„See maja on olnud paljude sündmuste tunnistaja. Siin on olnud kodu omadele ja võõrastele. Siin on peetud pulmi ja matuseid, palju sünnipäevapidusid ja töötalguid. See on olnud jahimeeste ja vallainimeste kohtumispaik. Kuid kõige tähtsam on, et siia on omad alati oodatud ja siin on hea olla,” ütleb oma perekonna koduõuel Silja Hiielaid.

Hiielaidude kodu süda on kollakas maja, mille ümber on ehitatud kõik see, mida pere kalliks peab. Kuue põlvkonna vältel on see maja ja seal elanud pered näinud mitut riigikorda ning pidanud tundma neist põhjustatud valu.

„1938. aastal, kui rahvusvaheline olukord läks keeruliseks, läks Hendrik erru. Ta oli majori auastmega kõrgem sõjaväelane, Kurtna laagri ülem. Kui tema naise Ida vanem vend suri ja kodutalu jäi peremeheta, siis nad ostsid pärijatelt selle talu endale,” alustab perekonna loo rääkimist 84-aastane Edda Hiielaid.
Edda Hiielaid
Hendrik Hiielaid sai oma talus elada lühikest aega, sest Teine maailmasõda tuli eluteele ette. Sõja alguses kuulutati välja hobuste mobilisatsioon. Hendrik läks hobuseid Haljalasse viima, kuid teel alevikku võeti ta kinni ja koju ta enam ei jõudnudki. Endise „kodanliku” riigi kõrge sõjaväelane suri 1942. aasta jaanuaris Venemaal vangilaagris.
Hendrik Hiielaid
Ida Hiielaid

Peremeheta tallu jäi elama Ida koos poegade Ülo (14) ja Velloga (9). Nii Vene kui ka Saksa ajal oli maarahva elu keeruline, sest võõrvalitsused nõudsid suuri vilja- ja heinanorme, mille eest maksti sümboolset tasu. Kui venelased taas sisse tulid, läks olukord veelgi hullemaks, sest koormavate normide kõrvale tulid ka repressioonid, hirm ja arreteerimised.

Mõned aastad hiljem sai punaterror kätte ka perepojad. 1946. aastal viidi Ülo Siberisse vangi, sest ta oli seotud Rakvere 1. keskkooli juures olnud punaväelaste ausamba õhkimisega, Vello aga küüditati 1949. aastal. Siberisse viidi ka Ida.

Siberist sai 1954. aastal alguse Vello ja samuti sinna küüditatud Edda armastuslugu. „Seal abiellusime ja sündis esimene poeg Tõnis. Kuigi laiuskraadilt oli see lõuna pool, oli stepis karm kliima. Suvel tolmutuisud, mis tõmbasid üle näo nagu liivapritsiga. Tuul puhus külvid mullahangedesse,” meenutab Edda.

„Esimesel talvel saadeti nooremad poisid traktoristikursusele. Vello oli Siberis uudismaa ülesharija. Neid kilomeetritepikkusi põlde künti nii öösel kui ka päeval ja niiviisi täideti 200% plaanist. Selle eest saadud Moskva allkirjadega aukirjad andsid võimaluse 1957. aastal, mõned aastad pärast Stalini surma tagasi tulla. Eestis olid selleks ajaks juba loodud kolhoosid ja maaelu oli päris vilets, aga eestlased hoiavad oma kodu ja saime hakkama. Siin sündis juba ka teine poeg Toomas,” räägib ta.
1957. aastal veedeti kodutalus esimene talv pärast Siberist naasmist. Pildil on (vasakult) Vello, Ida, Edda, Tõnis (süles), Lia Hiielaid ja Ervin Eskel, pilti tegi Ülo Hiielaid. Elamist jagati kahe võõra pere ja tädipoeg Erviniga.

Kodu osteti tuhande rubla eest tagasi

Kui Vello ja Edda koos poja ja Idaga Eestisse tagasi jõudsid, elas nende talus kaks võõrast peret, kokku 13 inimest. Mõnda aega elati kõik koos kolmetoalises talumajas. Üks pere lahkus õige pea, kuid teisega tuli veel paar aastat koos elada. 1959. aastal osteti kodu Vene võimudelt tuhande rubla eest tagasi. Talust laiali veetud varast õnnestus mõned esemed küla pealt kätte saada.

Vaata videost Edda meenutusi Siberist koju naasmisest:

„Õpetajast vanavanaema Ida oskas kolme võõrkeelt ja tal käisid siin talus võõrkeelsed ajalehed. Majori pere oli jõukas pere, mingil ajal oli neil koduabilinegi. Kui Edda ja Vello siia tagasi tulid, siis oli see kõik läinud ja maja oli ära trööbatud,” ütleb Silja Hiielaid. Ida ja Hendriku poeg Ülo on tema isaisa.
Silja Hiielaid

Siberist naastes näis kodutalu nukker ja väsinud. Talu ümbrus oli räämas, ülerahvastatud majja olid püsti pandud vaheseinad ja aknaklaasid olid katki. Vanast rehielamust, kus Ida sündis, oli saanud kolhoosi loomalaut. Sinna läks lüpsjaks tööle ka Edda, kes peale enda loomade hooldas aastakümneid ka kolhoosi vasikaid. Vello hakkas võimaluste piires kärmelt talutehnikat soetama.

1980. aastaks, Edda ja Vello hõbepulmade ajaks sai kodumaja suurema lihvi. Hoonele paigaldati uus laudis ja katus ning teine korrus ehitati välja sedavõrd, et peokülalised said seal magada kui silgud reas.

On näha, et tagasi saadud kodu kallal on Hiielaiud suure armastusega kõvasti tööd tehtud. Taluõuel seisvast rehielamu kivimüürist on nüüdseks kujundatud kiviaed, mis ei saa Hiielaidudele külla sõites märkamata jääda. Eluhoone kõrval seisnud tall renoveeriti, müürid laoti sirgeks. Ka vana lehmalaut on üles löödud ja praegu on seal väike jõusaal.

1983. aasta suvi. Pulmalised keset koduhoovi. Trepil hoiab toimuval pilku peal Ülo Hiielaid.
2011. aasta augustis toimus esimene Hiielaidude suguvõsa kokkutulek.
Elumaja 2017. aastal
Alates 1890. aastast, kui Ida vanemad talumaa koos rehielamuga ära ostsid, on siin elanud kuus põlvkonda Hiielaide. Praegu elab majas Hendriku ja Ida lapselaps, Vello ja Edda noorem poeg Toomas. Kõigest paar kuud tagasi oli suguvõsas väga rõõmus sündmus, kui sündis Hendrik, kes sai nime talu esimese peremehe järgi. Tema on esimese Hendriku pojapojapojapoeg.
Edda Hiielaiu esmakohtumine lapselapselaps Hendrikuga

Saunamaja, pereelu süda

1967. aastal tabas Eestit orkaani mõõtu sajandi torm, mis murdis ka
Hiielaidude talu ümber hulganisti metsa maha. Murdunud suurte paplite asemele
kaevati tiik, mille kaldal Hiielaiud Eesti Päevalehte võõrustasid. Tiigi äärde
ehitati ka saun ja istutati puid. 2010. aastal murdus sauna kõrval kasvanud
suur hõberemmelgas nii õnnetult, et kukkus hoonele peale, mistõttu tuli
saunamaja uuesti ehitada. Sedapuhku ehitas Toomas Hiielaid varasemast veel
suurema ja uhkema sauna.

Sauna võib pidada selle majapidamise ja pereelu südameks. Siin on peetud
noorte ja vanade sünnipäevi ja pidusid. Pärast pardijahti istus vanaisa Vello
koos jahimeestega saunas. Pärast kalapüüki tuli sauna juures lõkkele panna
pada, milles valmis kalasupp. Saunast saab alati stardi ka Hiielaidude „poiste”
viievõistlus, mis hõlmab kaugushüpet saunatrepilt murule, tiigis ujumist ja
ihualasti saunauksest majani jooksmist. See ei ole ainult suvine spordiala –
Hiielaide võib jooksuvõistlust pidamas või võidu ujumas näha ka pakasega.