Pille-Maris Arro elab Pelgulinna puumajas, kus elasid tema vanemad ja vanavanemad ning praegu elavad ka tema lapselapsed. Trepikotta astudes on tunne, nagu avaneks kapiuks Narnia imemaale: seintel on pildid ja meened, mis esindavad mälestusi, emotsioone ja pere ajaloo olulisi detaile. Seinal ripub ka suur Pelgulinna kalender, mille ümber on kümned fotod linnaosa ajaloost. Ent need ei ole ainult Pelgulinna pildid, vaid suuresti killukesed Pille ja tema pere ajaloost.

„Vanaisa Jaan Mikk ehitas selle maja kusagil sajandivahetusel ja kõrvalmaja paarkümmend aastat hiljem,” ütleb Pille. Tema vanaisa oli Dvigateli raudteel rauatööline – lihtne talupoeg, kes tuli maalt linna, sest polnud vanim poeg ega pärinud talupidamist.

Vanaisa võttis naiseks mõisateenija Juuli, kellega saadi kolm last: kaks tütart ja üks poeg.

Jaan vigastas raudteel töötades kätt, ostis saadud hüvitise eest Pelgulinnas maa ja võttis maja ehitamiseks laenu. Maja vundamendi kivid raius ta ise Lasnamäe paekarjäärist ja tõi hobusega kohale. Maja valmis 1909. aastal. Niipea kui sai sisse kolitud ja laen makstud, võttis ta uue laenu, et uut maja ehitama hakata. „Ikkagi kolm last!” naerab Pille. Seni müüs vanaema turul lilli ja aiasaadusi, nii korjati raha ehituseks ja laste koolitamiseks. Ehitus läks lahti 1934. aastal ja teine maja valmis vahetult enne sõda 1938. aastal.

Väike Pille koduaias
Foto: erakogu
Pille isa Gunnar töötas rauapoes Väike-Karja tänaval. Täna kaunistab Pille kodu silt "Ma olen rauakaupmehe tütar".
Foto: erakogu
Läbi ime õnnestus Pille perel jääda Pelgulinna majja elama ka okupatsiooni ajal. Fotol on Pille vendade ja emaga.
Foto: erakogu

Pille perel õnnestus kogu okupatsiooniaja vältel ime läbi Pelgulinna majja elama jääda. Vanaisa-vanaema ja Pille tädi said oma korteri alles jätta tänu lahkele restoranipidajale, kes selle oma nimele võttis ja lasi perel seal edasi elada.

Pille tunnistab, et selles majas ei ole alati lihtne elada olnud, ent tema pere on juured nii sügavale Pelgulinna mulda ajanud, et teisiti tundunuks võimatu. „Ma arvan, et need majad seisavadki püsti seetõttu, et me oleme siin kogu aeg sees elanud,” ütleb ta.

Vähe sellest, et Pille perel oli õnn oma kätega ehitatud majas edasi elada. Pere jäi puutumata ka punaterrorist. See, kuidas pere Siberisse saatmisest pääses, on Pille sõnul suguseltsi saladus. „Kuna vanaisa oli majaomanik, kuulus ta küüditamisele. Isa mängis kodukaitse puhkpilliorkestris – kuulus küüditamisele. Me pääsesime sellega, et teadsime, mis kuupäevadel nad tulevad, ja olime varjus. Kord olime ühes kohas, kord teises kohas. Paar kuud elasime lausa kuskil Laagris, kuni küüditamislaine üle läks,” räägib ta. „Seda, kes andis meile infot, mis kuupäevadel meile järele tullakse, ma muidugi ei ütle.”

Hulkurielu võtteplatsil

„Kas te sisse tulles silti nägite?” küsib Pille. „„Ma olen rauakaupmehe tütar” on sildil kirjas. Minu tütar tegi selle ja pani uksele, et igaüks teaks, kellega neil tegemist on,” selgitab ta.

Pille isa töötas Väike-Karja tänaval rauakaupluses. „See oli suur pood, kõik teavad seda. Ta oli selle poe direktor. Oleme pärast käinud uurimas, kuidas on võimalik, et ta parteisse kuulumata seal nii pikalt direktor oli. Uurisime, aga ta tundub ikka puhas olevat. Uskumatu.” Pille ema oli pärit Peterburist ja neil oli neli last.

Noorena otsustas Pille velskriks õppida ja kohtus üsna pea ka oma abikaasaga. „Abikaasa oli ilus blond mees, suurte laiade ilusate hammastega, meremees,” lausub ta. Abielus oldi neli aastat ja sellest sündis tütar. Uuesti Pille ei abiellunud. „Mul oli pärast seda meestest kõrini, täitsa kõrini!” naerab ta. Hiljem leidis ta siiski kaaslase, kellega ühiseid rõõme ja muresid jagas.

Vaata videot, kus Pille jutustab oma tormilisest elust:

Tütar Annika otsustas end noorena pigem perele kui karjäärile pühendada. „Ta ütles mulle, et tema tahab rahulikku koduelu, mitte sellist hulkurielu, nagu mina elan.” Pille tunnistab, et on suurema osa elust ringi tuisanud. Velskri amet viis ta filmivõtetele ja see omakorda rekvisiitori elukutseni. Pille on näinud paljude Eesti ja Nõukogude Liidu olulisemate filmide valmimist.

Seetõttu ongi ta palju ringi rännanud. „Vanasti oli nii, et filmimeeskond sai laua taga kokku ja siis hakkasime mõtlema, kuhu võiks minna,” ütleb ta. Reisikihk pole teda jätnud. „Kui on võimalust, siis ikka lähen. Tänavugi tulin Korsikalt või mis saar see oligi?” Pille palub hetke oodata ja otsib pildialbumite vahelt üht fotot. Peagi hoiab ta võidukalt naeratades käes prinditud suveniirpilti. „Ei, Madeiras hoopis käisime, sõitsime õega selle suure kelgutrammiga sealt mäest alla,” sõnab ta. „Ma ikka käin nii palju, kui võimalust on ja raha koguneb.”

Filmirahva jaoks on Pille-Maris Arro tuntud rekvisiitorina. Filmide juures töötamine võimaldas tal reisida ajal, mil see enamikule eestlastest väga keeruline oli.
Foto: erakogu
Pillel on alati sees olnud reisipisik. Eelmisel aastal käis Pille õega Madeiral, kus kohalikud neile lõbusõitu tegid.
Foto: erakogu

Praegu elab Pille Pelgulinna ühetoalises korteris koer Robertaga kahekesi, ent ei ole kindlasti üksik. Mõlemad vanaisa ehitatud majad on täidetud pereliikmetega, neis elavad nii Pille vend, õde kui ka neli lapselast. „Meil on fantastiline perekond – üks kõigi, kõik ühe eest! Ma ei kujutaks oma elu nendeta ettegi!”

„Meil on fantastiline perekond – üks kõigi, kõik ühe eest! Ma ei kujutaks oma elu nendeta ettegi!”

Pille tütretütar elab Luksemburgis ja kohtumiseks ei leita just liiga tihti aega, ent mõnest traditsioonist ei olda nõus loobuma. Igal lihavõttepühal kehastub Pille jäneseks ja igal jõuluajal paneb selga jõuluvana kostüümi. Uusaasta võetakse alati vastu maja hoovis koos lapselaste sõpradega, keda koguneb sinna alati üksjagu. „Minul on traditsiooniks nii, et mina ei ole kokk. Ma olen eluaeg lennus olnud ega oska süüa teha. Igal sünnipäeval viin pere välja sööma,” märgib Pille.

Fotol on Pille tütar Annika koos poegade, lapselapse ja Pille sõber Ants Tombandiga.
Foto: Tiit Blaat

Ta on ka kogukonnaaktivist ja olnud Pelgulinna seltsi juhatuses 1992. aastast, kui see asutati. Tema korraldada on ka iga-aastased Pelgulinna päevad.

Pille sõnul on lapsepõlvesõpru Pelgulinna vähe jäänud, aga vahel tuleb ka üllatusi ette. „Kui me Pelgulinna päevi teeme, siis vahel tuleb üks või teine juurde rääkima. Eelmisel aastal panin Pelgulinna kalendrisse enda 7. või 8. klassi pildi ja mitu inimest tuli juurde rääkima, et kuule, seal pildil on ju minu vanaema või vanaisa,” naerab ta.

„Ma olen terve elu siin elanud. Loodan, et tütretütar tuleb siia tagasi elama ja tütre pojad jäävad siia elama. Kodu on ikka kõige parem. Mina olen rahul. Terve mu elu on läinud nagu filmilindil – tõusude ja mõõnadega, nagu ikka on. Mida ma veel tahan? Mitte midagi!”

Praegu elab Pille armastatud kodumajas koos koera Robertaga.
Foto: Tiit Blaat
Toaseina ehib Pillel Pelgulinna seltsi kanelder
Foto: Tiit Blaat

Pille-Maris Arro on tuntud rekvisiitor, kelle nimi on kindlalt Eesti filmilukku talletatud. Hariduselt on ta aga hoopis velsker ja filmivaldkonda sattus ta tööle täiesti juhuslikult. „Vanasti oli nii, et igal spordivõistlusel ja igal filmivõttel pidi olema kohapeal velsker. Mati Undi „Võlg” oli esimene, kus töötasin. See oli üks verine film, isegi minu jaoks. Aga kokkuvõttes tuli hästi välja.”

Pille on nii velskri kui ka rekvisiitorina töötanud paljude oluliste Eesti ja Nõukogude filmide juures: „Inimesed sõdurisinelis”, „Viimne reliikvia”, „Don Juan Tallinnas”, „Aeg elada, aeg armastada”, „Hukkunud Alpinisti hotell”, „Ideaalmaastik”, „Karge meri” ja „Nipernaadi”.

Tema sajas film oli Eesti võõrkeelse Oscari kandidaat „Risttuules” (Martti Helde). Viimane tööots oli Mosfilmi linateose juures, mis räägib kirjanik Sergei Dovlatovist. Vene filmitegijatega teeb Pille siiani tihedat koostööd. „Nad tulevad Moskvast, neil on minu telefoninumber ja nimi ja aina kutsuvad. Järelikult ma lähen peale neile. Just hiljuti sain sõnumi, et tullakse sügisel ja tahetakse mind,” kinnitab Pille.