Eesti Rahva Muuseumi uueks juhiks valitud Alar Karis (59) astub sellele ametipostile kevadel, kui lõpeb tema ametiaeg riigikontrolörina. Sirje Karis (61) on Eesti ajaloomuuseumi juhtinud juba 11 aastat ja nimetab end naerdes eluaegseks museaaliks. Neil on kolm last – Kristjan, Martin ja Kirstin – ning viis lapselast. Intervjuu teeme kohas, kus Sirje Karis veedab ilmselt rohkem aega kui kodus – Maarjamäel ajaloomuuseumi ruumides. Rääkides naeravad Karised palju ja aasivad teineteist (alati sõbralikult). Siin on nende pere lugu.

Tutvumine Miina Härma gümnaasiumis. Noorem poiss ja vanem tüdruk

Alar: Mina olin üheksandas ja Sirje üheteistkümnendas klassis, kui mu pinginaaber ütles: lähme kolmandale korrusele vanemaid tüdrukuid vaatama! Kolmandal olid nimelt vanemad klassid, meie olime teisel korrusel.

Kuueaastane Alar uisutab Tamme staadionil. Käimas on karneval, kus tema esineb korstnapühkijana.
Foto: erakogu

Sirje: Ja käisite õige mitu korda.

Alar: Mina ei mäleta nii täpselt.

Sirje: Aga mina mäletan. Ükskord oli lauluväljakul moedemonstratsioon. Mina olin mannekeeniks ja siis te pinginaaber Margusega jälle tulite kahekesi.

Sirje Tartu Kaubamaja modellina
Foto: erakogu

Alar: Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis Sirje isa oli Tartu kaubamaja direktor, nii et eks ta sai sinna mannekeeniks korruptiivsel teel. (Naerab.)

Sirje: Aga Alaril olid tookord nii ilusad pikad juuksed ja pruunid lokid. Musikaalne oli ta ka.

Alar: Eks bändimees on ikka bändimees. Kooli ajal tegid kõik bändi. Lõpuks läks nii, et pinginaaber oli see, kes tahtis endale tüdrukut leida, aga mina leidsin. Korraga avastasime, et suhted on tihedamad kui muidu. Ega õpetajatele selline asi ei meeldinud, et üheksandik vanema tüdrukuga mehkeldama hakkas. Ja ega ma enam väga palju õppinud ka. Üheksanda klassi viimasel veerandil sain tunnistusele kolm kahte. Sirje oli lõpuklassis ega saanud endale sellist asja lubada.

Kaks päeva kestnud pulmad ja laste sünd

Alar: Oleme koos kasvanud ja lapsed kasvasid koos meiega. Abiellusime pärast esimest kursust.

Sirje: Sina olid 19 ja mina 21.

Alar: Pulmad olid niisugused, nagu toona peeti: sada inimest ja…

Sirje: ... kestsid kaks päeva.

Alar: Pidasime need Mosina vesiveski juures. Aga ega pulmad ei käinud meie, vaid vanemate rahakoti peal.

Pulmavalss („Rohkem küll polka moodi,” arvab Alar) Kariste kodus viis aastat pärast pulmi
Foto: erakogu

Sirje: Meie tulime peolt mingil hetkel ära, kõige kõvemad peopidajad olid hoopis Alari hallipäised onud. Nemad ei läinudki magama.

Alar: Me ei abiellunud laste pärast. Meie esimene poeg sündis kaks aastat pärast pulmi, teine veel kaks aastat hiljem ja tütar omakorda kümme aastat pärast seda. Poisid kasvasid peamiselt Žiguli tagaistmel. Liikusime palju ringi. Noorte inimeste elu, üks pidu ajas teist taga.

Sirje: Midagi meil tegemata ei jäänud, lapsed olid kuidagi väga loomulikult alati meiega kaasas.

Alar: Võib-olla oleks jäänud midagi tegemata, kui oleksime lapsi saades ise vanemad olnud. Praegu väsin küll juba ainuüksi lapselapsi vaadates ära. Kogu aeg mõtlen, mis kõik juhtuda võib! Noore lapsevanemana ei osanud eriti karta. Õnneks ei juhtunud ka kunagi midagi. Ja võin rahulikult öelda, et lapsi me ilmselt kasvatamisega ära rikkunud ei ole, sest nad ju ise kasvasid.

Esimesed töökohad, Eesti taasiseisvumine ja elu välismaal

Alar: Mina läksin Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria instituuti nooremteaduriks ja samal ajal kirjutasin kandidaaditööd.

Sirje: Mina olen „eluaegne museaal”. Läksin pärast ülikooli lõpetamist kohe Tartu ülikooli ajaloomuuseumisse tööle. Tookord oli see ülikooli peahoone keldris. 1982. aastal avasime muuseumi juba Toomemäel.

Alar: Kui kraadi ära kaitsesin, mõtlesin, et ainurakseid on nüüd uuritud küll, ja läksin Eesti biokeskusse. Molekulaarbioloogia oli uus ja värske asi, arvasin, et oleks huvitav see endale selgeks teha. Molekulidest ma suurt midagi ei teadnud, nii et läbisin kõigepealt ühe aastaga viis aastat molekulaarbioloogia kursusi.

"Ega me kõigist asjadest ühtmoodi aru ei saa ja ei peagi saama. Meie juhtimisstiilid on kindlasti erinevad. Alar on suurem visionäär," ütleb Sirje Karis.
Rauno Volmar

Sirje: 1991. aastal sündis meile tütar. Mul on mälestus, et elasime Tartus, kus üle põllu oli tee, ja seda mööda sõitsid soomukid. Võigas tunne oli. Olin lapsevankriga ja mõtlesin kohe: kus poisid on? Kõik olid ju vabapidamisel, jooksid muudkui ringi. Majanduslikult algas siis keeruline aeg. Käisin kohalikus väikeses poes ja vahetasin seal meestega oma viina- ja suitsutalongid liha- ja piimatalongide vastu. Koduses aias kasvas ka üht-teist.

Alar: Aga meil oli laboris üks noorteadlane, kelles lõi vabaduse saabudes kohe ärivaist välja. Ta ostis kangapoest kolme värvi kangad ja pani tüdrukud neist sinimustvalgeid lippe kokku õmblema. Minagi ostsin esimese lipu tema käest.

Millalgi läksin edasi Saksamaale, Sirje jäi veel lastega Eestisse. Saksamaalt sain konkursiga stipendiumi Londonisse. Sinna tuli juba ka Sirje ja sealt kutsuti mind omakorda Rotterdami. Kahtlustan siiani, et professor, kelle juures Londonis ja Hollandis töötasin, ei valinud mind tingimata oskuste pärast, vaid sellepärast, et ta kollektsioneeris rahvusi. Äkki tal oli lihtsalt kollektsiooni eestlast vaja? (Naerab.) Aga nii sattusime Hollandisse, kus elasime viis aastat.

Sirje: Sõitsime ringi jalgratastega, mida aeg-ajalt ära varastati. Londonis ja Rotterdamis olin ma kodune, tegelesin pere ja iseendaga. Panin lapse kärusse ja käisin muuseumides. Ma ei vaadanudki niivõrd külastaja pilguga, pigem tegija pilguga. Huvitusin ekspositsioonide tagumisest poolest. Tookord olid Londoni muuseumid meie omadest väga palju ees, aga praeguseks on Eesti muuseumid ülejäänud maailma omadega võrreldavad.

Tagareas vasakult: poeg Kristjan, Alar, poeg Martin, tütre kaaslane Henri. Pingil: tütar Kirstin koos Kristjani tütre Saaraga, Kristjani poeg Kristofer, Martini kaasa Karina, süles tütar Isabel, Kristjani kaasa Pilleriin, Kristjani poeg Mattis, Sirje
Foto: erakogu

Alar: Raha meil eriti palju ei olnud. Poisid käisid rahvusvahelises erakoolis, sinna kulus üsna palju. Õppisime kokku hoidma, koostasime nädalamenüüsid, tegime poenimekirju.

Sirje: Poenimekirju teen siiani.

Alar: Lõpuks vaatasime, et lapsed on juba nii suured, et varsti on aeg ülikooli minna, ja mõtlesime: kas tõesti jäämegi välismaale? Aga siis tuli juba Tartu ülikoolist pakkumine tagasi tulla. Et tule ja ehita siin uuesti üles sama asi, mida välismaal tegid. Sirje läks ees ära, mina käisin veel mõnd aega Eesti ja Hollandi vahet ja kolisin lõplikult tagasi 1998. aastal. Siis leidsime endale kodu Tartust 20 km kaugusele.

Sirjest sai ajaloomuuseumi juht, Alar pani end proovile eri töökohtadel

Alar: Kuidagi on nii kujunenud, et ühe koha peal olen viis-kuus aastat. Olin Tartu ülikoolis professor, kui mind viimasel hetkel kutsuti maaülikooli rektoriks kandideerima. Lasksin end ära rääkida. Tartu ülikooli rektoriks kutsuti mind kandideerima kaks korda, esimesel korral keeldusin, teisel olin nõus. Pärast kümmet aastat rektorina, mis siis, et erinevat mastaapi ülikoolides, hakkab aga kõik korduma. Noortele inimestele ei ole sügisel enam midagi uut öelda. Leidsin, et aitab küll. Siis tuli president Toomas Hendrik Ilves riigikontrolöriks saamise jutuga. Mul ei olnud selle valdkonnaga eriti palju kokkupuuteid olnud ja püüdsin seda ka presidendile selgeks teha, aga tema meelest olin ma õige inimene. Läksin siis parlamendi ette, hääletati, pidin midagi rääkima. Pretsedenditu oli, et ühtki küsimust ei esitatud. Neli olid vastu, kolm erapooletud, ülejäänud ju siis poolt.

Alar Karis loetleb muiates: „Presidendi vastuvõttudele on mind kutsutud koos kaaslasega, siis koos abikaasaga, siis meid mõlemat eraldi ja mõlemat eraldi koos kaaslasega.”
Foto: erakogu

Ma ei loe ju Ekspressi töökuulutusi, et otsida, kuhu järgmiseks minna, nii et tuldi ka ERM-i juhiks kandideerimisest rääkima. Algul olid jutud naljaga pooleks, hiljem juba tõsised.

Sirje: Aga ega muuseumide maailm sulle võõras ole!

Alar: Tartu ülikoolil oli mitu muuseumi. Kui veel professor olin, sain ka ise ühe näituse kureerimisel juhtoinaks. Toonane ülikooli loodusmuuseum oli paras räbal, kõik oli tolmunud. Ikka need hunt, ilves ja põder… Käisin siis muuseumis uurimas: kas siin hakkab midagi juhtuma? Öeldi, et ei saa, raha pole, midagi pole. Vihastasin, võtsin veel paar inimest, taotlesime mitmest kohast raha ja tegime näituse loomastiku evolutsioonist. See käis pärast ka Tallinnas. Tartu ülikooli rektorina sõlmisin koostöökokkuleppe Eesti Rahva Muuseumiga, mille juht oli siis Krista Aru.

November 2010. Alar Karis, toona Tartu ülikooli rektor, sõlmib ajaloomuuseumi direktori Sirje Karisega koostöölepingu.
Foto: erakogu

Erinevad juhtimisstiilid

Sirje: Ega me kõigist asjadest ühtmoodi aru ei saa ja ei peagi saama. Meie juhtimisstiilid on kindlasti erinevad. Alar on suurem visionäär.

Alar: Minu meelest tegeleb Sirje asjadega, millega ta ei peaks tegelem. Kui oled juht, tegele juhtimisega! Aga tema püüab kõiki asju endale detailideni selgeks teha. See võtab energia ära. Tuleb võtta tööle inimesed, kes on oma valdkonna spetsialistid.

Sirje: Minul ongi tööl oma valdkonna spetsialistid!

Alar: Miks sa siis ise möllad?

Sirje: Viimasel ajal ei möllagi nii palju!

Alar: No näed, 40 aastat muuseumitööd tehtud ja hakkab tasapisi tulema! Tegelikult puudutab meil mis tahes vestluses iga neljas-viies lause ikka muuseumi. Mina püüan selgitada oma arusaama asjadest. Varem lõppes see alati nii, et mulle öeldi: sina ei tea muuseumiasjadest midagi, sina ei saaks muuseumi juhtimisega hakkama! Eks püüan siis nüüd oma naisele tõestada, et äkki ikka saan. (Naerab.) Ma ei edvista ega liialda, kui ütlen: kui oled Tartu ülikooli juhtinud, siis väiksemad asutused on hallatavad. Ülikoolis on koos palju erinevaid inimesi, kellel on erinevad maailmavaated. See on nagu kasside karjatamine, mis on teadupärast võimatu ülesanne.

Muidugi, nagu keegi ütles: muuseum ei ole saapavabrik, nagu ei ole seda ka ülikool.

Peamine koos veedetav aeg möödub autos, parim söök tuleb Sirje käe alt

Alar: Meil on Tallinnas väike üürikorter, kodu on ikkagi Tartu lähedal. Reede õhtul sõidame Tallinnast ära, esmaspäeval tuleme jälle tagasi. Autosõiduaeg ongi meie aeg. Nädalavahetused, kui me kuskil välismaal ei ole, veedame koos oma kodus. Sirje on siis peenarde vahel, mina sõidan murutraktoriga ringi. Pühapäeval istume lõpuks väsinult ja imetleme seda kõike, et järgmisel nädalal uuesti otsast alustada. Robotit oleks tarvis.

Sirje: Oi, mina ei laseks kedagi oma peenardele ligi! Seal kasvavad kõik mu maitsetaimed.

Alar: Sirje hakkas 1993. aastal ostma ajakirja Good Food ja neid ajakirju tellib ta siiani. Kui riiulid täis saama hakkavad, tõstan need karpidesse ja viin keldrisse. Jälle peretüli! Aga neist ajakirjadest sai alguse tema toidutegemise huvi.

„Et ei jääks muljet, et me ainult sööme ja istume maja ees. Foto on tehtud paar aastat tagasi Pääsküla rabas,” selgitab Alar Karis.
Foto: erakogu

Sirje: Ei, huvi sain ikkagi siis, kui Hollandis elasime. Suhtlesime seal paljude eri rahvustest inimestega. Minu sõbrannade hulgas oli norrakaid, jaapanlasi, hispaanlasi. Käisime üksteisel külas ja kõik tegid oma sööke.

Alar: Seda on praegu raske ette kujutada, aga 1990-ndate alguses oli isegi sõna tüümian Eestis paljudele võõras. Sirje õppis välismaal seda valdkonda tundma kümme aastat enne seda, kui kõik Eestisse jõudis. Nüüd on kokad iga põõsa taga.

Sirje: Meie pere põhiline söögivalmistamisaeg on jõulud, kui kõik on koos. Kolm last kaaslastega ja viis lapselast.

"Tegelikult puudutab meil mis tahes vestluses iga neljas-viies lause ikka muuseumi," ütleb Alar Karis.
Rauno Volmar

Alar: Laua taga istub ühes minu emaga 14 inimest. Meil on suur laud.

Sirje: Aga tahame osta veel suuremat.

Alar: Huvitav on see, et kui sööma hakkame, siis me mitte ei söö koos, vaid Sirje vaatab kogu aeg, kuidas teised söövad!

Sirje: Mulle meeldib reaktsiooni vaadata.

Suhe, mis peab vastu üle 40 aasta

Alar: Parasjagu aega peab lahus veetma.

Sirje: Siis on jälle hästi tore näha.

Alar: Eemal olles tekib kaaslasest ka ideaalkujutlus. Kuigi meil kisub juba natuke sinnapoole, kus kaks vanainimest istuvad käest kinni majatrepil ja vaatavad elule tagasi.

Sirje: Ega me kodus ka ninapidi koos ole. Mina olen ikka õues, nii kaua kui vähegi annab. Alar on küll viimasel ajal hakanud mind kasvuhoones aitama.

Alar: Mul on tehnoloogilised lahendused! Kaua sa ikka naabreid palud, et nad kasvuhoone lahti teeksid, kui meid ennast kodus ei ole. Nüüd on süsteem: soojaga avanevad luugid ise ja pärast sulguvad ka. Ja iga taim saab vett siis, kui tal seda vaja on.