Võrus Kuperjanovi pataljoni lähedal asub Ojade kodu, ilus äärelinna eramaja, üleni valge ja järve kõrval. Uks avaneb ja meid tuleb tervitama ema Raguell. Toas kargab rõõmust ja hüperaktiivusest ringi koer Rufus, hiljem samasugust plahvatusohtlikku aktiivsust kiirgav pere noorim poeg, 12-aastane Markus.

Ojad on pidevalt kuskil ära. Tänagi ei ole teisiti, kuna isa töötab Otepääl ja on teel töölt koju ning peretütar Regina asub teele samuti Otepäält, kus ta oma elukaaslase Kalev Ermitsaga elab.

Järjest hakkab Ojasid koju voolama. Esialgu isa Kristjan, viis minutit hiljem tütar Regina ja Kalev. Kõigil samasugused vatijoped seljas, peal suurelt kirjas „ESTONIA“. Seda mitte ainult isamaa-armastusest, vaid on ju terve pere Eesti laskesuusatamise tipp – esindavad Eestit nii suuskadel kui ka raja kõrval ergutajatena-eestvedajatena.

Vaata videost perekond Oja lugu:

Ei juhtu tihti, et Ojad niiviisi ühe katuse all kokku saavad. „Oleme kaks aastat järjest kuidagi nüüd juhtunud minu sünnipäeva tähistama,“ räägib Regina, kes täna saab 22. „Polegi kunagi väga sünnipäeva pidada saanud. Alati on võistlused olnud. Isegi koolis oli nii, et see üks kord, kui läksin sünnipäeval kooli ja võtsin muffinidki kaasa, olid külmapühad. Ainult 7 inimest oli kohal. Pidu on defitsiit olnud“.

Ojad kogunesid seekord kokku Regina 22. sünnipäeva tähistama.
Foto: Argo Ingver
Pere pesamuna Markus hüperaktiivse koera Rufusega
Foto: Argo Ingver

Ideaalist on puudu pere vanim poeg Mattias, kes pidi just täna komandeeringusse sõitma. Kõik teised pereliikmed on aga sünnipäevapidustusteks kohal, milleks Raguell on teinud imemaitsva lõunasöögi ja üllatuseks veel ka tordi. Kaunistuseks rukkililled.

Olümpiasõit läbi valude
Ojade lugu saabki alguse laskesuusatamisest. „Meil on Raguelliga kolm aastat vanusevahet. Alguses noortena tundus see muidugi suur, aga aeg tegi oma töö ja 1987. aastal astusime suhtesse,“ meenutab Kristjan, kuidas toona saigi pigem laagrist laagrisse elatud ja nõnda pidevalt laskesuusatajatena ka koos viibitud.

Raguelli isa Romeo ja ema Marika aastal 1973
Foto: erakogu
Perekonda ühendav sport on laskesuusatamine. Suvised Liidu Dünamo Meistrivõistlused 1989, Raguell tulistamas
Foto: erakogu

Raguell leidis tippspordist pere, aga karjääri suusatamisest ei teinud: „Venemaa oli juba läbi rännatud ning kuhugi kaugemale ei pääsenud. Ajad olid sellised. Tahtsin ruttu suureks saada ja iseseisvalt elama hakata. Kristjan tegi sporti kauem, käis olümpialgi ära. Ent ma ei kahetse, et ära lõpetasin – kodus on juba kolm olümpiavõitu käes laste näol.“

Kristjani aga käis olümpial, kuigi võistles läbi valude: „1989. aastal oli mul autoõnnetus. Selg oli paigast ära ja tundus, et see on ka sportlasekarjääri lõpp. Sisuliselt oligi, kuid tahtsin veel olümpial ära käia.“

Kristjani ja Raguelli pulmapäev 1992. aastal
Foto: erakogu

1992. aastal oli Albertville’i taliolümpial väljas esimest korda Eesti koondis. „Senimaani näidatakse neid klippe, kuidas lehvitad esimesel olümpial Eesti lipu all,“ lisab vahele Regina poiss-sõber Kalev vahele.

Kristjan jätkab: „Ainus, mis mul aitas üldse rajal püsida, oli nõelravi. Teadsin nõukogude ajast arste, kes tegidki mu nõeltega lihtsalt tuimaks, et saaksin üldse rajale. Pärast olümpiat lõpetasin ära. Oli oht, et jään üldse ratastooli. Ega praegugi on selg haige, aga olen ära harjunud.“

Kuigi Kristjanile jäi 1992. aasta talveolümpia viimaseks, siis Ojade peres kasvab juba järgmine olümpialootus, Regina, kes napilt oleks Pyeongchangi olümpial Eestit esindanud. Poiss-sõber Kalev aga kuulub Lõuna-Koreas Eesti laskesuusakoondisse.

„Nooremana käisin üldse ujumas, sain isegi mitmeid medaleid. Siis olingi kahevahel, et kas jääda edasi laskesuusatamisse või ujumisse. Seltskond sai saatuslikuks,“ räägib Regina väga kokkuhoidvast laskesuusatajate pundist.

Foto: Argo Ingver

Sarnast teekonda meenutab laua otsas ka isa: „Sõbrad suusatasid ja siis hakkasin seda ka ise 4. klassis tegema. Enne oli mul suusatamine 2,“ naerab ta ning lisab, et kuigi laskesuusatajad on tihkesti kokkupõimitud punt, siis palju neid ei ole. „Laskesuusatajad on päris väike punt. Eks oleme ka rahvusvaheliselt pere. Kui kuhugi jälle sõita, siis on ikka hea meel kõiki näha. Nii 70-80% tean laskesuusatajate pundist maailmas.“

Elukestev trenn ja 24/7 töö

Üks põhjuseid, miks nii vähesed laskesuusatamisega tegelevad, on raha. „Kõik ei saagi endale seda lubada. Rahvasport see ju ei ole, kalliks läheks. Abiks on sponsorid, riik, aga ise peab ka raha alla panema, sponsoreid taga ajama ja muud müügimehe tööd tegema, et toime tuleks,“ räägib Kristjan.

Teine ridade harvendaja on elukestev trenn, kuna laskmise võib ju ka hiljem selgeks saada, aga suusatamist ja vastupidavust tuleb treenima asuda juba varakult. „Teekond harrastajast profiks on töökohast loobumine. Tööd ei jõuaks küll teha,“ räägib Kristjan. „Trenn-söök-puhkus,“ kirjeldab oma päevaplaani Kalev. „Ega ei jõuagi muud teha peale trenni. Sport on 24/7 töö.“

Regina jõuab justkui kõike teha. Trenni kõrvalt õpib ta Tartu ülikoolis skandinavistikat. „Eks selle pärast, et oleks peale suusatamise ka plaan B olemas, läksin ülikooli. Mingi hetk võtan siiski osakoormuse, kuna semestris 30 ainepunkti spordi kõrvalt ikka ei tule ära“.

Raguell Oja NSVL meistrivõistlustel 1987. aastal
Foto: erakogu

Eriala ja huvi konkreetselt rootsi keele vastu tärkas tal keskkoolist. „Iseseisev elu sai alguse Sollefteå spordikoolist. Audentesesse väga ei tahtnud minna. Olin 16 ja õppisin rootsi keele päris kiiresti ära, kuna mitte millestki aru saada ajas ikka päris vihale küll. Ma ei julgenud rootsi keeles esialgu rääkida, sest kui seltskonnas rääkima hakkasin, siis kõik jäid vait ja kuulasid,“ meenutab Regina enda üle naerdes.

Kalevi ja Regina lugu sai alguse sarnaselt Regina emale ja isale laskesuusatajate keskel. „Alguses me väga koos ei olnudki. Kui teistega sai ikka seltsitud ja juttu aetud, siis Kalevilt vist ainult "tsau" kuulsingi, rohkem me ei suhelnud,“ räägib Regina.

Kalev kinnitab, et põlved läksid tõesti nõrgaks. „Ei julgenud tõesti suhtlust teha, kuigi Regina meeldis mulle väga. Ühel hooaja lõpupeol võtsin siis julguse kokku.“ Pereisa Kristjan tunnistab, et Kalevil on hea omandus perekonda sulanduda. „Ta on täitsa peres sees. Asendab meile siin vanemat poega,“ ütleb ta.

Õhtul läheb energiapomm, pere noorim poeg Markus, võistlema. „Kõikide lastest on temal sünnist saadik kõige rohkem energiat. Markus teeb kõike, jookseb, suusatab,“ räägib Raguell. Seda, et talle ei meeldi ühe koha peal püsida, kinnitab ka Markus ise nii tegudes kui sõnades: „Jalgpall on mu lemmik spordiala, aga unistuseks oleks olümpial joosta.“

Ojade peres kasvavad tulevased olümpiasportlased ning ega see nõuagi imenippe. „Kedagi ei tohiks sundida, vaid tuleb suunata. Ütlesin Reginale, kui ta väike oli, et viilida ei tohi. Kui midagi ei jaksa, tehku pigem vähem,“ räägib Kristjan, kuidas olla ühteaegu isa ja treener.

Suguvõsa kokkutulek
Foto: erakogu