Kümme aastat tagasi, 2007. aasta juulis sattusid puhta juhuse tõttu Saksamaal Bodeni järve ääres kokku kaks Eesti noort. Tallinnast pärit psühholoogiatudeng Uku oli lõpetanud aasta vahetusüliõpilasena Konstanzis ja Tartu kandist pärit geograafiadoktorant Margit sõitis külla Konstanzis elavale sõbrannale. Peale oodatud kohtumise temaga juhtus ootamatugi. „Üks blond noormees vaatas maja rõdult vastu ja tuli välja, et ta on ka eestlane,” meenutab Margit.

Ilmselt mäletavad paljud Bondi filmist „Veidike lohutust” „Tosca” ooperi stseeni, kus tegevus toimub järve peale ehitatud välilaval, mille üle domineerib hiigelsuur silm. Tudengitele maksis „Tosca” kontrolletenduse pilet 10 eurot ning sellest etendusest saigi Uku ja Margiti esimene kohtamine. „Sealt meie romanss algaski,” ütleb Margit.

Teine noori ühendav teema oli mootorrattad. Margit tegi just mootorrattaluba, Ukul oli see juba olemas. Koos mindi Margitile ratast ostma. Proovisõidul korraldas Margit enda teadmata Ukule korraliku ehmatuse. „Margit hakkas rattaga ees sõitma ja mina autoga järel. Kiirus kasvas ja kasvas ning lõpuks pani Margit Räpina kitsal teel 110-ga edasi. Mina vaatasin, et täitsa segane, kus kihutab,” kirjeldab Uku.

Margiti seletust mööda aga oli ohtlikul kiiruskatsel täiesti ontlik seletus. „Ma vaatasin, et on hea minekuga ratas küll, aga alles siis, kui Uku küsis, kas ma ka tean, et need suured numbrid on miilides, siis taipasin, mis ma tegin. Niisugune energia oli sõites sees, mul oli suva neist numbritest. Vaatasin vaid peeglist, et ei tea, miks ta nii kaugele jääb…” naerab Margit.

Juhuste jada viis Kanadasse

Kanadasse Montréali jõudis teadlastepaar tänu juhuste jadale. „Just ükspäev arutasime, kuidas meie elus on paljud asjad lihtsalt juhtunud,” ütleb Margit.

Tema tee Montréali ülikooli algas maaülikooli koridorist. Toona kirjutas Margit just oma bakalaureusetööd ja oli hädas, sest polnud sobivat kirjandust, millele toetuda. See tuli jutuks, kui ta sattus ülikoolihoone koridoris kokku tuttava inseneriga. Insener soovitas Margitil pöörduda Tartu ülikooli professori Ülo Manderi poole, tollel oli inseneri teada palju sobivat kirjandust. Margit jättis professorile nii hea mulje, et too kutsus Margiti enda juurde magistrantuuri ja koostöö jätkus hiljem doktorantuuris. Sealt alates on Margiti südameasjaks reostunud vee võimalikult keskkonnasõbralik puhastamine.

Kahel eestlasel õnnestus eri juhuste abiga samal ajal Kanadasse õppima sõita. Paraku on Toronto ja Montréali vahel 500 kilomeetrit ja armastatu juurde saamine nõudis pikki bussisõite.

Montréal tuli aga mängu seetõttu, et professor Mander tahtis juba magistriõppe tudengeid konverentsidele saata, osalt muidugi õppimiseks, aga ka kontaktivõrgustiku rajamise eesmärgil. Väliskonverentsidel jäigi Margiti nägu nii-öelda meelde ja ta sai kutse tulla Montréali järeldoktorantuuri. Aga kas ja kuidas saaks armastatu samuti sinna?

Uku oli sattunud psühholoogiat õppima samuti üsna juhuslikult. „Mul oli veel ülikooli pabereid sisse viies lahtine, mida ma õppima lähen,” naerab Uku. Kuna Uku ema parasjagu õppis hobikorras psühholoogiat ja ema õpikud tundusid pojale huvitavad, andis ta paberid Tartu ülikooli sisse.

Pärast bakalaureusekraadi kättesaamist mõtles Uku tööle minna, aga parasjagu oli alanud masu ja vaid psühholoogiabakalaureusel polnud tööturul midagi peale hakata. „Kuna midagi targemat ei tulnud pähe, siis astusin magistriõppesse,” muigab ta tagantjärele.

Magistriõppe teisel aastal teataski Margit, et temal on nüüd kurss Montréali. „Stipendiumite listi oli potsatanud kiri vahetusprogrammist Torontos. Uku ei olnud seda märganud, aga mina nägin ja ütlesin tallegi,” meenutab Margit.

Uku haaras härjal sarvist, taotles kohta ja saigi selle ning hakkas aju elektrilist aktiivsust uurima. Nii õnnestuski kahel eestlasel eri juhuste abiga samal ajal Kanadasse õppima sõita.

Paraku on Toronto ja Montréali vahel 500 kilomeetrit ja armastatu juurde saamine nõudis pikki bussisõite. „Graafiku järgi pidi buss sõitma kuus ja pool tundi, aga tegelikult läks ikka seitse-kaheksa, sest emmas-kummas otsas oli ummik,” ütleb Margit.

Aasta aega elati nii ära ja järgmisel aastal õnnestus Ukul leida koht Montréali McGilli ülikooli uurimisrühmas, mis tegeleb ülekaaluprobleemidega. „Mulle öeldi, et vaata, kas psühholoogia poolelt saab kuidagi ülekaaluprobleemi lahendada,” räägib Uku.

Ta hakkaski seda uurima ja sellest on praeguseks kujunenud Uku põhiline huvi, teemal kirjutades on ta tuntuks saanud ka Eesti ajalehelugejatele. „Inimene elas pikka aega keskkonnas, kus toitu oli ainult aeg-ajalt saada, ja seetõttu on meie toiduentusiasm liiga suur – kui on palju, tasub süüa üle. Tänapäeval on aga toitu kogu aeg saada ja toiduga liialdamine on probleem,” räägib Uku. Tema tegelebki sellega, et välja selgitada, kuidas peatada liialdamine.

„Plaan A on Eestisse tagasi tulla,” ütleb Uku kindlalt. „Ma arvan, et hästi suur stiimul on see väike poiss,” osutab Margit aastasele pojale Theole.

Tagasi Eestisse?

Kui Margiti järeldoktorantuur läbi sai, tuli paar tagasi Eestisse Tartu Ülikooli juurde. Uku tegeles doktoriõpingutega ja Margit jätkas teadustööd. Kuid Uku doktorikraadi järel sundis teadlase karjäärimudel taas ajutiselt välismaal järeldoktorantuuri kohta otsima. Kõige parem pakkumine tuli Ukule taas Montrealist. Samuti tegid Margiti eelnev töö Montrealis tal lihtsamaks oma Tartu Ülikooli teadustööga distantsilt edasi tegeleda.

Teadlastepaar on end Kanadas praegu väga mõnusalt sisse seadnud. Neil on huvitav töö, ilus kodu Montréali kesklinna lähedal vaiksel tänaval, on oma sõbrad ja sisseharjunud elu. Ja on ka väike, praegu veidi üle aastane poeg Theo. Kõik on hästi. Mida võiks tuua tulevik – nii viie, kümne aasta perspektiivis?

„Plaan A on Eestisse tagasi tulla,” ütleb Uku kindlalt. „Ma arvan, et hästi suur stiimul on see väike poiss,” osutab Margit Theole. „Kui poleks teda, siis võiks vaadata, kas minna veel hoopis kuskile mujale… Aga nähes, kui ruttu laps kasvab ja kuidas pere ning teised lähedased temast puudust tunnevad, siis jah, suur põhjus Eestisse tagasi minekuks on pere,” sõnab ta.

Vaata videost, kuidas Uku ja Margit räägivad oma abiellumisest:

Abiellu 17 päevaga

Uku ja Margiti pulmad korraldati turbokiirusel. „Oli kolmapäev juunikuus 2015, istusin tööl ja sain järsku õelt sõnumi, et 8. juulil toimub sinu pulm,” meenutab Margit. Kuna abieluettepanekut polnud tehtud ja üldse polnud pulmadest varem juttu olnud, ei osanud Margit sõnumi peale muud teha, kui Ukule helistada ja hämmeldunult küsida, kas ta teab midagi. Uku oli parasjagu Kubijal doktorantide laagris ja vastas, et ei tea pulmadest midagi.

Õele helistades selgus, et õde oli otsustanud juba kaheksa aastat koos olnud, aga ikka veel naitumata Uku-Margiti abieluõnne enda kätesse võtta, kuna sügisel pidid Uku ja Margit juba Kanadasse sõitma. Õe arvates tulnuks pulmad enne seda ära pidada.

Hea organiseerimisvõimega õde oli juba kõik korda ajanud ja notari juurde aja kinni pannud. Uku toodi jalamaid Kubijalt ära, tee peal tehti ka abieluettepanek (Uku näitas telefonist sõrmuste pilte ja Margit sai sobiva välja valida). Ühtlasi osteti kohalikust külapoest pudel nn peeti ning paluti Margiti vanematelt südamedaami kätt.

Notaris ilmnes, et tegelikult peaks avalduste esitamise ja registreerimise vahele jääma märksa pikem vahe kui 17 päeva, aga kuna paar oli koos olnud juba kaheksa aastat, otsustas notar uskuma jääda, et noortel on abieluga tõsi taga. Õnnekombel juhtus sama notar olema 4. juulil Lõuna-Eestis käimas ja just samal päeval oli ainus vaba laupäev Otepää golfikeskuses, kus oli hea suurt pidu korraldada. Nii nihkus õe välja lubatud pulmakuupäev veel nelja päeva võrra varasemaks.

See kõik sai korda päev pärast õe ettevõtlikku sõnumit. Järgmisel päeval võttis Margit lõunapausi ajal ette kleidiostu. „Korraldasin ühte seminari ja käisin lõunasel ajal korra ära. Poolteise tunniga leidsime kleidi ja kingad,” meenutab Margit.

Laupäeval käidi Tallinnas, et abielust Uku vanematelegi rääkida. Ühe soojaga hüpati läbi ka kullapoest ning osteti sõrmused ja rõivakauplusest Ukule ülikond. Nii olidki põhiettevalmistused tehtud kolme päevaga.

Edasi saadeti välja kutsed, 140 kutsutust sai 125 nii lühikese etteteatamisaja peale tulla. Pidu õnnestus suurepäraselt.