ENN MERI: Saaremaalt ei lähe ma enam kuhugi

Kaheaastase poisina Vene okupatsiooni eest koos perega Rootsi pagenud Enn Merist sai vabas Eestis Saaremaa suurimaid tööandjaid ja kodusaare patrioot.

Enn ja Ann Meri kodumaja teise korruse kolme ilmakaarde avanevatest akendest paistab kõikjalt meri. Selles algselt suvekoduks mõeldud Sõrves Rahuste külas asuvas majas on Merid elanud nüüdseks aasta ringi üheksa talve.

Ühe akna all on binokkel. “Annele meeldib sellest talviti hülgeid jälgida,” mainib Enn.

Hülged elutsevad läheduses Ooslamaa laiul. Üks hülgepoeg eksis isegi Meride maja juurde.

Maja on kanajalgadel, nagu Enn ütleb – põhjuseks seesama meri, mis võib ranniku üle ujutada. Kaks korda on seda pere Rahustes elamise ajal juhtunud.

_{Enn Meri meenutab videos, et 1944. aastal Saaremaalt lahkudes tahtis ta kaasa võtta oma puust mänguhobuse, kuid vanemad ei lubanud seda väikesesse kalapaati tõsta.}

Panga rannast Stockholmi saarestikku

22. septembril 1944. aastal, päeval, mil Vene väed vallutasid Tallinna, astus kahe ja poole aastane Enn koos ema Linda, isa Oskari ja poolteiseaastase venna Matiga Panga panga alt pisikesse kalapaati, et pageda okupatsiooni eest Rootsi. Ennu laevakaptenist isa oli sõja ajal töötanud Eesti politseis. Siiajäämine oleks tähendanud kindlat hukku.

Enn ise ei mäleta sellest merereisist midagi, teab ainult ema-isa juttude järgi, et taheti jõuda Gotlandi saarele, aga tormi tõttu satuti Stockholmi saarestikku. Ta näitab meile pilti, millel kolm kalapaati, ühes neist Ennu pere.

“Nägin seda pilti esimest korda 1994. aastal Stockholmi Eesti Päevalehes, see oli tehtud siis, kui jõudsime Rootsi. Üks mees sel pildil tundus mulle väga tuttav.”

Enn näitas ajalehefotot emale, kellelt kuulis, et pildil on nii Ennu isa kui ka ema. Enn ise ja tema vend olid aga paadipõhjas ning seega fotole ei jäänud.

“Kirjutasin Eesti Päevalehele ja küsisin, kas tohiksin saada endale pildi koopiat.” Saigi.

Põgenike elu võõrsil polnud kerge. Isa laevakaptenipaberid Rootsis ei kehtinud, ta pidi alustama põllutöölisena ja turbarabas. Alles pärast sealse merekooli läbimist lasti ta merele.

Ema töötas enamasti tekstiilivabrikutes. Rootsis elati mitmes paigas.

1955. aastal sai isa laevaõnnetuses surma. Ta oli vanemtüürimees ühes tanklaevas, kui sellele sõitis Inglise kanalis otsa teine õlilaev. 19 inimest hukkus.

“Me olime just saanud jalad alla, sest isa teenis sel ajal päris hästi,” meenutab Enn Meri. “Aga minu ema on üks hästi tubli ja sitke inimene, korjas raha kokku ja ostis ühe väikese poekese Lääne-Rootsis Halmstadis.”

Halmstadi ehitas ema ka maja, kus elas kuni Saaremaale kolimiseni aasta tagasi. Tänavu kevadel tähistas Linda Meri oma 101. sünnipäeva ja elab nüüd Ennu juures Rahuste külas omaette majas, mille poeg emale ehitas.

Sokivabrikust Saksa–Balti Kaubanduskojani

Malmö Tehnikainstituudi ja hiljem Lundi Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud Enn Meri külastas Eestit esimest korda 1968. aastal. Saaremaale siis veel ei lastud. Kodusaart nägi ta üle 45 aasta taas 1989 esimeste ülemaailmsete saarlaste päevade ajal. Juba Rootsis ettevõtlusega alustanud mees hakkas ringi vaatama, mida saaks Eestis teha.

“Kuna ma olin Rootsis vahendanud ühe Saksa firma tsemendi- ja lubjapõleteid Skan­di­naaviasse, hakkasime koos Saksa partneriga tegema koostööd Kunda tsemenditehasega ja sealset tsementi Saksamaale müüma,” kõneleb Enn Meri.

Saaremaal alustas ta sokivabrikust. “Meil oli tööl 45 inimest ja tegime aastas 1,5 miljonit paari sokke. Toodang läks Rootsi.” Nüüdseks on sokivabrik väikesest Saiklast kolinud Orissaarde, kus toodetakse põhiliselt moppe.

1992. aastal asutas Enn Meri Saaremaal esimese masinatööstustele kummidetaile tootva tööstuse Saare Martex, mille hiljem müüs Rootsi vabrikule Trelleborg.

Saaremaal tuntuks sai Enn Meri aga oma 1996. aastal asutatud Merinvestiga, mis toodab Euroopa autotööstustele membraane ja O-rõngaid, mida müüakse Freudenbergi tehase sildi all. “Freudenbergi tehas oli minu partner algusest peale, 2005 tulid nad mulle kaasomanikuks 20 protsendiga.”

2012. aastal müüs Meri Freudenbergi tehasele ka oma ülejäänud osaluse rohkem kui 300 töötajaga Merinvestis. “Meil oli kokku lepitud, et kui ma saan 70, on neil võimalus minu osalus ära osta, mina olen seal veel nõukogu esimees. Kui vaja, annan nõu; kui ei ole vaja, ei anna ka,” muheleb Enn Meri ja tõdeb: “Ma olen juba 75 aastat vana! Ma teen muidugi midagi, aga vähem kui vanasti.”

Üks neist asjust, mida vahepeal ka poliitikasse läinud – ta on Vabaerakonna üks asutajaist – Enn Meri veel teeb, on tegutsemine Saksa–Balti Kaubanduskoja Eesti juhatuse presidendina. “See on selline auamet. Aga kuna ma võtan vastu Saksa äridelegatsioone, siis loodan, et teen võib-olla midagi mõistlikku sellega, kui suudan mõne Saksa ettevõtte siia meelitada.”

Juba viis aastat on Meri omanimelise stipendiumiga toetanud Kuressaare Ametikooli väikelaevaehituse eriala parimaid saarlastest lõpetajaid. “Olen väga rahul oma Saare Paadis tehtud jahiga ja tahan anda oma panuse, et siinsed väikelaevaehituse traditsioonid püsiksid ja oskused nooremale põlvele edasi antaks,” on Meri öelnud stipendiumi välja andmise kohta.

Ainult et oma jahiga ei jõua ta merele nii sageli kui tahaks.

Vabana sündinud Ann

Ennu tütred Tiina ja Linda elavad Rootsis. Ennu esimene abikaasa oli rootslanna – tütred kõnelevad küll eesti keelt, nende lapsed aga enam mitte, millest Ennul siiralt kahju on.

Ma saaksin mujal ka hakkama, aga mulle meeldib Saaremaal ja ega minust siin kergelt lahti ei saa.

Enn Meri

Annega on Enn abielus olnud 13 aastat, tema tütart Liisi peab oma kasutütreks. Muide, Anne nii ema- kui isapoolne suguvõsa küüditati 1949. aastal Siberisse Novosibirski oblastisse. Seal tema ema ja isa kohtusidki. “Mulle meeldib öelda, et ma olen vabana sündinud, sest täpselt samal päeval, kui mina sündisin, said vanemad loa koju tagasi pöörduda,” räägib Ann Meri.

Ann sündis Tšulõmi rajoonis Dubrava külas 8. jaanuaril 1957. Ainult vastupidiselt Ennule pääses Ann oma kodumaale tagasi juba kolmekuuselt.

47aastaselt taas oma kodusaart näinud Enn rõhutab, et teda ei meelita siit enam miski minema. “Ma saaksin mujal ka hakkama, aga mulle meeldib Saaremaal ja ega minust siin kergelt lahti ei saa.”

Hobune ootas sõpra 45 aastat

Enn Meri elutoas on puust ratastega mänguhobu. “See oli minu hobune,” räägib Enn, “ja kui me Rootsi põgenesime, siis mina tahtsin, et hobune kaasa võetakse.”

Hobune oligi väikesel Ennul paati minnes kaasas, kuid ema ütles, et mänguhobu tuleb siiski maha jätta. Nii jäigi hobu Panga randa, kust Ennu onu, kes peret pikale teele saatmas oli, selle kaasa võttis ja koju viis.

“Kui ma 1989. aastal esimest korda Saaremaale tulin, andis onu hobuse mulle tagasi,” ütleb Enn. Pärast seda on hobune Ennu juures olnud.