EV 100 peret: Üheksa inimest, kari pudulojuseid, hulk harrastusi
Kui võrrelda selle pere elukorraldust linnas kortermajas elavate inimeste omaga, võib julgelt
öelda, et see on eriline. Kõrvutades seda aga saja aasta taguse eluoluga, näib perekondade Roht, Randlaht ja Vanahans elukorraldus täiesti tavaline. Nimelt elavad nad kõik ühe katuse all koos – kolm põlvkonda ehk ema ja ta kaks tütart oma meeste-lastega, ning tegutsevad päevast päeva ühise suure perena.
“See, et me niiviisi kõik koos elame, on minu meelest väga loomulik. Teisiti ei kujutaks ettegi,” ütleb ema Külli Roht. “Ka minu õde Kersti elab samamoodi. Siiski ei valinud ma sellist elukorraldust vanema õe eeskujul, ikka ise soovisin.”
Teda toetab ka vanem tütar Ingrid Randlaht: “Niiviisi koos elades ja üksteist aidates-toetades on elu korraldamine lihtsam ja mugavam.” Noorem tütar Terje Vanahans on samuti asjakorraldusega päri.
Kuni 2011. aastani elati Tallinnas. Juba pealinnas püüti ühise katuse alla kokku kolida, kuid Viimsis väljavalitud ridaelamu müüja otsustas viimasel hetkel, et ta siiski ei loobu oma majast. Seejärel juhatas saatus Roht-Randlaht-Vanahansu teele Kuusalu vallas Uuri külas asuva endise koolimaja. Hoone vajas kõvasti taastamist ja remonti, üks osa sellest oli sisse kukkunud. Kuid nüüdseks on selle sisuliselt varemetena ostetud maja paekivist müüride vahel loomakliinik ning kolm kaunilt ja nutikalt sisustatud korterit.
Kõik kolm elamist on täiesti eraldiseisvad, kuid keskelt ustega ühendatud. Ja kinni need uksed tavaliselt ei seisa. Asjaolu, et kogu suur pere ühest korterist teise sisse-välja sahmib, ei häiri kedagi.
“Hakkan kooki küpsetama ja selgub, et munad on otsa saanud. Ei torma ju ometi kohe kolme kilomeetri kaugusele poodi, ikka vaatan enne ema külmkappi, kas seal on. Ja tavaliselt on,” naerab Ingrid. Külli ütleb, et tema piima tegelikult ei joo, paneb ainult kohvi peale, aga see on alati külmkapis olemas – lastelastele või äkki läheb Terjel-Ingridil vaja.
Suure pere elu
Külli mõlemad vanemad olid arstid – isa neuroloog ja ema lastearst. Temaltki oodati, et jätkab sedasama rada. Kuid Külli valis trotsist teise tee – õppis logopeediks. “Ma ei tahtnud teha seda, mida minult oodati. Aga näed, pärast ülikooli lõpetamist istusin ikka, valge kittel seljas, laua taga ja võtsin patsiente vastu,” naerab ta nüüd ammuseid aegu meenutades. Sest logopeedi töö haiglas oli toona just selline. Praegu on Külli ametis lasteaias, kuid käib ka Tallinnas afaasialiidu taastuskodus insuldi läbi teinud kõnekahjustusega inimestele nõu ja abi andmas. Väga paljud insuldihaiged võivad öelda, et on just tänu temale uuesti rääkima õppinud.
Juba väiksena nakatasid vanemad Külli ka spordipisikuga. Tippsporti peres ei väärtustatud, sellest ei peeta suurt lugu ka praegu – lõhub tervist. Küll aga on kogu aeg olulisel kohal olnud liikumine.
“Kolme-neljasena viidi meid õega iluuisutamistrenni. Treeneriks oli Vaike Paduri (esimene Eesti naissportlane, kes tuli Nõukogude Liidu meistriks (iluuisutamine, naiste üksiksõit, 1945 – toim) ja see polnud mitte niisama jääl edasi-tagasi tiirutamine, vaid ikka tõsine treening,” räägib Külli.
Üheksa-aastaselt leidis ta enda jaoks aga sportvõimlemise ning tegeles sellega, kuni pereisa lähetuse tõttu ajutiselt Narva kolis. Seal enam sportvõimlemise treenimiseks võimalusi polnud. Külli sõnul oli sportvõimlemine toona väga lahe spordiala, mitte selline vägisi väänamine nagu paarkümmend aastat hiljem, kui ta Ingridi katsetele viis.
“Sportvõimlemine mind ei paelunud, ujumine aga küll. Selle sain selgeks varakult. Mäletan, et kui olin viiene, pakkus ema tädi mulle viis rubla, kui üle Vääna jõe ujun. Ära tegin!” naerab Ingrid.
“Hobuste juurde sattusin täiesti juhuslikult. Läksime tädi perele Kohila lähedale nende uude suvekodusse külla. Sealsamas ligidal oli ka tall, läksime vaatama. Sellest päevast saadik on hobused minu elu igapäevane osa,” ütleb Ingrid. Kahalaste – nii on nende majapidamise nimi – karjamaadel sööb kümmekond hobust, kes Ingridi juurde väljaõppele toodud. Kaks talle endale kuuluvat suksut aga elavad mujal. Peale ratsastamise tegeleb Ingrid ka hobustele sadulate sobitamise ja sadulsepatöödega. Tema eriliseks armastuseks on eesti tõugu hobused.
Kuna Külli tädi töötas purjespordikeskuses, leidis Ingrid, kes lasteaias ei käinud ning sageli vanatädiga tööl kaasas oli, tee purjetamise juurde. “Lihtsalt teatasin ühel päeval, et tahan purjetada,” meenutab Ingrid. Ja nii ka läks, algõpetusest tõsise võistlusspordini välja.
“See asi läks ikka õige hulluks. Suvel tegin hommikul kell üheksa lapsele põsele pai ja saatsin kodust välja. Õhtul kell üheksa istusin jalgratta selga ja läksin teda otsima. Ja loomulikult leidsin kogu selle kamba Kalevi jahtklubist – istusid soojaku ees ja harjutasid treeneri juhendamisel sõlmi! Ja nii iga päev,” kostab veel nüüdki, mitu aastakümmet hiljem Külli häälest üllatusenoote.
Eesti taasiseseisvumise ajal kukkus nõukogudeaegne laste- ja noorte spordikoolide süsteem ühtäkki kolinal kokku ning purjetamisgrupid vajusid laiali. Ingrid aga avastas selle asemele enda jaoks orienteerumise. Sellegagi tegeleb ta tänini – orienteerumispäevakutel osaletakse koos Terje perega.
Kaljuronijast loomaarstiks
Ühiseks armastuseks on kogu selle suure pere naistel aga ka muusika. Kõik nad on õppinud klaverimängu, Külli ja Terje ka kannelt. Mängivad siiani oma lõbuks. Terje laulab kõigile koorilaulusõpradele teada-tuntud Taavi Esko juhendatavas Kuusalu-Kolga kammerkooris.
Muusikamaailmas teeb neile kõigile aga tõenäoliselt silmad ette Terje seitsmeaastane tütar Miia, kes juba eelmisel aastal oma klaveriõpetajale teatas: “Tahan Beethoveni “Elisele” mängida!” Õpetaja küll selgitas, et kullakene, seal on vaja akorde võtta, su käed on veel liiga väikesed, kuid Miiale ei lugenud see midagi. Õppis ja mängis.
"Eesti hobuses on palju alles veel metshobust", tutvustab Ingrid oma kodu karjamaal ühte oma koolitatavat hobust - Aprikoosi. Vaata videost!
Ning nagu suurest hulgast inimestest veel vähe oleks! Loomigi on kolme pere peale kokku nii palju, et annab üles lugeda: kaks hobust, kaks kassi, kolm koera, akvaariumikaladest rääkimata. Ka teepervest leitud abitu paaripäevane kährikukutsikas sirgus Külli hoolitsuse all üles ja elab nüüd ametnike nõudel – metsloomi ei tohi kodus pidada! – Elistvere loomapargis. Tegemist on tõenäoliselt ainsa kährikuga Eestis, kellel on pass ja kes oskab liivakastis pissil käia.
Perekond Roht-Randlaht-Vanahansu kodu ja elu näivad kõrvaltvaatajale tõelise segasummasuvilana. Kuid see on nii ehtne ja ehe, et jääb üle vaid kadestada. Või järele teha.
Sellest, millist tööd tuleb päevast päeva teha maal kliinikut pidaval loomaarstil, saad lugeda Maalehes 18.02.2016 ilmunud artiklist “Maal kliinikut pidaval väikeloomaarstil tuleb hakkama saada ka hobuste ja lehmadega.”
Kooliharidust hakati Kuusalu vallas Uuri külas jagama 1864. aastal.
1899. aastal valmis senise palkidest koolimaja kõrvale uus hoone – paekivist. Ehituseks kasutatud paas pärineb lähedalasuvast Mölga paemurrust ning see veeti talvel kahe hobusega üle Kahala järve jää.
Suhteliselt väikeses koolimajas oli rahvarohke, selles omandas koolitarkusi korraga rohkem kui 100 õpilast.
1950.–1960. aastatel lisandusid koolimaja juurde suur näidisaed ja puukool, köetav kasvuhoone ja hästi sisustatud tööõpetuse klass.
Kool suleti selles majas 1996. aastal, sealt edasi toimub õppetöö 3 km eemale ehitatud Kolga koolis.
Perekonnad Roht, Randlaht ja Vanahans ostsid koolimaja 2011. aastal. Praegu on selles kolm korterit ja loomakliinik.
Allikas: Uuri küla teadetetahvel
