Perekond Nõmmannite lugu | Neli last ja seiklused on läheduse saladus

Perekond Nõmmanni Kakumäe kodu uksest sisse astudes on juba esimesest hetkest tunda soojust ja külalislahkust. Selle eest hoolitsevad ema Tea, isa Sulev ja neli last: Christopher, Robert, Ingmar ja Iris Helena.

Sulev on põline tallinlane. Suurema osa lapsepõlvest elas ta Mustamäel ühes tolle aja esimestest hruštšovkadest. Isa Udo töötas monteerijana ja sai juba 1964. aastal tänu töökohale uue korteri. Enamiku elust töötas ta siiski autojuhina, vedades ringi valitsuse kõrgeid külalisi. Sulevi ema Asta oli algklasside õpetaja. Tea ema Anne oli pikalt vanemate klasside õpetaja ning õpetas filoloogina eesti keelt ja kirjandust. Hiljem oli ta Paldiski linnavolikogu esimees ja praegu töötab keeletoimetajana. Tea isa Andres on Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor, keda on pärjatud Valgetähe teenetemärgiga. Peale selle ehitas ta üles oma ettevõtte Rantelon, mis on tihedalt seotud riigikaitsega, ehitades raadiolainete segajaid ja muud sellist tehnikat. Tänu oma viiele lapsele on Anne ja Andres tegusad vanavanemad kümnele lapselapsele.

Nii Teal kui ka Sulevil on muljet avaldavad akadeemilised saavutused. Sulevil on taskus nii Tartu ülikooli cum laude bioloogia-, ökoloogia- ja keskkonnakaitsediplom kui ka nõukogude ajal esimese kodueestlasena saadud Stockholmi ülikooli doktorikraad. Tea omandas bakalaureusekraadi Tallinna tehnikaülikoolis tootmisökonoomika ja juhtimise erialal, magistrikraadi USA-s prestiižses Columbia ülikoolis rahvusvaheliste suhete ja keskkonnapoliitika erialal. Praegu teeb Tea doktorikraadi Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonnas.

Peale kõrghariduse jagavad nad ka reisipisikut ja hoolimata raskustest, mis nõukogude ajal üle piiri käimist ümbritsesid, leidsid mõlemad omal ajal selleks viise. 1984. aastal pärast Tartu ülikooli lõpetamist läks Sulev tööle tolleaegse teaduste akadeemia termofüüsika ja elektrofüüsika instituudi Läänemere osakonda, tänu millele ta sattus muu hulgas näiteks Jamaicasse. Samuti sai ta Grööni merel jääkaruvahti pidada. Punane polaarülikond seljas, päikeseprillid ees, Winchesteri püss käes ja lisapadrunid taskus, tuli veeta tunde jääkuhjatise otsas silmapiiri jälgides. Seda kogemust mäletab ta enda sõnul elu lõpuni. Tea käis 1991. aasta jaanuaris näiteks Hiinas, kuhu ta sai koos rahvatantsutrupiga Spekter, olles osa Eesti NSV delegatsiooni visiidi kultuuriprogrammist. Tantsuoskus mängis teatavat rolli ka Tea ja Sulevi kohtumisloos.

USA ja pulmad sillal

Oli 1992. aasta ja Sulev sõitis kunagise Kungla hotelli juurde, et viia koju lauljast sõbranna Margarita Raun. Pärast veidikest veenmist lubas Sulev koju viia ka tantsijad. Kuidagi juhtus nii, et viimasena sai koju neiu, kes elas Pääskülas. Kohale jõudes sadas nagu oavarrest. „Jäime rääkima. Ühel hetkel selgus, et meil mõlemal on 3. märtsil sünnipäev. See oli selline endeline moment, millest edasi oli ainult üks suund,” ütleb Sulev.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tehti Sulevile pakkumine töötada välisministeeriumis. Varsti määras tolleaegne välisminister Jaan Manitski Sulevi nõunikuks USA-s paiknevasse Eesti alalisse esindusse ÜRO juures. Seal töötas ta ainsa kodueestlasena tuntud diplomaadi Ernst Jaaksoni alluvuses. Jõulude aegu tuli ta koju ja mõistagi sai kokku ka Teaga. Üks asi viis teiseni ning puhkuse lõppedes oli Tea oma seitse asja kokku pakkinud ja sõitis koos Suleviga New Yorki.

Edasi läks kõik nagu lepase reega. Tea lõpetas kaugõppes Tallinna tehnikaülikooli ning alustas õpinguid Columbia ülikooli rahvusvaheliste suhete ja keskkonnapoliitika magistriprogrammis.

Õppemaksu katteks õnnestus tal taotleda Fulbrighti stipendium ja Columbia ülikooli haridusega sai laotud vundament edasisele põnevale karjäärile. Ameerika perioodist võiks kirjutada eraldi raamatu – nii ÜRO diplomaatiast, elust Manhattanil 1990-ndate alguses, õpingutest tippülikoolis kui ka Ernst Jaaksoni ja teiste esinduse tolleaegsete väliseestlastest diplomaatide meenutustest.

Elutoas istudes ning meenutades, kuidas Teast ja Sulevist mees ja naine said, elavnevad ka noored, sest neile on see ilmselt rääkimata jäänud. „Arvatavasti käis see nii hommikul möödaminnes: noh, kas abiellume ka või?” tögab vanim poeg Christopher. Kumbki vanematest eriti vastu ei vaidle, pigem muigavad nad kaasa. Sulev lisab: „Kuidagi käiski nii, et ühel hetkel teadsime mõlemad, mis järgmine samm on. 1. märtsil viisime paberid sisse ja 3. märtsil juba abiellusimegi New Yorgi raekojas. Pärast registreerimist jalutasime Brooklyni silla keskele, jõime klaasi šampanjat ning Tea läks ülikooli ja mina tööle,” meenutab ta. „Õhtul tähistasime kodus, jalutuskäigu kaugusel New Yorgi Eesti Majast, mõlema sünnipäeva, kus ka meie sõbrad uudisest kuulsid.” Nii lisandus sünnipäevadele veel kolmaski tähtpäev. Augustis peeti Eestis ka kiriklik laulatus.

1995. aastal sündis perre poeg Christopher. Suurlinn oli mõlema arvates ebasoodne koht väikeste lastega elamiseks, mistõttu naasti kodumaale. Varsti sündis perre veel kaks poissi, 1997. aastal Robert ja 1999. aastal Ingmar. 2000. aastal tervitati siia ilma Irist.

Üle lahe

2001. aastal kandideeris pereema Tea Soome Läänemere linnade liidu keskkonnakomisjoni projektijuhi kohale ja peagi tuli positiivne vastus. Neli last, kellest noorim oli ainult 11-kuune, kinnitati autos turvatoolidesse ja mindi teele. Algul plaaniti minna aastaks, kuid nagu elus ikka juhtub, ei läinud asjad plaani järgi.

„Tegemist oli väga põneva tööga. Tea lepingut pikendati veel kolmeks aastaks. Mina tegin distantsilt kaastööd Eesti Panga juures loodud strateegiliste algatuste keskusele, kuid peagi tehti ka mulle kohapeal väärikas pakkumine, arvestades mu ÜRO kogemust: hakata koordineerima kohalike omavalitsuste koostööd Ida-Aafrikas paikneva Victoria järve kallastel,” meenutab Sulev. Ta väisas Ugandat, Keeniat ja Tansaaniat, ehitades üles kohalike omavalitsuste koostöövõrgustikku ja aidates lahendada Victoria järve kaldal elavate rahvaste elulisi küsimusi. „Tuli vältida olukordi, kus Keenia kalurid avastavad oma vetes Uganda kalameeste võrgud ja hakkavad selle peale Kalašnikovidega kõmmutama. Proovisime kohalikke hõimujuhte suunata läbirääkimiste laua taha,” kirjeldab ta oma ülesandeid.

Plaanitud ühe aasta asemel oli pere Soomes seitse aastat. Lapsed õppisid Turus Puolala koolis. Süvenes laste identiteedi küsimus: kodune keel oli eesti keel, kuid kool ja sõbrad olid soomekeelsed. „Otsisime võimalust Eestisse tagasi pöördumiseks,” tõdeb Tea. Saatus võttis noore pere soove kuulda ja Eestisse naasis Tea juba uues ametis, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse juhatajana.

Eesti, õunad ja lapsed

Eestisse tagasi tulles asus pere elama Kakumäele, kuhu Sulev oli nõukogude aja lõpus koos isaga maja ehitanud. Eemal oldud aastatel oli see välja üüritud Eestis resideerivatele diplomaatidele.

Sulev meenutab kaht uskumatuna kõlavat seika. Veel nõukogude aja lõpul, kui Kakumäel tegutses Kirovi-nimeline kalurikolhoos, õnnestus Sulevil tolleaegset kolhoosiesimeest Oskar Kuuli veenda tagastama Sulevi vanavanaisale kuulunud talumaadel vähemalt ehituskrundisuurust maatükki. Kolhoos andiski ehituskrundi. Siis ostis Sulev mereekspeditsioonidel teenitud raha eest kaks lauaarvutit ja müüs need veel nõukogude aja lõpus Eestis maha, saades nii majaehituseks vajaliku raha.

Soomes koolis käies õppisid kõik pere lapsed Turu piirkonna muusikakoolis ka mõnd pilli. „Otsustasime laste musikaalsust edasi arendada ja viisime nad Tallinna muusikakeskkooli katsetele,” ütleb Sulev. Võõrast keskkonnast kodumaale naastes oli muusikakeskkool väga sobiv n-ö pehmeks maandumiseks. Sulevi sõnul õpetas koos musitseerimine lastele distsipliini ja koostöö tegemist. „See oli üks väga oluline periood noorte elus ja kujunemises ning selle viljad on ka praegu näha, eriti vaadates, kui edukas on Robert olnud kontrabassiga ning kui jõudsalt Ingmar ja Iris järele jõuavad,” on mõlemad vanemad veendunud. Aastatel 2010–2013 tegid noored ka perebändi nimega Crash, mida juhendas tuntud kontrabassimängija Toivo Unt.

„Kui me 2004. aastal müüsime maha oma maja Viimsis, kus olime enne Soome kolimist elanud, ostsime Lõuna-Eestis vana talukoha,” tutvustab Sulev pere viimase suurema väljakutse algust. 2006. aastal alustati maja juurde õunaaia rajamist, kus on umbes 8000 õunapuud. Pere hakkas siidrit tootma ja 2011. aastal asutati ettevõte Siidrikoda OÜ.

„Kui enamasti abikaasad koos ühes firmas või ettevõttes ei tööta, siis meile vastupidi meeldib koos ettevõtmisi ja projekte teha, sest siis tulevad need meil kõige paremini välja,” võtab Tea kooselu Suleviga kokku.

Kogu pere on siidrite ja mahlade tootmisse kaasatud. Christopher osaleb ettevõtte visuaalide kujundamises ja tootedisainis. Roberti õpilasuurimistöö tulemusena valmis uus ja trendikas üliväikse alkoholisisaldusega siider. Ka noorima poja Ingmari praegu tehtava uurimistöö oodatav tulem on uus toode, mis peagi lansseeritakse. Irise sõnul on ka nende sõbrad huvitatud aitamisest. „Suviti oleme ikka sõbrannadega abiks käinud, teinud umbes kuus tundi päevas tööd ja lisaks ka kõvasti sporti,” on ta rahul suve veetmise ja taskuraha teenimise võimalusega.

Praegu käivad nooremad lapsed Gustav Adolfi gümnaasiumis, Iris kümnendas ja Ingmar üheteistkümnendas klassis. Mõlemad tegelevad tõsiselt ka muusikaga ja õpivad paralleelselt Otsa-koolis. Sel aastal osaleb Ingmar oma ansambliga Arg Part noortebändide konkursil. Robert lõpetas suvel samuti GAG-i ja käib praegu viimast aastat Otsa-koolis. Vanim laps Christopher lõpetas aga vanalinna hariduskolleegiumi ning õpib nüüd Eesti kunstiakadeemias tootedisaini.

Muljet avaldav on ka laste keeleoskus ja suur rahvusvaheline kogemus juba varasest noorusest. Neljast lapsest kolm on õpilasvahetusorganisatsiooni YFU kaudu terve vahetusaasta välisriikides veetnud. Esimesena õppis Robert ühe õppeaasta Budapestis, järgmisena läks Ingmar aastaks Šveitsi ja Iris naasis hiljuti Belgiast. Christopher on võtnud eesmärgiks minna lähiajal aastaks Šveitsi Zürichi ülikooli tootedisainiga seotud teadmisi täiendama. Pere on ka ise vahetusõpilasi võõrustanud. Aastaks võeti perre kaks tüdrukut Belgiast ja Saksamaalt, sest Iris soovis endale väga õde, aga vanematele tundus, et peres oli juba piisavalt palju lapsi. Vahetusõpilaste võõrustamine lahendas Irise soovi hoopis leidlikult. Tänu laste ja vanemate reisidele valdab pere ühtekokku seitset keelt.

Küsides lastelt, kuidas liikuv elustiil neile mõjunud on, on vanim poeg seisukohal, et tänu sellele on ta see, kes ta on. „Ma olin väiksena üsna tagasihoidlik, aga käies mitmes koolis nii Soomes kui ka Eestis, õppisin sotsialiseeruma ja suhtlema. Lisaks hoiad omavahel perena rohkem kokku, kui ümber inimesed muutuvad,” on Christopher veendunud.