Lüürilist kaadrit, kus kõik üksteisel käest hoiavad ja udusel heinamaal aeglaselt kaugusse jooksevad, Tõnissonide perelt oodata pole. Sest kui toimukski ühine jooks, oleks see kiire kross hüpete, veekraavi kukkumiste ja peadpidi kokkutormamistega. Mõnel perel lihtsalt on eriti intensiivne tempo.

Kuigi ... mingis mõttes natuke lüürikat isegi õhus justkui oleks, sest Koit, Kristel ning nende pere kolm last elavad just selle paisjärvekese ääres, kus Georg Ots laulis kunagi sisse igihalja „Saaremaa valsi“.

„Kõik arvavad, et see filmiti Saaremaal kadakate vahel, aga ei!“ hüüatab Kristel, viipab veesilma poole, teeb mõne hoogsa sammu ja laulab juurde paar takti kuulsast loost.

Lapsed vaatavad eemalt. Küsimuse peale, kas nad sooviksid emaga koos tiigi ääres laulda, vastatakse kohemaid ja selgehäälselt eitavalt.

Kuna ilmselgelt pole tegu passiivse eluhoiakuga, võib järeldada, et tuntud hiti saatel jalutamine oleks võsukestele lihtsalt liiga aeglane tegevus.

Aga alustame algusest.

Vaata videost, kuidas Tõnissonid ennast ise tutvustavad! Kristel on nagu tõeline saatejuht ja kõik ülejäänud täidavad oma rolli selles kujuteldavas seriaalis.

Hästi korraldatud kohtumine

Lääne-Virumaalt pärit Koit ja Põltsamaal üles kasvanud Kristel said sõprade mahitusel kokku Viljandis. „Nad arvasid, et võiksime sobida ja kutsusid meid mõlemaid samale peole,“ mäletab Kristel. Ta oli tookord ülikoolis viimasel kursusel, kasvatas nelja-aastast tütart ja oli peas valmis teinud nimekirja omadustest, mis tulevasel mehel peavad kindlasti olema.

Taavi Arus

Sellest on nüüdseks möödas 16 aastat, aga kohtumishetk on siiani eredalt meeles.

„Kui ma Koitu esimest korda nägin, olid tema silmad nii sinised, nagu paistnuks suvetaevas tema peast läbi,“ kirjeldab Kristel. Sellist meest ei saanud mingil juhul saatuse hooleks jätta ning õnneks olid tekkinud susin ja säde kahepoolsed.

Koidu hobi on offroad, kus tuleb mõndagi huvitavat ette.

Erakogu

Kristeli tütar Annabell oli sellise asjade käiguga samuti rahul. Toona kolmeliikmelise pere pesaehitus läks vuhinal käima, kui sai teoks Koidu ammune soov kolida tagasi kodukohta.

„Mu vanemad elavad kohe sellesama järvekese teisel kaldal,“ selgitab mees. „Nad on mõlemad EPAs metsandust õppinud, suunati tööle Lääne-Virumaale ning mina kasvasingi siin üles.“

Offroa on tõhus trenn jooksvate probleemide lahendamiseks.

Erakogu

Koidule oli silma jäänud tihnikusse kasvanud kunagine nelja korteriga metskonnamaja, mida paljud möödasõitjad puude seest nähagi ei osanud. Veel maaülikooli tudengina hakkas ta tasapisi kortereid omanikelt, kes hooletusse jäetud majas nagunii ei elanud, ära ostma. Nõnda omandaski ta terve maja, mis pere vajaduste järgi kohandati ja ümber ehitati. Tehtud on palju, ja plaane, mida veel koduga ette võtta, samuti üksjagu.

Kristel on kundalini jooga õpetaja.
Erakogu

Ära minna küll ei taha

Tagantjärele võtab muigama vanemate hoiatus: mis ametit Koit ka ei valiks, metsandust ei maksa võtta, sest sellel alal tööd pole. Koit õppis maaülikoolis põllumajanduse mehhaniseerimist ning vanemate arvamusele risti vastu toob praegu perele leiva lauale just metsanduses töötades.

Kristel õppis maaülikoolis toiduainete tehnoloogiks ning on töötanud Oleg Grossi ettevõttes OG Elektra peatehnoloogina ja Rakvere lihakombinaadis tootearenduse meeskonnas.

Kiire küsimus perele: kuidas haritud ja kauase kogemusega tootearendaja ka kodus süüa teeb?

"Hästi," raporteerib Siim (13), kahest perepojast vanem ning hakkab mõnuga üles lugema roogasid, mis talle eriti meeldivad. Suurima kiituse saavad ahjus tehtud ulukilihatoidud.

Siim, Kaarel ja tuhkur Priidik, kes pidi vänge lõhna pärast õue kolima. Siimu lõhn küll ei seganud.
Taavi Arus

"Puder ka," lisab Annabell (20) kõrvalt. "Putru teeb ta väga hästi! Mul tulevad tükid sisse ... emmel mitte."

Praegu ülikoolis õppiv Annabell elab suurema osa ajast Tallinnas, kuid on jõudnud aasta aega elada ja töötada Ameerikas. See oli tore kogemus, aga vähimatki soovi päriselt ära kolida ei tekkinud.

"Pärast välismaal oldud aastat on see koht siin eriti armas ja kallis. Selline, kust ei tahaks üldse kunagi ära minna," lausub Annabell rõõmsalt.

Pole ka ime. Tõnissonide elamine koos kõigi laste, laste sõprade ja lemmikloomadega on puhas Bullerby stiil, mida paljud ihaldavad, kuid vähesed saavad.

Esmalt aita end ise

"Siin on suur osa Koidu vanematel," tunnistab Kristel kõhklematult. "Nemad on loonud sellise kodu, kuhu tahavad alati tagasi minna nende enda viis last ja kõik 13 lapselast on samuti alati oodatud. See südamesoojus, millega lapsi seal vastu võetakse ja hoitakse, on täiesti eriline."

Sel sügisel saabus Koidu vanemate juurde kartulivõtule nii palju abistajaid, et lahtiaetud lapikeste pärast tekkis konkurents ning põld tehti puhtaks silmamoonduse kiirusel.

Kartulivõtt nii suure hulga inimestega, et see polegi nagu töö.
Erakogu

Peresuhted on maal olulised, aga samuti suhted kogukonnaga, mis on ka natuke suure pere moodi. "Hea hakkamasaamise eeldus on see, et kõigepealt valmistud ise ega ela ootuses, et keegi tuleb ja teeb su eest midagi ära," sõnastab Kristel oma pere ühe tähtsatest juhtlausetest.

Tänavu saabus Koidu vanemate juurde kartulivõtule nii palju abistajaid, et lapikeste pärast tekkis konkurents.
Erakogu

Ka neil on juhtunud, et torm viib nädalaks elektri või tee tuiskab niimoodi täis, et sõiduautoga liikuda ei saa meetritki.

"Generaator on olemas, kuivkäimla samuti," märgib Koit. Kristel aga meenutab, kuidas nädalase elektrikatkestuse ajal ikkagi külmikud sulasid ja tema marju moosiks keetis. "Seda me siin näeme päris palju, et vanad inimesed, kes on elu aeg maal elanud, tulevad raskustega paremini toime kui noor linnapõlvkond, kes maal suvitamas käib," on ta tähele pannud.

Kui oled ise valmis end aitama, on võimalik ka teisi toetada ning nii saabki kõige paremini toime.

Kuulsaid onniehitajaid

Seda, et maalapsed linnalastega võrreldes millestki ilma jääksid, Tõnissonide peres tuntud pole. Ühelt poolt pakub huviringe Võsu põhikool, ja mis lastel sealt veel saamata, selle järele saab sõita Rakverre. Annabell käiski põhikoolis õppimise ajal Rakveres tantsutrennis, poisid Siim ja Kaarel aga praegu seal korvpalli mängimas. Külmikule kinnitatud liikumisgraafikus annab kõigile silmad ette pesamuna Kaarel, kes lisaks korvpallile mängib jalgpalli, käib kergejõustikus ja robootikaringis, joonistab ja teeb veel kõiksugu asju.

Meespere parvetab.
Erakogu

Kui ajakirjanik poleks külla tulnud, oleks ta samal päeval läinud tsirkuseringiga tutvuma.

Kaarli suur kirg on onnide ehitamine, neid kerkib igal suvel mitu. Isegi Kaarli voodi meenutab väikest majakest – see valmis poisi enda täpsete juhiste kohaselt.

"Eesti Vabariik 100 teema on meil ka täiesti olemas," tõstab Koit lauale vana pleekinud laualipu. Lipuke tuli välja tema vanaema kapiriiulite vahelt, kui seda transportimiseks lahti võeti. Oli seal üle elanud sõja ja kõik pärastised aastad. Uue loomine kombineeritult vana hoidmisega ongi sellele perele väga omane.

Nii kõnnivad aias uhkelt traditsioonilised talulinnud haned (Kaarli lemmikud) ning nende aia kõrval on uue aja lemmiklooma tuhkru elamine. Tuhkur Priidik võeti majja Siimu palvel ning loomakese soetamiseks kogus ta ise raha. "Minu meelest võiks tuhkur olla Eesti rahvusloom," arvab poiss. "Nad on väga uudishimulikud ja hästi targad!"

Siim ja tuhkur Priidik on suured sõbrad.
Taavi Arus

Priidik elas algul Siimu toas, aga pidi sealt ülejäänud pere tungival nõudmisel õue kolima. Siimu ennast tuhkru vänge lõhn ei häirinud, teised aga kippusid nina kinni hoidma ja porisema.

Suur finaal

Külaskäik Tõnissonide juurde lõpebki sellega, et Priidik lipsab veranda alla. Kaarel poeb talle järele ning varsti kostab hädaldamist, et ta on sinna kinni jäänud. Siim heidab jopi seljast ning suundub venda päästma. Jagelemist ja rabelemist kuulates tuleb jutuks, et Kristel läks sel sügisel tööle Võsu kooli ja õpetab seal loodusaineid.

"Kooli õpetajaks minna oli väga äge, ja nüüd, kus kuu on töötatud, on ikka veel väga äge," kinnitab ta. Pealegi on see Kristelile esimene töökoht elus, mis nii kodu lähedal, et saab rattaga käia – ainult kaheksa kilomeetrit!

Rabelemine veranda all kestab, transvaaliga on liitunud ka kutsikaohtu rotveiler. Koidu ja Kristeli meelest võiks nüüd minna tuppa, kus on tunduvalt rahulikum – seal on ainult kass kapi otsas lõunauinakut tegemas ja Kaarli hiirekesed, kes oma puuris tasakesi krabistavad.

Siimu tuhkur Priidik koera ei karda – neil kahel on mäng, kus teineteist kiusatakse, torgitakse ja väntsutatakse. Kõik sobib, ainult see on paha, kui ühel poolel mängutuju pole.

Taavi Arus

"Kui küsitakse, miks me tahame maal elada, siis ei oskagi eriti vastata," sõnab Koit. "Aga kus me siis veel võikski elada kui mitte siin?"