Tõnis Ivar Abilise lugu: õõnestada Nõukogude Liitu seest ja näidata rahvusliku vaimu säilimist
Tõnis Abiline on särtsakas ja elurõõmus 85-aastane härra, sündinud 1932. aastal Antslas. Ta meenutab ikka, et on haukapoeg ehk Pätsi-aegne noorkotkas ning läbi ja lõhki eesti mees. „Ma ei saa aru, mida siin pidevalt räägitakse eestimaalastest. Ma ei ole eestimaalane. Olen eestlane,“ kinnitab Tõnis.
Venelased tulid, läksid. Vahetusid sakslastega, kes Tõnise meenutuste järgi olid palju viisakamad. „Jätsid püssid põõsasse ja soovisid end vanaisa hoovi peal ennekõike pesta.“ Ent oli tunda, kuidas sõda ja venelased hakkavad uuesti lähemale jõudma.
Tõnise pere pakkis Antslas oma asjad ja põgenes Haapsalusse, kus pidanuks viibima Tõnise ema vend Heino. „Läksime sinna ning kõik oli nii kahtlaselt vaikne. Laud oli kaetud, aga Heinot ei olnud kuskil. Korter oli tühi,“ meenutab Tõnis, kuidas ta onu oli juba jõudnud Rootsi põgeneda.
Koolipingist ülekuulamisele
1945. aastal läks Tõnis isa, ema ja õega elama Tartusse ja aasta hiljem kutsus sõber Karl Piir ta vastupanuorganisatsiooni SMV – Sini-Must-Valge. „Meil, koolipoistel, polnud midagi kaotada, meie ainsatena saimegi julgelt tegutseda, kuigi salaja,“ räägib Tõnis organisatsioonist, mille eesmärk oli õõnestada Nõukogude Liitu seest, näidata rahvusliku vaimu säilimist ja vahendada infot välismaale.
Vaata videost Tõnise meenutusi:
Pärast pilkavaid võimuvastaseid lendlehti ja Raadil asuva punaarmee monumendi õhkimist jõudis kätte 1950. aasta, mil algasid arreteerimised. „Arreteerimised käisid kõik ühtmoodi: direktor tuli klassipäeviku järele. Vaatas nimesid, see ja see, palun tulgu kaasa. Esmaspäeval siis nii ka juhtus, direktor tuli klassi päeviku järele, ütles minu ja mu sõbra nime ning palus meil kaasa minna,“ meenutab Tõnis, kuidas ta veel endamisi kaalus, kas minna kaasa või põgeneda akna kaudu. „Kui minna metsa, siis kuhu? Kõik metsavennadki olid juba kinni võetud või maha lastud. Võtku siis mind kinni, tonti kah!“
Suri Stalin, tulid armastus ja vabadus
„Kui Stalin 1953. aastal suri, oli pidu. Hakkasid toimuma suuremad muutused, sai vabalt liikuda, tohtis kanda oma riideid,“ räägib Tõnis, kes sai siis ka vangilaagris mugavama töö. „Sain masinistiks, sooja ruumi. Sealt jalutas pidevalt kõrvallaagris asuv naistekolonn mööda, kus oli ka neli meie SMV tüdrukut. Üritasin pikalt meenutada nende nimesid, aga mulle tuli meelde ainult üks – Valve! Panin siis kivikese kirja sisse ja heitsin selle kolonni, et kiri viidaks laagrisse Valvele,“ räägib ta. Kirjavahetust sai kokku nii palju, et pärast oli kodus kingakarp pabereid täis.
„Ma olin vist 21. Polnud kunagi naisega olnud, olin neid seni terve elu täitsa kartnud, suheldes alati araks löönud. Valvega aga kirjutasime ning armastus lõi hinge,“ meenutab Tõnis oma esimest armulugu, millest sai armastus kogu eluks.
Karm vangistus võttis vaikselt teised pöörded ja lõpuks hakati vange vabaks laskma. „1956. aastal hakkas mingi komisjon ringi käima. Kutsuti mindki ja küsiti, kas kavatsen veel pärast vabanemist NL-i vastu võidelda – vastasin, et ega ma siin vanglas ka olla taha,“ muheleb Tõnis, kuidas mõne päeva pärast nägi söökla seinal vabastatute nimekirja – sealhulgas enda ja Valve nime.
Valve ja Tõnis läksid kohalikku perekonnaseisuametisse ja alustasid ühist elu. „Jutt räägiti ära ja siis küsiti järsku 25 rubla. Täitsa ehmatasin, et kas mul on üldse nii palju raha, aga õnneks leidsin. Võtsin viimase raha eest endale naise,“ naerab ta.