Rõtovite maleperekonna lugu: mäng on geenides
Eesti malekuninganna, Merike Rõtova Mustamäe kodus on pere kolm põlvkonda ajakirjaniku vastuvõtuks diivanile ritta kogutud. Perekond on väga eriline: suguvõsa esimesed malemängijad olid Merikese vanemad ja nüüdseks on malega seotud ja võistlustel käijad juba ka Merikese lapselapsed.
Merikese saavutuste nimekiri on pikk. Ta võitis 1976. aastal esimese Paul Kerese malefestivali raames korraldatud naiste turniiri, võitis kahel korral seenioride maailmameistrivõistlustel hõbemedali, tuli naiste kirimale MM-il kahel korral esikolmikusse ja kuulus kirimaleolümpial nõukogude liidu võidukasse naiskonda.
Seda, millal ta maletama õppis, Merike aga ei mäletagi. “Meie peres on alati olnud malelaud laual. Millal ma mängima hakkasin, ma tõesti ei teagi,” arutleb ta.
Merikese isa, 1911. aastal sündinud Oskar Kuningas mängis malet Eesti meistrivõistluste tasemel ja tema abikaasa, Merikese ema Elsa Kuningas kohalike võistluste tasemel. Nii polegi midagi imestada, et Merikesele jäi mäng külge justkui iseenesest.
Ja samamoodi, ütleb Merike, on maletama õppinud ka tema lapsed ja lapselapsed. “Meie peres ei õpetata lastele käike, aga kui keegi mängib, siis laps ju kõrvalt näeb ja õpib,” ütleb Merike, nagu oleks lasteaiapõlves malekäikude selgeks õppimine maailma kõige tavapärasem asi.
Selle osas noogutavad diivanilt kaasa Rõtovite noorima malepõlvkonna esindajad: lapselapsed Krõõt, Ann, Mai ja Triin on juba kõik medaleid võitnud ning noorimad lapselapsed, 2000-ndatel sündinud Mart ja Jaan Oskar on endale juba välja mänginud malejärgud ja küllap ei jää ka medalid tulemata.
Male saadab Rõtovite perekonda nii rasketel aegadel kui ka kuramaažil. Merikese isa Oskar saadeti nõukogude ajal vangilaagrisse, kus mees hoidis oma vaimu erksana kaasvangidele maleturniire korraldades. “Kindlasti aitas see teda,” ütleb ta.
Merike ise kohtas oma abikaasat, maletaja Boriss Rõtovit samuti malega seoses. Ja tütar Regina abikaasa Jaan Narva on samuti maletaja, nii et kurameerimisajal ühist jututeemat kaugelt otsida ei tulnud.
Merike on lisaks male mängimisele toimetanud raadios kirjandussaateid ja kirjutanud malest raamatuid. Raamatud sidusid ka Merikest ja tema õde Astrid Reinlat, kes perest ainsana malest eemale "eksis" ja sai kirjanikuks ning Eestis siiani armastatuima teleseriaali "Õnne 13" autoriks.
Male kui rahva ühendaja
Merike aga näeb malet Eesti ajaloo ühel perioodil ka rahva ühendaja. “Paul Keres oli meie jaoks väga tähtis, sest ta hoidis rahva usku üleval, et ka eestlane suudab midagi teha. Maailmas ei ole rohkem maletajaid, kes oleks olnud paberrahal,” ütleb ta.
Praeguseks on Merike aktiivsest tööelust taandunud, kuid mängib malet endiselt ja on osalenud ka võistlustel. Samuti seab ta nupud üles näiteks lastelastega väikese partii mängimiseks. Ta lapselapsed on oma maleharrastusega praeguses põlvkonnas haruldased ja muutust Merike selles osas ei näe.
“Praegu tuleb male juurde vähem lapsi, sest kõikvõimalikke huvialasid on lihtsalt rohkem. Selleks, et malet uuesti populariseerida, oleks vaja uut Kerest. Aga seda on ühe väikese miljonirahva kohta palju loota,” sõnab ta.
Sellegipoolest on Merike õnnelik ja rahul. “Mäletan seda päeva, kui tankid olid tulemas, just enne iseseisvumist. Lootsime ikka kõige paremat. Aga seda, et iseseisvaks saame, ei osanud küll oodata. See tundus nii võimatuna! Aga siis see juhtus."
"Ikka mõtlen vahel, kuidas saab nii olla, et eelmisel päeval ei olnud ja siis järgmisel päeval olimegi vabad. See tundub siiani uskumatu!,” ütleb ta ja lisab: “Küsitakse ikka, et kas me sellist Eestit tahtsimegi? Mina olen küll rahul. Mina pole kunagi varem nii hästi elanud kui praegu.”