Perekond Zõbin: major, kindral ja Hard Rock

Suur lotovõit võib inimese elule uue suuna anda. Kuid et klassiõe venna võidetud seitse rubla hobuste võiduajamistel ühe elusaatuse määravad, on maailmas tõenäoliselt juhtunud vaid üks kord.

Nimelt mainis Tiina klassiõde Kadri ühe vahetunni ajal, et tema vend Jüri võitis hobuste võiduajamistel seitse rubla. Panustas ühe ja sai seitse. “Kuskohas?” küsis Tiina. Et Tallinna Hipodroomil, oli talle täielik üllatus. “Misasja, hobused? Keset linna?” kirjeldab toona keskkooli viimases klassis õppinud Tiina Zõbin (neiuna Seier) oma äsja ilmunud raamatus “Aastad Tallinna hipodroomiga” elu avastust.

Mõistagi polnud selleks avastuseks Jüri võidetud seitse rubla, vaid hobused, ja mitte niisama suvalised suksud, vaid traav­lid. Ning seda Tallinna südalinnast kiviviske kaugusel!

Hobuseid on Tiina armastanud nii kaua kui mäletab. Kuni hipodroomi leidmiseni oli ta nendega tegelnud vaid suviti vanaema juures, kui kohaliku metsamajandi tööhobustega heina ja sõnnikut vedas.

Sisuliselt koduukse all – Tiina elas Õismäel – elavatest hobustest ei suutnud neiu aga pärast nende avastamist kuidagi enam mööda käia. Esialgsest igalaupäevasest võistluste ajal tribüünil piidlemisest sai mõne kuu möödudes vabatahtlik töö tallis, ning poole aasta pärast, kui keskkooli lõputunnistus taskus, ka päristöö tallimehena. Aasta oli siis 1988.

_{„Eks ma mõtlesin ikka, et mida pärast kooli teha ja kuhu õppima minna. Kaalusin majandust, aga see oleks olnud selline midagi-peab-ju-tegema variant,“ räägib naine, kes pärast kaheaastast tallimehe ja traavisõitjana töötamist toonasesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse veterinaariat õppima läks ning kellest tänaseks on saanud esimene loomaarst Eestis, kes 2009. aastal hobustele artroskoopilisi liigeseoperatsioone tegema hakkas.}

“Eks ma mõtlesin ikka, mida pärast kooli teha ja kuhu õppima minna. Kaalusin majandust, aga see oleks olnud selline midagi-peab-ju-tegema-variant,” räägib naine, kes pärast kaheaastast tallimehe ja traavisõitjana töötamist toonasesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse ehk EPAsse veterinaariat õppima läks.

Nüüdseks on temast saanud esimene loomaarst Eestis, kes 2009. aastal hobustele artroskoopilisi liigeseoperatsioone tegema hakkas. Põhierialadeks ongi tal hobuste kirurgia ja ortopeedia, kuid vajadusel saavad tema kliinikus abi ka koerad ja kassid.

Tallinna Hipodroom ja traavisõitja Tiina Zõbin

Allikas: Tiina Zõbin, Inge Värav, Wikipedia

Tiina Zõbin on:

sõitnud kokku 615 võidusõitu (sh 18 galoppi) Eestis, Soomes, Root­sis, Norras, Taanis, Saksamaal, Leedus ja Venemaal, võites neist 82;

hobuseomanik aastast 1999. Praegu kuulub talle 17aastane väljateenitud vanaduspuhkusel olev traavel Hard Rock;

treeninud nii enda kui teiste omanike traavleid;

loomaarstina kasutab hipodroomil töökeelena ühe päeva jooksul mõnikord koguni nelja keelt: eesti, vene, soome ja inglise.

Tallinna Hipodroom:

asutati 25. novembril 1923. 2018. aastal tähistab 95. sünnipäeva;

pakub totalisaatoril mängimise võimalust katkematult alates esimesest võistluspäevast kuni praeguseni;

majutas parimatel aegadel 200 hobuse ringis, võistlusi peeti isegi II maailmasõja ajal;

oli nõukogude ajal üks parimate tulemustega ja suurima auhinnarahaga hipodroome NSVLis;

on viimastel aastakümnetel olnud erandlik selles mõttes, et 80 protsenti siinsetest traavisõitjatest on naised. Mujal maailmas on see näitaja väiksem kui 20 protsenti.

kavatsetakse kolida linnast välja, kuid 15 viimase aasta jooksul, mil asjast on räägitud ning sel teemal kohtuski käidud, pole kolimiseni jõutud.

Elutee käänud

Kohtusime 2007. aastal, ja nüüd ongi nii, et mina olen major kaitseväes ning Tiina on kindral kodus.

JANEK ZÕBIN

Veterinaarias kõrge tasemeni jõudmiseks kulus Tiina Zõbinil paarkümmend aastat ja ohtralt õppimist, nii Tartus kui hobusekliinikutes Soomes, Rootsis ja Inglismaal. Artroskoopia juurde juhatasid ta traavlid, kellel sünnipäraselt esineb liigestes üsna sageli lõhustavat osteokondroosi (arenguhäire, mille käigus kõhrealune luu nõrgeneb, tükikesed sellest irduvad liigeseõõnde ning võivad seal hiljem probleeme tekitada ja võistlustel kiiret jooksmist ning heade tulemuste saavutamist segada – toim), mida saab ravida operatiivselt.

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks. Abikaasagi (kuigi sellise, kes hobustest suurt midagi ei tea) leidis Tiina kaudselt tänu hobustele. Nimelt on Eesti kaitseväe 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni juhtiv major Janek Zõbin Tiina ülikoolikaaslase vend. Enne sõjaväelise karjääri teele suundumist jõudis ka Janek poolteist aastat EPAs õppida, kuid toona noorte teed ei ristunud.

“Kohtusime alles 2007. aastal, ja nüüd ongi nii, et mina olen major kaitseväes, aga kodus on meil kindral Tiina,” naerab Janek. Ning saadab naise poole sooja, naeratust täis pilgu. Kaugelt näha, et õnnelikud inimesed, võivad neid pilke näinud inimesed tunnustavalt noogutada.

Need kaks õnnelikku inimest elavad Lääne-Virumaal Läsna külas. Jah, just sellessamas külas, mis tänavu koos naaberküla Loobuga aasta külaks valiti. 89 elanikuga Läsna-Loobul tegutsevad nii näitering kui laulukoor. Tiina lööb kaasa viimases, Janek on seni veel publiku hulgas.

“Natuke aega ma siiski näiteringis käisin, aga töö on selline, et ei saa väga osaleda. Õppuste tõttu tuleb teinekord pikalt kodust ära olla,” selgitab Janek, kellel nüüdseks enam kui 22 aastat sõjaväelaseelu seljataga.

Ilus pensionipõlv

Kodutalus on neil küll kolm hektarit heinamaad, kuid kariloomi ei peeta. “Neli kassi ja üks koer on meie loomakari,” räägib Tiina. “Minu hobune Hard Rock elab hipodroomil. Muidugi võiksin ta Läsnale viia, aga kuna töötan Tallinnas ja Tartus, oleks kodus hobuse pidamine keeruline.”

Hipodroomi tallid pole küll viimase peal kaasaegsed, kuid hobuste põhilised vajadused – sööt, liikumisvõimalus ja seltskond – on rahuldatud. Hard Rock käib juba 18. eluaastat, kuid näeb sellest hoolimata tähelepanuväärselt krapsakas välja – karv läigib ja värskelt lõhnav suu ulatusse jäänud heinarull sunnib otsekohe tõhusat pahmakat põske haarama. Võistlejakarjäär lõppes tal küll vanusepiirangu tõttu möödunud sügisel, kuid Stroomi metsa-randa ratsutama ja hipodroomi ringrajale käruga sõitma viib traavel perenaise veel praegugi üsna sageli.

Kui Janek millalgi peaks otsustama sõjaväelisele karjäärile punkti panna, on Eesti maaelu ühe täisverelise maamehe juurde võitnud. Põltsamaa lähistel üles kasvanud mehele pole võõrad loomad ega masinad, viimastega on ta lausa sinasõber. “Alati kuuleb kohe ära, kui auto mingit imelikku häält teeb. Leiab vea üles ja parandab ära ka,” kiidab Tiina abikaasat.

Lisaks autoputitamise tööriistadele seisab Janekil hästi käes ka ketaslõikur, millega ta kividest igasugu asju voolib, näiteks kausse.

Totalisaatoril ei ole Janek aga kunagi mänginud. Polegi vaja, sest kellegi teise võidu tõttu toimetas elutee temani kõik selle, mida ühel eesti mehel eluks vaja – hea naise ja hobuse pealekauba.