1943. aastal saabus aeg, mil Raulil tuli minna sõtta. Nagu ta ise ütleb: "Minna võitlema võimatut võitlust Eesti vabaduse eest."

Kodumaa eest võitlemiseks pidas Raul õigeks minna Soome, kus ta omandas väljaõppe ja pidas lahinguid. 1944. aastal naasis ta Eestisse, kus osales viimastes lahingutes. "Asi lõppes lüüasaamisega Läti piiril. Saime Pärnumaa suurtes soodes seigeldes elanikelt uued riided, et peita oma vormi, ja nii tulime mööda metsi ja soid. Kui ma jõudsin kodu lähedale, oli veel valge. Ma ei riskinud minna külla, sest nähakse, et ma tulen. Ootasin paksu kuuse all niikaua, kui pimenes, ja siis läksin koju. Meie koer, minu hea sõber, hakkas haukuma. Aga mitte nii, nagu haugutakse võõra peale - ta tundis mind ära kilomeetri kauguselt," meenutab Raul.

"See tunne, mis mind valdas, oli ainulaadne: tulla tervena koju, näha oma kalleid omakseid ja tunda, et elu jätkub, et see hirmus sõda on möödas, oli imeline," iseloomustab Raul hetke, kui ta pärast sõda koju jõudmas oli.

Vaata videost, kuidas Rauli kodus vastu võeti!