"Pärit olen mina Sõrvest, Sääre külast. Sealt Sõrve poolsaare viimasest tipust ja see on piirkond, mis on peksa saanud iga sõja ajal. Ja eriti Teise Maailmasõja ajal, kui venelane tungis peale ja Sõrve säär oli viimane koht, kus see Saksa sõjavägi seisis. Siis võeti kaasa ka kohalik elanikkond. Kas tahtsid või ei tahtnud - tuleb minna."

Tarvis meenutab, et vanaisa ei tahtnud kaasa minna, aga viimaks soostus. Neid ennast viis tee aga hoopis Saksamaale. "See oli raske teekond, suri vanainimesi, lapsi... Küüditamine on küüditamine, ükskõik, mis suunas see läheb."

Laine Tarvise isa, kes esiti oli Rootsi läinud, pidi sealt edasi liikuma – Rootsi andis Saksa sõjaväelased Nõukogude liidule välja jäi nii jäi ta viimaks elama Austraaliasse. Lastel õnnestus hiljem isal külas käia, kuid emaga enam ei kohtutud. Kirju vahetati, Laine meenutab, et lõpukleidi riide saatis isa. Uuesti saidki ema ja isa kokku alles surnuaias.

"See elu on selline, et ükskõik, mis ka ei oleks – inimene saab päris palju ise ära teha, et ta elu ei oleks kehv. Aga sõda on nii hirmus, et kõige tähtsam on see, et sõda ei oleks."

Loe pikamalt Maalehe loost!

100 peret - Laine Tarvis
Foto: Priit Simson