Paadimeistritest isa-poja Keerti lugu: amet, mida põlvest põlve edasi anda

Elutee on viinud perekonna nii Tallinna kui ka Austraaliasse, ent koduks on ikkagi Saaremaa. Ja meri.

Fred Keert ja tema poeg Taavi veavad Saaremaal edukat Kasse paadiäri. Kuigi Fred kasvas üldse Tallinnas Pirital, tõmbas hing ta ikka saarele. „Kui su vanaema on sündinud saarlane, vanaisa sündinud hiidlane, teine vanaisa muhumaalane – no pole küsimustki,” muheleb ta.

Kasse paate valmistatakse Orissaarest seitsme kilomeetri kaugusel Saiklas. „Nagu oma lapsed,” sõnab Fred ja näitab paate, mis parasjagu viimast lihvi saamas. „Kui näed kuskil kollase tekiga paati, siis tead, et sõidad meie paadiga, 90% Eesti paadilaenutustes on meie alused olemas,” märgib ta.

Paadid on tema elus olnud varasest noorusest saati, nagu kaudselt Saaremaagi. Fredi emaema sündis ja kasvas üles Sõrves. Kuna tema isa oli kõrtsipidaja, siis veidi oli raha varuks – noorele neiule anti säästud ühes ja ta kolis sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal Tallinna. Seal kohtas ta hiidlasest noormeest, kellega kokku ka jäi. „Vanaema töötas aastaid ühes õmblustehases, kus alles kiitis: sõbralik kollektiiv ja pidevalt olid suured tasuta peod,” sõnab Fred.

„Ütleme nii, et emale meeldis tantsida, isale meeldis tantsida ja kumbki kella ei vaadanud. Tööd-asjad tehtud, ikka tantsima,” räägib Fred, kuidas see tema vanemaid sidus. Kui isa teenis leiba automaalrina, siis ema töötas aastaid purjemeistrina. Perekond elas Pirital – pole siis imestada, et nii Fredi kui ka tema venda Eikit tõmbas merele. Fred meenutab, et juba 13-aastasena hakkas vend valmistama puidust jahte, seda teeb ta tänase päevani. Oma sõpruskonnast oli Fred aga viimane, kes merega sinasõbraks sai. „13-aastasena olin juba sama pikk kui praegu, mängisin kaua korvpalli, aga siis otsustasin ikka ka teiste poistega koos purjetamisega tegelema hakata,” meenutab ta.

Noores eas saigi purjetamisest põhikirg ning ta käis 1960-ndatel ja 1970-ndatel palju võistlemas nii Eestis kui ka üle Nõukogude Liidu. Võimalus vennasvabariikides reisida avas pisut teistmoodi ärivõimalusigi. Fred naerab ja kirjeldab, kuidas idanaabrid olid vaimustuses Norma värvilistest kuivainetopsidest. Nende vastu sai palju head söögi- ja joogikraami. „Parim oli see, et Krimmist sai tuua ülihead muskaatvahuveini,” ütleb ta lõbusalt.

„Aga jah, Saaremaale sai tuldud naisevõtu pärast,” märgib Fred. Oli 1979. aasta ja 26-aastane Fred mõlgutas juba mõtteid purjetamiskarjäärile kriips peale tõmmata. Igal aastal toimus kalurikolhooside spartakiaad, mõnikord Tallinna kandis, vahel mujal. Tol aastal just Saaremaal. Seal tulevane kaasa Fredile silma jäigi.

Õpilased tänavad

Otsustati elama jääda just Saaremaale ning varsti sündisid ka pojad Kristjan ja Taavi. Lapsena puutusid mõlemad poisid purjetamisega tihedalt kokku. Fred oli purjetamistreener, tema käe all õppisid kümned, isegi sajad kohalikud noored. Üks neist tuli hiljem kahel korral maailmameistriks. „Laevaga sõites ei julge kohvikusse minnagi, keegi tuleb ikka juttu ajama ja mina saan punastada, kuna ei tunne ju enam nägu- ja nimepidigi ära, õpilasi nii palju olnud,” naljatleb Fred.

Kohalikud ongi tema sõnutsi väga ühtehoidvad. „Kui ma Tallinnast siia kolisin, oli üllatav just see mentaliteet ja suhtumine, mida mandri peal ei näe – võisin ka võõra inimese käest abi paluda ning sain selle. Kuidas ma ütlen? Me teeme siin Saaremaal asju teisiti – kiiresti, aga aeglaselt, raske seda seletadagi,” mõtiskleb ta.

Treenerikarjäärile pani Fred punkti 1992. aastal ja keskendus siis vaid paadivalmistamisele. Ja tõmbas sellesse ettevõtmisesse ka poja kaasa. „Ta vedas mind alguses eri meremessidele kaasa ja nii ta läks,” ütleb Taavi. „Ja muidugi, kui isa oli treener, käisin temaga aeg-ajalt mere peal. Edasi otsustasin minna juba Kuressaare ametikooli paadiehitust õppima. Pärast õppisin aastakese veel ärikorraldust,” räägib ta.

„Proovisin ka Kristjanit ikka paadivalmistamisega siduda, aga tema on nüüd mandrimees,” ütleb Fred.

Aastakese oli Taavi ära, Austraalias. Valik ei üllata, sest kellel poleks tutvusringkonnas kedagi, kes oleks seal käinud. Ent hing tõmbas Taavil ikka tagasi Saaremaale. „Enamik sõpru on samuti siin ja saan tegelda sellega, mis meeldib, eks oleneb ka inimesest, aga ma mujale ei kibele,” ütleb ta. Ehk paadimeistriamet veel põlvest põlve edasigi anda? Taavi hakkab küsimuse peale naerma – temal on veel laste saamiseni aega.

Klientide mure: kas seeliku või auto värv?

Isa-poega hoiabki praegu rakkes sõudepaadiäri. Ametlikult on firma asutamise aeg 1994. aasta, ent paate tegi Fred juba varem. „Vene paadid olid nagu nad olid,” ütleb ta, mis motiveeris oma aluseid välja andma. Kuigi pere elab Kuressaares, renditi äriruumid just Orissaare kandis, seal oli suurem laohoone ja parajasti oli ka kohalikke vabu töökäsi.

Vaata videost, mida isa-poeg räägivad oma paadimeistri ametist:

Praeguseks on paate valmistatud üle 2600. Neid on peale Eesti müüdud näiteks Soome, Taani ja Prantsusmaale. Sugugi kõik ostjad pole kalamehed või niisama meresõiduarmastajad. Miks mitte kinkida paat värskele kaasale? Või endale sünnipäevaks?

On ette tulnud ka tuliseid vaidlusi. „Üks abielupaar tuli paati ostma, mis oli neil juba tellitud. Vaatasime eri värve, siis omavahel paarikese jutt läks väga valjuks. Naisele meeldis oma seeliku värv, mehele auto värv. Saatsime nad lõpuks viisakalt ukse taha, et tehke isekeskis kindlaks, millist tahate. Ega värv ju sõida,” muigab Fred.

Ent uisapäisa ta asjaarmastajatele purjetamist ei soovita. „Merd tuleb austada. Kui temaga riidled ja pole ohutunnet, küll ta vastab, ja mitte hästi,” hoiatab Fred.

Juured saarte peal

Mõlemad tunnistavad, et oma sugupuu kaugemaid juuri nad täpselt ei teagi. Kui emapoolsetest vanavanematest oli eespool juttu, siis Fredi sõnutsi oli tema isaisa hoopis Muhumaalt, tema naine aga setukas. „Kui veel purjetamisega ei tegelnud, veetsime vennaga paljud suved kaugel Setumaal,” ütleb ta. Perenimi Keert aga tuligi just isaisa kaudu – Keerte on nii Saare- kui ka Muhumaal. Tõsi, eri nimekujul, samuti on Keerde. „Kuidas parajasti ametnik kirja pani,” nendib Fred. „On juurtega, kuidas on, aga lõpuks jõuab meie pere ikka tagasi Saaremaale.”