“Teen vaatlusi,” raporteeris Anna Haava nimelise Pala kaheksaklassilise kooli IV klassi õpilane Rein Raudvere ajalehes Säde 1967. aastal. Loomulikult oli juttu ilmavaatlustest, mis Reinu leivanumbriks senini. Maalehe esimese numbri ilmumiseni oli jäänud 20 aastat.

Kirjatööd valmisid käsikirjaliselt, läksid postiga Võrust Tallinna.

Kui Võrumaa lehes Töörahva Elu viis aastat töötanud Reinu Maalehte kutsuti, polnud ta paukselt minemas, võttis aja maha. Natuke kahju oli. Natuke reeturlik tundus ka. “Aga uudishimu sai minus võitu, ei asutatud ju toona Eestis sugugi iga päev uut lehte,” meenutab Rein. Küllap oli mõjutajaks ka foon, arvab ta. Õhus olnud tunda, kuidas hinges end maarahvana tundev eestlane lausa janunes Maalehe järele.

Kartulipanek.

Järgnes argipäev töötades kodus ilma kontorita. Vähe veel – ka ilma telefonita. Kattes ning valgustades samas Põlva-, Võru- ja Valgamaa sündmusi. Kirjatööd valmisid käsikirjaliselt, läksid postiga Võrust Tallinna. Hiljem operatiivsuse suurenedes aga liinibussidega. Enamikule sohvritele oli ümbrikke saatev Rein tuntud. Ehk said sest toimetamisest alguse ka Maalehe ristsõnaküljed – hommikul Tallinnast saabunud ja Võrus aega parajaks tegevad bussijuhid nõudsid reporter Reinult alatihti, et olgu Maalehes nende igavuse peletamiseks ristsõnad olla!

Kartulivõtt kiviõlis
Maalehe arhiiv

Hiljem jõudis tehnikarevolutsioon ka Võrumaale Maalehte. Rein sai naaberkorteriga kahasse telefoni. Veidi hiljem uudiste saatmiseks faksi, mis senini garaažinurka tallele pandud.

Kõplajad, 1954.
Eesti Ajaloomuuseum

Kord kuus tuli pealinnas ülemuste arvamusi-õpetusi kuulamas käia. Sellest piisas.

Esimese ilmaküljeni jõudis Rein 2001. aastal, sest maast madalast ja ilmast ilma on ilm teda huvitanud. Nüüdseks on Rein ilmaasjanduses ka ilmanäitajaks olnud, uusi tuuli toonud. Näiteks välja uurinud, mis on eestlaste lemmiktuul ja milline kõige vastikum lõõtsuja. Õiged vastused siis vastavalt lõuna- ja põhjatuul.

Peedikasvatus.
Aavo Juus

Või siis küsitlus, kas eestlane eelistaks kuiva jaanipäeva või valgeid jõule. Pigem viimast, selgus saja vastaja toel.

Rein Raudvere.
Argo Ingver

Ning milline on levinuim ilmanähtust kajastav perekonnanimi Eestis? Õige vastus on Tuisk, siis tulevad Lumi ja Tuul.

Vaata videost Maalehe veterani tänaseid mõtteid!

Tähtsaimaks, suisa ilmaloovaks tulemiks peab Rein aga seda, et on suutnud meie ilmataatidest isiksused üksteist toetavasse ja arvestavasse klubisse koondada ning panna ka elukutselised sünoptikud taate tunnustavalt tunnistama, ning vastupidi ka. Pole ju vahet, kas prognoos sünnib taevatuuli tudeerides või sipelgate sebimisi silmitsedes.

Rabavere talu peremees.

“Maaleht on kõige ilmalikum leht,” on Reinu toimetamistele tuginedes öelnud meteoroloog-klimatoloog Ain Kallis.

Talumees.
Raivo Tasso

Maalehes seitsme peatoimetaja all töötanud Rein tunnistab, et räägib oma valikute õigsuse kinnituseks tihtipeale mõtetes Juhan Peegliga, me aadet kandvate ajakirjanike õpetajaga. Küsib, mida Juhan, juba kümme aastat manalamees, meie toimetamistest arvab.

Mul on hea meel, et ma pole tühja töötanud.

Ja Rein arvab, et ju oleks Juhan praegust meediapilti vaadates rohkem rahul kui mõne aasta eest, mil totaalne ärapanemine sai meedia põhitõeks ja levinuimaks töömeetodiks. Selliseks töömeetodiks, mida Rein sugugi rakendada ei oska ega tahagi. Kindlasti peab mõni kliki- ja ärapanemishimuline ajalehelaadne toode seda aga suureks puuduseks.

Kilusoolajad, 1930ndad.
Eesti Ajaloomuuseum

Rein ent tunnistab käsi laiutades, et ei oska kohe sugugi ära panna, temale meediaga kätte antud mõjuvõimu kurjalt kasutada. Peetagu seda siis puuduseks või mitte. “Ma olen ikka püüdnud mõista, mitte hukka mõista,” ütleb ta välja oma kreedo.

Seatalitaja, 1950 aasta.
Eesti Ajaloomuuseum

Ning kui vaadata kas või Reinu viimastele võitudele, näiteks Põltsamaa roosiaia päästmisele, taimekasvatuse instituudi maa tagasisaamisele või pelgalt ühe päevaga Põlva vähihaigele raviraha leidmisele, siis tulemini on kõikjal viinud ju üksainus mõte: olla hea, mitte ära- panev. “Mul on hea meel, et ma pole tühja töötanud,” võtab Rein oma lihtsal moel kogu tema universumis toimunu kokku. Tema teine pere – Maalehe pere – on sellega päri.

Raudse rahuga kannatas Rein pärast ülikooli lõpetamist ära kolm kuud sõjalise laagrit Leedumaa metsade vahel Telšais.
Ain Saarna foto
Talitaja vasikatega. 1954 aasta.
Eesti Ajaloomuuseum
Raudse rahuga kannatas Rein pärast ülikooli lõpetamist ära kolm kuud sõjalise laagrit Leedumaa metsade vahel Telšais.
Ain Saarna foto
Rein Raudvere 30 aastat Maalehes
Argo Ingver
Raudse rahuga kannatas Rein pärast ülikooli lõpetamist ära kolm kuud sõjalise laagrit Leedumaa metsade vahel Telšais. Pildil koos Tiit Hennoste ja Mart Meriga.
Ain Saarna foto
Rein Raudvere küntud vagu Maalehe põllul on 30 aasta pikkune.
Argo Ingver

Raudne mõõduvõtja

See oli vast paar aastat pärast Maalehe ilmumahakkamist, kui Reinule pakuti Võrumaa Teataja (või oli see toona veel Töörahva Elu?) peatoimetaja kohta. Rein küsis ka minult nõu, mida teha – olime ju mitte ainult kolleegid, vaid ka kursusekaaslased Tartu Ülikooli päevilt.

Küllap on aga Reinu loomuses põhimõte üheksa korda mõõta... Igatahes jäi ta Maalehte.

Vahepealseil aastail on ta küll oma elupaiga Võrus vahetanud Tartu vastu, kuid jäänud truuks ajalehele, millega sidus end 30 aastat tagasi.

Merike Pitk, kursuse- ja töökaaslane

Raudne ilmaportaal

Olen üle kümne aasta, mis Maalehes töötan, jaganud tuba Rein Raudverega. Algul olime Tartus Gildi tänaval asuva maja teise korruse pimedas ja külmas toas, kus krõbedamatel talvehommikutel oli nii jahe, et suust tuli auru. Rein ei kurtnud, tõmbas jalga soojad lambanahast sussid ja selga sooja kampsuni ning nohises oma arvuti taga tööd teha.

Viimased aastad oleme pesitsenud sama maja esimesel korrusel, põhjapoolses toas. Päike ei paista meie aknast kunagi sisse, kuid Rein ei kurda ka selle üle. Käib hoopis väljas jalutamas (nagu töötervishoiuarst soovitas) ja ilma vaatlemas. Ilm on tema erihuvi, nii et sageli küsin eeloleva päeva või nädala ilmaprognoosi tema käest, selmet seda ise mõnest ilmaportaalist uurida. Ta on juba aastaid toimetanud Maalehe viimasel leheküljel olevat ilmakülge ja on ses osas nagu kahel jalal liikuv ilmaportaal. Vahel on teda ka televisiooni ilmaennustustest rääkima kutsutud, kuid Rein ei taha olla tähelepanu keskpunktis ja ütleb, et tema ise ei prognoosi ilma, vaid edastab lugejatele “ilmataadude” ennustusi.

Kui siiski midagi natuke isiklikumat Reinu kohta avaldada (palun juba ette vabandust), siis ta ei söö tomatit, kuid tal oli kass, kes hea isuga sõi kurki.

Heli Raamets, töötoakaaslane

Raudne südamlikkus

Rein on väga soe ja südamlik inimene, tundub, justkui kannaks ta endas seda lõunaeestlaslikku südamlikku-sooja suhtumist inimestesse. Tema kirjutised ei ole kunagi õelad, halvustavad, neis on väga palju inimlikkust, maainimese mõistmist ja nende muredele kaasaelamist.

Teisalt on Reinu puhul tegu tõelise härrasmehega – ta on džentelmen heade kommete, viisaka jutu ja lausa uskumatu enesevalitsemisega. Ei ole mina veel nende aastate jooksul näinud, et tal oleks õnnestunud kellegagi riidu minna.

Silja Lättemäe, kolleeg juba 26 aastat

Raudne iga ilmaga

Reinu rahulikkus on raudselt geenides. Ajakirjandusõpinguid Tartu Ülikoolis alustasime Marju Lauristini juhendamisel 1977. aastal. Rein oli meist paar aastat vanem ja esialgu arvasin tema rahuliku meele vanusevahe arvele, kuid mõni aasta hiljem oli selge, et Rein ongi rahumeelne, aga otsustes kindel.

Meie kursuse 1982. aastal lõpetanutest on tegevajakirjanikuks jäänud vähesed. Muuseas, raudse rahuga kannatas Rein pärast ülikooli lõpetamist ära kolm kuud sõjalise laagrit Leedumaal Telšiais.

Ju Reinu elutõde ongi raudne: kui juba ajakirjanikuks sai õpitud, tuleb ajakirjanikuks jääda, ning kui juba Maalehte sai tuldud, tuleb põhjalikult töötada. Iga ilmaga.

Ain Saarna, kursusevend