Võrumaal endises Sõmerpalu vallas Mustja külas elavad Alli ja Kalle Kreevald. Abielupaar, kel tänavu sügisel täitus 47 aastat ühist elu. Kogu nende ühine tee on kulgenud rahvatantsurütmis.

„See oli 1969. aastal, kui me rahvatantsurühmas kohtusime. Juba 1970. aastal abiellusime ja 1971 sündis esimene poeg,” loetles Alli ühiseid algusaastaid. Alli on meenutustes küll tagasihoidlik, ent Kreevaldite armastus pidi algama tormiliselt, kui sisuliselt kahe aasta sisse mahtusid kohtumine, pulmad ja perelisa. Pere kasvas edasigi, 1974. ja 1979. aastal sündis neile veel kaks poega. Tänaseks on Kallel ja Allil juba neli lapselastki.

„Esimene selline mõte oli, et kena preili on. Ega tollel ajal siin maal tüdrukuid eriti valida ka ei olnud. Vähe oli neid. Kui ühe sellise kena leidsid, pidi käpa kohe peale panema, ega muidu ei saanud. Sõjaväes olles küll pruudid kirjutasid Pärnust, siit ja sealt, aga kui tagasi siia tulin, siis…” meenutas Kalle Alliga kohtumist.

1970. aasta Tallinna üldtantsupidu. Alli ja Kalle on paremalt teised.
Foto: erakogu

1969. aastal sõjaväest naasnud Kalle jättis sinnapaika esialgse plaani minna Tartusse tööle, sest pärast ema surma oli tema isa kodutallu üksi jäänud. Ja kui ta juba Mustjasse paikseks jäi, oli vaja ka majja korralik perenaine tuua.

1970-ndad. Kalle Kreevald harjutab enne esinemist pillimängu.
Foto: erakogu

Alli oli sinna kanti jõudnud üsna pika ringiga. Petserimaalt pärit tütarlapsena kolis ta kõigepealt gümnaasiumis õppimise ajaks Tallinnasse sugulaste juurde, omandas seejärel ülikoolist vene keele eriala ja kolis siis Võrumaale Osula kooli õpetajaks. Siis ei läinud enam kaua, kuni ta ühtäkki märkas, et rahvatantsurühmas oli vana partner nagu ununenud ja ta ühtelugu ainult Kallega tantsis.

Tantsu lüüakse kõvasti

„Nüüd me oleme juba rahvatantsueast välja kasvanud ja viimased 15 aastat seeniortantsu teinud. Seeniortantsupeod toimuvad igal suvel ja igal aastal võtame ka Lõuna-Eesti memme-taadi pidudest osa. Me kavatseme tantsida nii kaua, kui suudame ja vastu peame,” luges Aili ette justkui tõestusi sellest, et vanuse kasvades pole kaugeltki tarvis tantsukingi varna riputada.

Tantsu teevad nad kõvasti. Esiteks käiakse kaks korda nädalas – teisipäeviti ja neljapäeviti koos teiste seenioritega tantsukavasid harjutamas. Kui vaja, tantsivad Alli ja Kalle veel koduski juurde, et kavad täpselt pähe jääksid.

Nüüd me oleme juba rahvatantsueast välja kasvanud ja viimased 15 aastat seeniortantsu teinud.

Nad ei olnud kitsid näitama oma tantsukava ka Eesti Päevalehele. Kalle haaras Alli haardesse ja hakkas viisi ümisema. Kalle seatud meloodiamõmina ja rütmi järgi tegid nad esimesed sammud. „Oeh, ma panin sammud valesti,” ütles Alli, kuid Kallet see ei häirinud. Tema lasi ikka edasi. Mõned taktid hiljem teatas Alli: „Nüüd panin õigesti!” Ja tants jätkus.

Alli ja Kalle Kreevald (keskel) 2014. aastal Viljandis memme-taadi tantsupeol
Foto: erakogu

„Aitab küll, aitab küll! Muidu satume hoogu,” üritas Alli Kallet pidurdada, kuid see eriti lihtsalt ei õnnestunud. Kalle ümises veel edasi, kuid peatus lõpuks siiski.

„Kalle on meist ikka see kergema jalaga,” ei jätnud Alli abikaasat kiitmata. „Nagu öeldakse – ma olen äss! Ma võiksin veel noorte rühmas ka tantsida,” teatas Kalle lõbusalt.

Koos ka tööelus

Allil ja Kallel on olnud õnne tööeluski teineteise lähedal olla, sest samas Osula koolis, kus Alli oli algul vene keele ja hiljem ajaloo õpetaja, töötab Kalle koolibussi juhina. Järgmisel aastal saab tal täis 50 aastat bussijuhi ametis, millest 37 aastat on ta kodukandis vedanud lasteaia- ja koolilapsi. Mõned aastad tagasi tunnustati Kallet koguni Eesti parima koolibussijuhi tiitliga.

„Ega ma tahaksin varsti lõpetada ka. Pensionipõlve on ka vaja pidada, muidu jäädki siia rooli taha. Varsti tuleb vanust kah juba 70 aastat ja tahaks selle bussisõidu lõpetada, aga ei lasta. Ei ole nagu kedagi teist võtta,” rääkis Kalle. Selge see, et Eesti parimat koolibussijuhti ei saagi olla lihtne asendada.

Varsti tuleb vanust juba 70 aastat ja tahaks selle bussisõiduga lõpetada, aga ei lasta.

Alli jäi aga pensionile viis aastat tagasi ja nokitseb nüüd rohkem lille- ning köögiviljapeenarde vahel. „Liigutama peab, ei tohi seisma jääda. Muidu hakkab igav ka,” ütles ta.

Koos Kallega käiakse tihti kultuuri nautimas – teatris, tantsuetendustel, kontsertidel. Osaletakse ka lõõtsakontsertidel, sest Kalle on kõva pillimees. Selles veendus Eesti Päevaleht Mustja külas oma kõrvaga.

Kalle Kreevaldil täitub peagi 50 aastat bussijuhi ametis. 2015. aastal anti talle parima koolibussijuhi tiitel.
Foto: erakogu

„Ma mängin pilli seistes, ma ei istu kunagi. Terve elu harjunud püsti mängima,” mainis Kalle, enne kui akordionile hääled sisse lõi. Ja siis lasi ta lahti ühe võrukate laululoo ja võttis pillimängu kõrvale lauluviisigi üles.

„Ega võro keeles on raske laulda, siis mul läheb pillimäng ka segi,” pobises Kalle pärast puhast esitust.

Enne Teist maailmasõda oli Mustja suuresti sakslaste küla, mis jäi 1939. aastal pärast sakslaste koju kutsumist päris tühjaks. Kui Eesti iseseisvus taastati, jõudis sünnikoju tagasi ka noorena Eestist lahkunud Regina.

„Kui ta tagasi tuli, siis olid tal pisarad silmas. Ta oli kõigest nelja-aastane, kui nad lahkusid. Ta ütles, et tahab nii kangesti tagasi Eestisse tulla ja tema unistus oli vana Heimtali saksa kirik taastada. Ta tahtis, et sellest saaks koht, kus toimuvad küla koosviibimised ja et ta saaks külarahvaga uuesti lähedasemaks. Me aitasime teda nii palju, kui suutsime,” rääkis Alli Kreevald.

Nii aitasidki Kreevaldid koos teiste küla inimestega üles ehitada kirikut, mida nõukogude ajal oli kasutatud viljahoidla ja kanalana.

Kiriku taastamisel pandi pühakojale uus katusekarkass, pingid ja põrandad. Peagi tuli appi ka toonane Sõmerpalu vald ning praeguseks ongi kirikust saanud külaelu keskpunkt, kus külarahvas siiani eri heakorratöödel kaasa lööb.

„Enne seda, kui sakslased lahkusid, jõutigi siin kirikus ainult üks jutlus pidada. Mul on hea meel, et sakslased said selle lõpuks ikkagi taastatud. Ja kuigi Regina läks vahepeal tervise tõttu Saksamaale tagasi, puhkab ta nüüd ikkagi siin surnuaial,” rääkis Alli.