Sirje mälus on üks pilt. Ta istub paadil, mis viib ta Eestist sõja eest ära ohutusse Rootsi – ta on sõjale kaotanud ema ja onu – ning tema ja ta õde Elje viskavad raha täis kohvrist rublasid merevette.

Need rahatähed olid sel hetkel sisuliselt väärtusetud.

Istun ja kuulan tema lugu soojas Perthis. Kui Sirje rääkimise lõpetab, on raske midagi öelda. See kõik võtab keeletuks: reis läbi maailma, töötamine viies ja elamine seitsmes riigis, esimest korda oma abikaasaga kohtumine, Eestist põgenemine… Seda on palju ka kolme inimese eluks. Aga Sirjet (77) on ainult üks.

Paar kuud enne meie kohtumist utsitas ta end Eesti Päevalehele eesti keeles kirjutama. Et austada oma Eesti esivanemaid. Austraalias, Perthi kauni Swan Riveri (Luigejõe) äärde jalutades – tahame fotot teha just seal – hoiab ta oma abikaasa käest kinni. Ta jutustab mulle eesti keeles, kuidas proovis meelitada lapsigi oma emakeelt rääkima: dollar iga eestikeelse sõna eest.

Sirje vanaema Aino Kallas oli tuntud soome-eesti kirjanik.
Foto: Grete Kasemets

Sirje Aino Määr-Browne nägi ilmavalgust 1940. aastal Helsingis. Tema ema Laine Määr oli kirjaniku Aino Kallase ja diplomaat Oskar Kallase noorem tütar. Sirjet esimest korda nähes ütles soomlasest vanaema Aino Kallas: „Ta ei ole üks meist. Ta on Määr.”

Sirjet esimest korda nähes ütles soomlasest vanaema Aino Kallas: „Ta ei ole üks meist. Ta on Määr.”

Nimelt oli Sirje erinevalt oma tumedapäisest emast ja õest blond. Aeg, mil ta sündis, oli karm. Olid sõja-aastad. Neli järgmist aastat veetis Sirje Eestis. Sakslased panid Sirje isa vangi.

„Mäletan, kuidas ta tuli koju ja mängis viiulit,” meenutab Sirje.

Tema ema sai surma 1941. aastal. „Vene sõdurite hooletu laskmise tõttu,” nagu kirjutas ajaloolane Robert Nerman. Sirje teab, et see mahalaskmine võis olla plaanitud. Sirje onu oli end tapnud paar nädalat varem, KGB oli teda piinanud, et ta nõustuks nende teenistusse asuma. Alternatiiv: Siberi vangilaager.

Nii kaotaski Aino Kallas lühikese aja jooksul kaks oma last.

Reisist mäletan vaid oksendamist

Isa Aleksander Määr abiellus uuesti Laine parima sõbranna Hellaga. Laine oli Aleksandrile öelnud, et kui temaga midagigi juhtub, siis ta võiks abielluda Hellaga. Sest see oleks lastele hea.

„Olen olnud oma ema haual Metsakalmistul. Tema kõrval on ema vend Sulev,” räägib Sirje.

Sirje isa otsustas Eestist põgeneda. Ta oli ametilt ihtüoloog – töötas Tartu ülikoolis zooloogiakabineti vanemassistendina ja valiti Kalanduskoja peasekretäriks. Lühikese ajaga tõstis ta kalaekspordi osatähtsust. Tänu kalandusele oli tal juurdepääs väikesele paadile. Sirje mäletab, kuidas isa mahutas paati ka oma sõbrad. Väljuti Paldiskist. Suund: Gotland.

„Reisist mäletan peamiselt oksendamist. Meie, lapsed, istusime laevas sees, kõik teised pidid istuma väljas,” räägib Sirje.

„Rootslased olid meie vastu kenad. Andsid mänguasju. Ema pandi õpetama Itaalia keelt – Hella valdas kaheksat keelt –, isa hakkas taas tööle kalanduse uurimisel. Isa tegi uurimistöid ka Põhja-Rootsis Jämtlandis, kus käisime vahel temaga puhkusel kaasas ja imetlesime keskööpäikest,” jätkab Sirje.

Sirje isa Aleksander ajalehe Rodesian Herald veergudel 1961. aastal
Foto: Grete Kasemets
Eesti kool Stockholmis, Sirje kõige paremal. 1940. aastad
Foto: Grete Kasemets
Sirje debütantide ballil Suurbritannias Londonis 1960. aastatel toonase kuulsuse, lapstähe John Howard Daviesega
Foto: Grete Kasemets

Rootsis elas pere kuus aastat. 1950. aastal rändas pere Lõuna-Rodeesiasse (praegune Zimbabwe) ja isa Aleksander alustas tööd kalandusjuhina. Ta oli saanud pakkumisi ka mujalt maailmast, kuid Rodeesias nägi ta paeluvat väljakutset: nimelt polnud seal kalandus välja arenenud ja ta sai hakata süsteemi nullist, ise oma käe järgi üles ehitama. 1960. aastatel jätkas ta tööd Okovango veekogude uurijana Botswanas. Isa hukkus traagiliselt 1969. aastal Kariba ja Makuti vahel liiklusõnnetuses.

Sirje oli parasjagu naasnud Londonist, kus ta õppis arstiks. Kasuema Hella soov oli, et Sirjest saaks ajakirjanik, aga Sirje otsustas arstiteaduse kasuks. Ta käis koolis Rodeesias, aga sai stipendiumi ja nii jätkas Sirje mõnda aega õpinguid Inglismaal. Sirje ei soovinud, et ta vanemad peaksid ülemäära palju hariduse pärast kulutama ja ta tuli Inglismaalt tagasi, et aasta Rodeesias praktiseerida. Seejärel jätkas ta õpinguid Iirimaal ja naasis siis taas Rodeesiasse.

Sirje kodus on palju raamatuid kuulsast vanaemast Aino Kallasest
Foto: Grete Kasemets

43 aastat koos

„Seal tutvustas mu sõbratar mind väga kenale härrasmehele,” ütleb Sirje kavalalt naeratades. „Vaatasime teineteisele otsa ja edaspidine on juba meie ühine ajalugu. Oleme Hugh’ga koos olnud 43 aastat.”

Sama ütleb mulle ka Hugh. Et ta nägi Sirjet ja kuidagi teadis, et see on see õige.

Kuid Rodeesia muutus Zimbabweks ja rahu sõjaks. Sirje abikaasa auto sõitis üle miini, mis plahvatas. Sirje kartis iga päev, et ta ei näe enam oma abikaasat.

„Õnneks ei saanud meist keegi raskelt vigastada. Lõpuks kommunistid võitsid ja Robert Mugabe sai presidendiks,” kirjeldab Sirje.

Elu Umtalis polnud toona lihtne. Sirje mäletab levinud T-särki kirjaga „Come to Umtali and get bombed”.

Oli õnn, et Sirje elas majas, kus oli kelder. Ta mäletab, kuidas äratas üles oma lapsed, et minna sinna varjule. Toimus tulevahetus, pomm plahvatas ja Sirje kartis, et kaotas oma abikaasa igaveseks. Õnn ei jätnud neid maha ka seekord: Hugh pääses imekombel. Kui abikaasa järgmisel päeval habet ajas, pudenesid kraanikaussi ka klaasikillud…

Sirje pidi koos perega uuesti põgenema, Zimbabwe Rodeesia ei olnud turvaline.

1981. aastal lahkuski Sirje koos oma kasuema, abikaasa ja lastega Uus-Meremaale. Sirjele pakuti seal tööd. Ta mäletab telefonitsi toimunud tööintervjuud ja kuidas ta proovis samal ajal oma väikest poega vaigistada. Õnneks hoolitses Uus-Meremaa sõidupiletite eest ja see oli pere jaoks suur asi, sest riik lubas lahkudes võtta kaasa ainult tuhat dollarit.

Zimbabwest lahkujad ei tohtinud ka kuigivõrd palju esemeid kaasa võtta. Nad pidid deklareerima kõik, mis välja viisid. „Pidime pea kõik jätma maha,” meenutab Sirje. „Täpselt nagu aastaid tagasi Eestist lahkudes.”

Zimbabwest lahkujad ei tohtinud ka kuigivõrd palju esemeid kaasa võtta. Nad pidid deklareerima kõik, mis välja viisid.

„Pidime pea kõik jätma maha,” meenutab Sirje. „Täpselt nagu aastaid tagasi Eestist lahkudes.”

Teel Uus-Meremaale rööviti nende Air India lennuk. See toimus Seišellidel ja Sirje oli väga mures: kui temaga oleks midagi juhtunud, mis oleks saanud lastest? Sirje oli nende väljapääs Zimbabwest. Lennujaamas toimus tulevahetus, keegi sai surma. Sirje jaoks lõppes see lugu aga õnnelikult: lennuk pääses minema. Lennukis uuriti, kas keegi on arst. Sirje vastas, et tema on. Ameeriklane, keda ta läbi vaatas, väitis, et ta on saanud kuulitabamuse, kuid Sirje teadis, milline kuulihaav välja näeb, ja seda ameeriklasel polnud.

„See oli CIA agent, kes selle kõige taga oli,” öeldi talle.

Sirje saatis samal ajal Uus-Meremaale teate, et lennuk hilineb. Tema abikaasa oli omakorda teate saatnud, aga sisuga, et lennuk rööviti, niisiis uuris haigla juhtkond suure huviga, mis tegelikult juhtus.

Uus-Meremaalt Austraaliasse

Uus-Meremaal elas pere viis aastat, kuni 1986. aastani. Austraalia pakkus Sirjele paremaid võimalusi ja nii rändasidki nad edasi Bunburysse. Kasuema Hella elas perega 15 aastat pärast Zimbabwest lahkumist, ta suri 1995. aastal 91-aastasena.

Esialgu oli Bunburys väga suur kogukond, 20 eestlast. Neist on järel vaid kaks.

Sirje on Eestis käinud kahel korral, 2005. ja 2010. aastal. Eestis on ta kõige lähemad sugulased vanatädi järeltulijad.

Sirje ja pere lemmik Kariba Rodeesias 1950. aastate lõpus
Foto: Grete Kasemets

Ülejäänud pere on sõna otseses mõttes mööda ilma laiali. Sugulasi on Soomes, Rootsis, USA-s. „Inglismaal Oxfordis elab minu onu, Hillar Kallase tütar Jemima Kallas. Minu õde Elje elab Kanadas Vancouveris oma laste lähedal. Tema keskmine tütar Laine elab Austraalias Queenslandis, Elje noorem tütar, tema mees ja neli last elavad Ameerikas New Mexicos,” kirjeldab Sirje.

Kokku on Aino ja Oskar Kallasel 24 järeltulijat seitsmes riigis. Ainult kolm räägivad eesti keelt.

Aino Kallas (1878–1956) oli proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik. Teda on nimetatud ka soome-eesti ühiskirjanikuks, sest sünnipärase soomlasena kirjutas soome keeles, kuid eestlasest teadlase, koolimehe ja Eesti diplomaadi Oskar Kallase abikaasana kasutas oma teoste ainesena valdavalt eesti materjale.

Peaaegu kõik tema teosed avaldati pärast Soomes ilmumist ka Eestis (peamine tõlkija F. Tuglas, mõnede tööde puhul ka G. Suits, J. Aavik jt). Abiellus Oskar Kallasega (1900), 1903–1918 elas Tartus. Kuulus rühmituse „Noor-Eesti” siseringi. 1944. aastal emigreerus Kallas Rootsi, 1953 naasis Soome.