Valentine poeg Aleksander on veendunud, et ellujääja pagasi sai ema juba lapsena kaasa. Vaata videost!

Valentine poeg Aleksander on veendunud, et ellujääja pagasi sai ema juba lapsena kaasa.

Kuueaastane Valentine ei suutnud uskuda, et ema läks taevasse ja jääbki sinna. Nii nagu olid sinna jäänud kaks õde. Väike Valli uskus, et ema vaatab õed üle ja tuleb tagasi. Iga päev otsis ta taevast musta täppi, mis võiks olla tema ema. Kuid taevas oli alati selge.

Aasta oli 1920.

Nii jäigi Valentine mällu hetk, kui ema istub toolil ja tema pikad juuksed ripuvad üle toolileeni maani. Valli on kõhuli tooli alla pugenud ja mängib seal juukseotstega.

EMA MÄLESTUSTEGA: Poeg Aleksander oma Kiviõli kodus, kus ema raamat on aukohal.
Rauno Volmar

„Miks on mõnele elu nii keeruline?“ mõtiskleb Valentine Nõlvaku poeg Aleksander. Tema kodu seina katab ema tehtud vaip, kapil seisab ema tehtud skulptuur ja lauale on tõstetud kümne sentimeetri paksune beež tugevate kaantega mapp – ema raamatu „Ellujääja mälestused“ käsikiri.

Aleksander leidis hiljuti kaustiku, kuhu ema oli juba 1967. aastal kirja pandud raamatu kondikava. Valentine oli siis 53aastane. Mälestused hakkasid 1996. aastal järjejutuna ilmuma Kuusalu kohalikus lehes Sõnumitooja, autori neiupõlvenime Valentine Tiklat all. Kümmekond aastat hiljem viis Valentine lapselaps Anu Holmberg käsikirja Varraku kirjastusse ja näitas ­Krista Kaerale. „Ellujääja mälestused“ ilmuski 2007. aastal ning kandideeris isegi Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale. Lugu on tõesti erakordne.

Karm algus

RISKIDA ON TULNUD PALJU: Raamatu esitlusel 2007.aastal tõstis Valentine šampusepokaali, sest kuigi pika elu esimene pool oli raske, jõudis ta vanaduses nautida laste ja lastelaste seltsis.
Erik Holmberg

Pärast ema surma võtab ­Valentine isa uue naise, kes üle kõige vihkab oma kolme võõraslast. Kui isa viis aastat hiljem sureb, poob alkohoolikust võõrasema end varsti üles. Valli hakkab rändama mööda lastekodusid ja kasuperesid. Saku majanduskooli lõpetamise järel töötab Valli teenijatüdrukuna Eesti­maa taludes, valdavalt satuvad tema teele kurjad perenaised ja ligitikkuvad peremehed. Süüa anda ega palka maksta talle väga ei taheta. Näiteks töötab Valli kolm kuud ühes talus, kuid lahkumispäeval antakse talle palga asemel vana seelik, siniseks tõmbunud tedrekukk ja jõhvikaid.

Ent see kõik on köömes 1947. aasta kõrval, kui Vallist saab valesüüdistuse alusel riigireetur ja ta saadetakse Sverdlovskisse vangilaagrisse.

Vallile pannakse süüks, et ta ei andnud üles Heino Lippu hüüdnimega Pargas, üht Ida-Virumaa ohtlikumat metsavenda.

„Isiklikult ta Pargasega ei suhelnud, aga kuna nad elasid tõesti ühes kandis, piisas vähesest. Kinni ta läks, viis aastat anti,“ kõneleb Aleksander.

Kui Valentine vangi läheb, on ta 33aastane. Ta on selleks ajaks toonud ilmale viis last, elu keerdkäikude tõttu on kõigil eri isa.

„Armastust ta valida ei saanud,“ räägib Aleksander, „olude sunnil tuli minna kellegi juurde, et üldse eksisteerida.“

Vanglas avaldub Valentine kunstianne. Ta hakkab tegema leivast skulptuure, ülemustele need meeldivad ja talle antakse oma ruum, kus ta vangla juhtkonnale kujusid teeb.

Esimene laps Helle sünnib 1938. aastal vaestemajas. Valentine on abiellunud, kuid suhted abikaasaga on kõike muud kui soojad. Teine tütar Viivi sünnib 1941. Kolmas, Edik sureb 1943. aastal kohe pärast sündi. Randar sünnib 1946. aastal ja Malle aasta hiljem. Malle teab, et kui ta oli pisike, üritas ema koos temaga enesetappu teha, sillalt alla hüpata.

Valentine saadetakse karistust kandma Sverdlovskisse. Lapsed jäävad maha: Randar ja Helle Inju lastekodusse, Viivi kasuperre ja Malle vanaema juurde.

Vanglas avaldub Valentine kunstianne. Ta hakkab tegema leivast skulptuure, ülemustele need meeldivad ja Valentinet säästetakse tihti metsatööst. Talle antakse oma ruum, kus ta vangla juhtkonnale kujusid teeb.

Ja Uuraliteski otsib Valentine soojust ja armastust ning toob 1952. aastal ilmale oma kuuenda lapse – Aleksandri. Kaheksa kuud hiljem Valentine vabaneb tänu Stalini surma järgsele amnestiale, kuid minna pole kuhugi. Eesti ei tundu turvaline ja ta asub koos pojaga elama Sverdlovski oblastisse Turinski linna.

Kolm aastat hiljem, 1956. aastal saabub Valentine koos pojaga lõpuks kodumaale. Nad jäävad Ida-Virumaale Unikülla, kus vanaema juures elab ka Valli noorim tütar Malle.

Tütar kutsus ema tädi Valliks

„Mäletan selgelt, naabrinaine sõitis rattaga mööda ja tuli vanaemale ütlema, et Valli tuleb, laps kätel. Mina jooksin ahju taha peitu ja kaua kutsusin oma ema tädi Valliks,“ mäletab Malle. Tööd saab Valentine esialgu kolhoosis lehmalaudas, kuid Malle mäletab, et nad vahetasid lühikese aja jooksul 11 korda elukohta. Peamiselt liiguti Ida-Virumaal – Valentine lastega ees, lehm ja siga järel.

VALENTINE LASTEGA: Kuusalus 1979. aastal (vasakult) poeg Randar, Valentine, Malle, lapselaps Anu Holmberg, Viivi. Puudub Aleksander. Seinal Valentine tehtud vaip.
Erakogu

„Kartulipuder oli mul koolis võileiva vahel – kui ema kasvatab last üksi, siis on suured, väga suured ja veel suuremad mured. Meie olime vaesed, täiesti nullist alustasime,“ räägib Aleksander.

1980ndate alguses jõuti Kiviõlisse. Aleksander elas koos emaga Kiviõlis kahetoalises korteris 36. eluaastani, siis lõi oma pere ja kolis ära. Valentine elas seda väga üle.

MÕTTED RAAMATUKS: Raamatu kondikava hakkas Valentine Nõlvak kirja panema juba 1967.aastal.
Erakogu

„Tal oli ju elus palju juhtunud, see kõik vajas välja rääkimist. Ja mina olin tänulik kuulaja. Ta elas 150 protsenti minule,“ usub Aleksander. Nad jäid emaga siiski Kiviõlisse kõrvuti majadesse elama ja ta hoidis emal silma peal. See oli keeruline, sest Valentine oli harjunud rändama. Tal polnud mingi asi võtta veel 75aastaselt oma 1924. aasta Husqvarna jalgratta ja kahe taksikoeraga ette reis Kiviõlist Tallinna – vahepeal puhkas, näris sardelli ja sõitis jälle edasi.

Aleksander aga elab praegugi Kiviõlis. Temast on saanud muusik ja õhtujuht, kes käib esinemas pidudel ja üritustel.

Tütretütar Anu sai vanaemaga lähedaseks 1996. aastal, pärast oma ema Viivi surma. Siis kutsus ta vanaema Kiviõli tuhamägede vahelt Kuusallu elama, kuhu Valentine jäigi. Anu mäletab, et kui ta kord läks vanaemale külla ette teatamata, oli Valentinel eineks vaid tee ja must leib. Ehkki lapsed hoolitsesid, et külmkapp oleks alati täis, ei osanud Valentine jogurtitest ja sinkidest lugu pidada. „Ta ütles, et rahas pole küsimus – majandada oskas ta väga täpselt –, ta lihtsalt ei vaja enamat,“ räägib Anu.

Heas vormis ka vanas heas

85aastasena sattus Valentine healoomulise kasvaja tõttu operatsioonile. Hiiu onkoloogiahaiglas hakkas ta pärast lõikust kohe trenni tegema, jooksis mööda haigla treppe üles-alla.

KOKKU NAGU LIIGENDNUGA: Kuusalu kodus 2006. aastal. Valentine, kelle põlved olid artroosist puretud ja selgroog kõver, näitab, kuidas ta end võimlemisega vormis hoiab. Seinal on Valentine enda kätetööna valminud vaip.
Erakogu

90aastaselt tekkis Valentinel põlveliigeste artroos, kuid tubaseks ta ei jäänud. Poes ja koertega metsas jalutamas käis ta taburetile toetudes.

SUUR LOOMAARMASTAJA: Kuusalus 2006.aastal oma koeraga. Valentine armastas väga loomi, ta pidas neid surmani.
Erakogu

Arsti juurde läks vanaproua alles suurte valudega. Röntgen näitas, et selgroolülid olid paigast ära. „Te peaks olema liikumatuna haigevoodis!“ olla arst öelnud.

Valentine kostis, et pole hullu midagi, tema hoiab end vormis võimlemisega. Arst võttis seepeale kaamera ja küsis, kas võiks võimlemist filmida. Proua lubas. Arst sai filmile, kuidas Valentine heitis selili ja painutas sirged jalad üle pea – tema keha käis kokku nagu liigendnuga.

See arst oli Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeed Taavi Toomela, kes mäletab Valentinet tänini. Toomela sõnul oli juhtum õpetuseks, et kui inimene endaga pidevalt tegeleb ja on heas vormis, ei pruugi keha alati kaebusi andagi. „Kaebusteta patsiente me ei opereeri, mistõttu polnud kirurgiline sekkumine vajalik. Iga selline patsient on meditsiinile võiduks ja arstile õpetuseks.“

Perekonnal on Valentinest video, mis on filmitud Kuusalus 12. jaanuaril 2006. Toona 92aastane Valentine on heatujuline ja lobiseb Anuga: „Kellel vanast peast ei ole mõistus peas päris korras, siis sellel pole seda seal kunagi olnud.“ Siis krapsab püsti ja näitab, kuidas iga päev võimleb. Muu hulgas paneb sirgetel jalgadel seistes peopesad enda ette maha.

Ootamatu lahkumine

Valentine tervis oli väga hea, kuni ta 2010. aasta veebruaris 96aastasena suri.

„Olin Kuusalu kandis esinemas ja ütlesin emale, et tulen läbi,“ meenutab Aleksander. „Oli jube külm, mõtlesin, et ah, homme lähen, kartsin, et jään autoga tee peale. Aga koerad olid emal õhtul välja läinud ja tema läks neid metsa otsima.“

Aleksander kahetseb tänini, et tookord ema vaatama ei läinud.

Valentine sai pärast ränka ööd infarkti, siis kopsupõletiku ja suri mõni nädal hiljem.

„Sellega täitus tema ainus unistus – et ta ei jääks kellelegi jalgu,“ lausub Aleksander.

Anu teab, et vanaema mõtiskles sageli oma elatud elu ja möödunud aegade üle.

„Miks kõik oli nii läinud, miks ta oli selline, nagu oli, miks ta tegi elus just selliseid valikuid ja otsuseid, nagu tegi. Nalja viskas ta hetkedel, kui maa oli murest must. Ta „rikkus mind ära“ oma sügava hingeelu ja vaimsusega,“ räägib Anu.

Ent Valentine lugu ei pruugi veel läbi olla.

Tema eluloost vaimustusid lavastaja Peeter Volkonski ja filmimees Jaak Kilmi, kes kirjutasid „Ellujääja mälestuste“ põhjal kuueosalise telesarja stsenaariumi.

Nad osalesid sellega ka EV100 raames korraldatud teledraamasarjade konkursil, kuid ei osutunud 27 töö hulgas võitjaks. Ehk saab see tulevikus siiski teoks? Valentine Nõlvaku vääriks igal juhul laiema publiku ette toomist.