslastega liftis. Ka üks õppejõud oli meiega – väga tuntud Tartu ortopeed. Ta vaatas nägusid: „Sind ma tean, sind ka - tean su ema ja isa. Aga ühe õpilase peal ta pilk peatus: „Sina, kas sul on keegi vanematest arst? Ei ole! No mis sa, loll tuled siia õppima? Suurt raha sa selle ametiga ei teeni. Mine õpi parem midagi popimat. Kas sa siis tõesti aru ei saa, kui raskesse ja keerulisse maailma sa ennast segad?”

See oligi aeg, mil suurem osa arsti eriala lõpetanutest läksid tööle ravimifirmadesse, sest seal olid kordades kõrgemad palgad. Meditsiinis olid sissetulekud lahjad ja võimalused keerulised, tulevik paistiski suhteliselt tume. Tõsi, Soome tundus pääsetee. Meie kursuselt, ma arvan, 50 protsenti läksid.”

Ja ikkagi valisid arstikutse? Rasmus: „Aga ju peab sees olema mingi tundmus, et see on sinu ala. Kusagil alateadvuses. Ja ei kahetse ma seda valikut kohe mitte kuidagi. Töö on olnud väga huvitav.”
Ühest raadiosaatest jäi kõrvu, kuidas isa Ralf saatis poja pärast teist kursust intensiivravi osakonda tööle (IROsse), et noormees näeks nö päris elu.

Rasmus: „Leppisime kokku, et seekord ei räägi sellest(naer). Tõesti oli nii, et kui teistel hakkas suvevaheaeg, siis mina ja mõni mu kursavend veel läksime IROsse täiskohaga tööle. Töötasin Mustamäe haigla üldreanimatsioonis sanitarina, mis on minu arvates üldse üks kõige keerulisem koht töötamiseks. Ja samas äärmiselt huvitav. Arvan, et iga arstitudeng peaks mingi aja töötama IRO-s või EMOs . See kogemus kulub vägagi ära. Mulle andis see kogemus edaspidiseks tublisti indu.”

Ralf: „Minu mõte toona oligi see – las poiss saab karmi kogemuse, et siis teha valik. Kui pärast EMOs töötamist tunnetad, et on tõesti sinu rida, mida elus ajada, siis saad heaks arstiks. Kui ikka ei sobi, võid minna äri tegema või mida iganes. Aga tütrel oli arstikutse oli ikkagi teine valik.”

Kristiina (kergelt muheledes): „Ema ütles, et temal ei ole kodus midagi rääkida, kui mina ka arstiks lähen. Vend, kes lõpetas aasta varem gümnaasiumi, juba läks ülikooli arstiks õppima. Mina tahtsin ikka midagi muud. Lõpetasin Tartus Descartes'i Lütseumi, prantsuse keele eriklassi. Mõtlesin, et midagi peaks selle keeleoskusega ikka edasi tegema. Miks mitte minna diplomaadiks? Plaan oli, et kõigepealt lähen sotsioloogiat õppima - see annab korraliku üldtausta – ja sealt edasi lähen diplomaatide kooli."

"Riiklikud lõpueksamite tulemustega olin arstiteaduskonnas kohe, plaks, sees – polnud mingit küsimustki. Aga sotsioloogia oli sel ajal Tartus tohutult populaarne eriala. Umbes 500 soovija seast valiti välja kaksteist pluss veel kaks vabakuulajat. Mina oli kometeistkümnes. Olin justkui lõhkise küna ees – mida ma siis ikkagi teen. Ei tahtnud olla mingi „poolik” üliõpilane. Nähes mu kõhklusi, tuli isa juurde ja ütles: „Vaata, Kristiina, seal arstiteaduskonnas on esimesel aastal sellised üldised ained – tee need kaasa. Kui ikka tõesti ei meeldi, saad ehk sotsioloogiasse tagasi minna.” Võtsin mõtlemisaega. Aga lõpuks pani ema asjad paika: „See sotsioloogia on küll jube popp ja puha, aga, tead, see kõik jääb sinu jaoks natuke lihtsaks.” Nii otsustasingi arstiks õppima minna. Ja ei ole seda kunagi kahetsenud. Mulle tegelikult ei meeldigi lihtsad väljakutsed. Rasked on ikka huvitavamad.”

Mida arstitöö annab?
Kristiina: „Muidugi tahakas maailma paremaks teha. Arvan, et iga arst tahaks leida midagi, tänu millele saab maailma paremaks muuta. Kui sa aitad ühte inimest, aitad sa juba ka pisut maailma.
Kuulasin kord klassivendi, kui nad rääkisid, et on igav ja peaks midagi põnevat ette võtma. Mina saan kõik omad teravad elamused töölt kätte. Absoluutselt! Iga päev toob ikka miski kriitilise momendi, mida tuleb lahendada. Ma ei otsi tööst vabadel hetkedel enam mingeid teravusi lisaks. Aga vend sõitis kunagi rallit – ju otsis teravaid elamusi."

Rasmus: „Sõitsin siiski põhiliselt ülikooli ajal. Ja lõppes halvasti. Minu ja piloodi vigastusega, millest oleme õnneks taastunud. Sain lülisamba murru. Tol ajal ei osanud ma muidugi teada, et saan tulevikus lülisamba kirurgiks. Isa võttis asja siiski üsna realistlikult. Olime siiski elus. Ema ütles küll, et teadis ette, et see asi peab ükskord juhtuma...”

Ralf: Tegelikult olen mina ka süüdi, et sa sõitma hakkasid.

Rasmus: „No see on isa jutt, mida ei pea sisse panema. Tegelikult mu autoralli karjäär ei kestnud ju kaua – paar aastat ainult. Ja see oli ju lahe aeg. Sain palju sõpru, kellega suhtlen siiamaani. Peale avariid olen vast ühe või kaks rallit sõitnud. Tõsi, pärast viimast korda ei rääkinud abikaasa minuga nädal aega. Aga üldisemalt öeldes, saan minagi kõik omad emotsioonid tööst kätte. Ei ole soovi reede õhtul midagi paaniliselt ette võtta. Mulle meeldib kodus olla.”

Ralf Allikvee Mustamäe haigla direktorina 16.11.1999.
Foto: Ingmar Muusikus/Eesti Ekspressi paberarhiiv

Meenub, et Ralf on rääkinud, kuidas lapsepõlves oli üksvahe ta hoidjaks keegi sügavalt usklik naine... Ralf: „Mina olen sellest hoolimata me peres ainuke pagan. Aga lapsed on ristidud ja laulatatud.”

Sellega seoses kerkib pähe üks pentsikuvõitu küsimus. Kas väljaõppinud ja kogenud arstid siiski aegajalt kogevad jumalikku sekkumist? Et juhtub midagi, mida on meditsiiniliselt raske seletada?
Kristiina: „Kas ei ole keegi öelnud, et mida rohkem õpin, seda enam saab selgeks, kui vähe ma tegelikult tean. Et teame justkui tõesti oma valdkonnast palju, aga kogeme ometi asju, mida on raske seletada. On kaks pealtnäha väga sarnast rasket haiguslugu. Üks inimene paraneb, teine paraku mitte.”

Ralf: Just. Tead arstina täpselt, mida selles olukorras tuleb teha. mis on sel hetkel kõige õigem, mis on patsiendi jaoks kõige optimaalsem. Teed oma töö mõlema juhtumi puhul tehniliselt täpselt sama moodi – aga ühel patsiendil tuleb tüsistus ja teistel mitte. Ühed paranevad jõudsalt ja teised ei tulegi raskest seisust välja. Mis seal põhjuseks on? Kas on abiks miski taevalik sekkumine?"

Mist teeb ühest arstist tippspetsialisti? Ralf: „Kui sa tahad olla tipus, siis tuleb teha tööd, tööd ja veelkord tööd. Piltlikult öeldes - tulebki elada haiglas. Jah, tean omast käest, isiklik elu kannatab. Annan endale selgelt aru, et kuna olen oma elus palju just nimelt haiglas elanud, siis tõenõoliselt on väga palju tööväliseid ilusaid asju jäänud olemata. Kas ma kahetsen? Ei kahetse! Tänu sellele, et olen haiglas elanud tunnen iga kehaosaga, mis moodi haigla elab ja toimib. Ja olen haiglajuhina võimeline mis tahes probleeme lahendama.”

Sel momendil, kui tuleb jutuks see kui palju Ralf Allikvee oma lastega tööalaselt mõtteid vahetab, kui palju üksteisele professionaalset nõu antakse, ütleb haiglajuht toreda lause: „Minu õnn on see, et olen nüüseks küll olnud 39 aastat olnud juhtivtöötaja, aga ei ole seejuures mitte kunagi loobunud arstitööst. Seetõttu, julgen öelda, et olen arstina siiski nö Harju keskmine.”

Seepeale reageerib tütar Kristiina: „Isa on muidugi maru tagasihoidlik oma ütlemistes.” Järgneb pikem erialane teemaarendus. Näiteks sellest, kui silmapaistvat tööd on ta isa kasvõi eesnäärme vähi ravi edendamise osas Eestis teinud.

Aga kes on hea arst?
Ralf: „Hea arst on see, keda patsient usaldab. Võid oma erialal olla mitte kõige-kõige tipmisem tegija, aga kui patsient sind usaldab, siis selle patsiendi ravimisel saad suure tõenäosusega hea tulemuse. Ja teispidi, nii kui tekib usalduskriis arsti ja patsiendi vahel, on mõistlik kiiresti lahku minna. Usalduseta ei saa meditsiinis soovitud tulemust. Üks kord – olin siis veel suhteliselt algaja, olen selle vastu eksinud. See oli õppetunniks. Usaldus, usaldus, usaldus see on meie töös kõige tähtsam.”

Tundub, et Rasmus ja Kristiina on isaga täiesti nõus.

Allikveede suur pere: I rida Robert Allikvee, Ralf Allikvee, Karl Ottomar Ojamaaa; II rida Tiina Allikvee, Marge Allikvee, Mariel Allikvee, Rasmus Allikvee, Paul Oskar Ojamaa, Urmas Ojamaa, Kristiina Ojamaa
Foto: erakogu