Tõnis Abiline on särtsakas ja elurõõmus 85-aastane härra, sündinud 1932. aastal Antslas. Ta meenutab ikka, et on haukapoeg ehk Pätsi-aegne noorkotkas ning läbi ja lõhki eesti mees. „Ma ei saa aru, mida siin pidevalt räägitakse eestimaalastest. Ma ei ole eestimaalane. Olen eestlane,“ kinnitab Tõnis.

„Eesti aeg oli hea. Lapsepõlv oli hea,“ meenutab ta oma varajasi aastaid Antslas. „Siis sai see läbi. Mäletan tankimürinat. Venelased tulid. Läksime vaatama, kuidas Antslasse sõitsid venelaste GAZ-ai-ai-d, kõikide kastid sõdureid täis,“ räägib Tõnis, kuni katkestab oma jutu ja puhkeb järsku pisaraisse. „Ärge pange tähele, olen vanast peast nende asjade suhtes tundlikumaks muutunud,“ pühib ta pisarad, nuuskab nina ja jätkab: „See kohutav hais! Juba nende bensiin haises kohutavalt. Ja sõdurid – nendega tuli kaasa laibalehk.“
Tõnis on oma emaga piknikul 1938. aastal.
Isapoolne pere, vasakult: isa Bernhart, onu Johannes, onu Jaan, onu Karl, esireas vanaema ja tädi Elisabeth. 1950-ndad

Venelased tulid, läksid. Vahetusid sakslastega, kes Tõnise meenutuste järgi olid palju viisakamad. „Jätsid püssid põõsasse ja soovisid end vanaisa hoovi peal ennekõike pesta.“ Ent oli tunda, kuidas sõda ja venelased hakkavad uuesti lähemale jõudma.

Tõnise pere pakkis Antslas oma asjad ja põgenes Haapsalusse, kus pidanuks viibima Tõnise ema vend Heino. „Läksime sinna ning kõik oli nii kahtlaselt vaikne. Laud oli kaetud, aga Heinot ei olnud kuskil. Korter oli tühi,“ meenutab Tõnis, kuidas ta onu oli juba jõudnud Rootsi põgeneda.

Koolipingist ülekuulamisele

1945. aastal läks Tõnis isa, ema ja õega elama Tartusse ja aasta hiljem kutsus sõber Karl Piir ta vastupanuorganisatsiooni SMV – Sini-Must-Valge. „Meil, koolipoistel, polnud midagi kaotada, meie ainsatena saimegi julgelt tegutseda, kuigi salaja,“ räägib Tõnis organisatsioonist, mille eesmärk oli õõnestada Nõukogude Liitu seest, näidata rahvusliku vaimu säilimist ja vahendada infot välismaale.

Vaata videost Tõnise meenutusi:

Pärast pilkavaid võimuvastaseid lendlehti ja Raadil asuva punaarmee monumendi õhkimist jõudis kätte 1950. aasta, mil algasid arreteerimised. „Arreteerimised käisid kõik ühtmoodi: direktor tuli klassipäeviku järele. Vaatas nimesid, see ja see, palun tulgu kaasa. Esmaspäeval siis nii ka juhtus, direktor tuli klassi päeviku järele, ütles minu ja mu sõbra nime ning palus meil kaasa minna,“ meenutab Tõnis, kuidas ta veel endamisi kaalus, kas minna kaasa või põgeneda akna kaudu. „Kui minna metsa, siis kuhu? Kõik metsavennadki olid juba kinni võetud või maha lastud. Võtku siis mind kinni, tonti kah!“

Tõnis viidi NKVD autosse ja ülekuulamisele. „Minuga oli väga halvasti. Kuna olin SMV-ga Raadi lennuväljal luuramas käinud, siis ähvardati mind spionaaži paragrahviga – selle eest saadi kohe tina,“ räägib ta. „Iga öö olid ülekuulamised. Magada ei lastud, vaid just uneajal viidi ülekuulamisele. See kurnas metsikult ära.“ Kokku veetis ta vangikongis seitse kuud ja kaks päeva, kuni lõpuks spionaažisüüdistus kaotati ja Tõnis pääses mahalaskmisest. Küll aga viis tee Tartu vangikongist Siberisse.
Tõnis Inta vangilaagris kaevurina. Pilt tehtud umbes 1955. aastal.

Suri Stalin, tulid armastus ja vabadus

„Kui Stalin 1953. aastal suri, oli pidu. Hakkasid toimuma suuremad muutused, sai vabalt liikuda, tohtis kanda oma riideid,“ räägib Tõnis, kes sai siis ka vangilaagris mugavama töö. „Sain masinistiks, sooja ruumi. Sealt jalutas pidevalt kõrvallaagris asuv naistekolonn mööda, kus oli ka neli meie SMV tüdrukut. Üritasin pikalt meenutada nende nimesid, aga mulle tuli meelde ainult üks – Valve! Panin siis kivikese kirja sisse ja heitsin selle kolonni, et kiri viidaks laagrisse Valvele,“ räägib ta. Kirjavahetust sai kokku nii palju, et pärast oli kodus kingakarp pabereid täis.

Ma olin vist 21. Polnud kunagi naisega olnud, olin neid seni terve elu täitsa kartnud, suheldes alati araks löönud. Valvega aga kirjutasime ning armastus lõi hinge.

„Ma olin vist 21. Polnud kunagi naisega olnud, olin neid seni terve elu täitsa kartnud, suheldes alati araks löönud. Valvega aga kirjutasime ning armastus lõi hinge,“ meenutab Tõnis oma esimest armulugu, millest sai armastus kogu eluks.

Karm vangistus võttis vaikselt teised pöörded ja lõpuks hakati vange vabaks laskma. „1956. aastal hakkas mingi komisjon ringi käima. Kutsuti mindki ja küsiti, kas kavatsen veel pärast vabanemist NL-i vastu võidelda – vastasin, et ega ma siin vanglas ka olla taha,“ muheleb Tõnis, kuidas mõne päeva pärast nägi söökla seinal vabastatute nimekirja – sealhulgas enda ja Valve nime.

„Saimegi siis vabaks ja mõtlesime, et mis nüüd siis. Paneks õige leivad ühte kappi, elaks siin pool aastakest, teeniks raha ja läheks siis koju Eestisse tagasi.“
Valve ja Tõnis Ivar Abiline tagasi Eestis värske abielupaarina. Aasta oli siis 1956.
Tõnis Abiline, tema poeg Kalev, abikaasa Valve. 1965

Valve ja Tõnis läksid kohalikku perekonnaseisuametisse ja alustasid ühist elu. „Jutt räägiti ära ja siis küsiti järsku 25 rubla. Täitsa ehmatasin, et kas mul on üldse nii palju raha, aga õnneks leidsin. Võtsin viimase raha eest endale naise,“ naerab ta.

1958. aastal sündis Tõnise ja Valve poeg Kalev ja tänaseks on neil kaks lapselast ja neli lapselapselast. „Peale oma pere on Sini-Must-Valge olnud minu jaoks suur pere. Olime Valvega mõlemad selle liikmed ja käisime teistega pidevalt läbi ka pärast vangilaagrit, alati koos üksteise sünnipäevadel ja muudel koosviibimistel. Meid oli üle 40, kuid nüüd on surnuaed SMV-lasi täis. Tänaseks on meid elus veel kuus,“ räägib Tõnis ja tunneb muret oma mälestuste hääbumise üle.
Tõnise 40. sünnipäev, pildil sõbrad SMV-st ja mujalt, aastal 1972.
„Pärast Valve surma hakkasin oma mälestusi kaamerasse jutustama. Mul on neid videoid palju,“ näitab ta oma ajalugu, videokassette ja plaate riiulis ning mõtleb oma elule tagasi. „Kurat, mul on ikka vedanud. Kõik on alati kuidagi ise paika loksunud.“
Olnud esimese vabariigi hakul haukapoeg (noorkotkas), astus Tõnis 1990-ndate alguses kaitseliitu.
Tõnis Ivar Abiline