Päeval, kui fotograafiga Kärusse sõidame, võtavad meid vastu Aljona ja tema kolm last – kümneaastane Timur, seitsmeaastane Arseni ja kolmene Vassilissa. Aljona abikaasa, operaator ja produtsent Sergei Trofimov on parajasti võtetel. Emaga kordamööda võtavad aeg-ajalt sõna ka lapsed.

Foto: Tiit Blaat

„Eile käis lastel saunas tõeline pidu! Nad panid telefoni salvestama, tegid videoblogi ja räppisid. Igav meil ei ole,” muheleb Aljona. „Siin on õnneks ruumi, Tallinnas oli kitsas. Vassilissa saab kõigiga hakkama, aga Timur ja Arseni väikeses ruumis omavahel ei saa.” Imetegija järgi nime saanud Vassilissa koob samal ajal kätega otsekui nähtamatut kassikangast ja sosistab midagi emale kõrva. Aljona selgitab: „Ta ütleb praegu, et siit tulevad väikesed imed.” Kui aga vend Timur on halvas tujus ja sõnakas, siis Vassilissa rahustab teda. „Ta läheb Timuri juurde, teeb kätega rahustavaid liigutusi ja ütleb: „Sa oled lahke, sa oled lahke.””

EV 100 peret - Aljona Suržikova
Foto: Tiit Blaat

Pere otsus linnast ära kolida oli teadlik, kuid Käru sai uueks kodukohaks üsna juhuslikult. „Tegime mehega 2012. aastal filmi „Suur-Sõjamäe” ja nägime, et inimestel, kes elavad maal, on palju rohkem jõudu ja nende elu on põnevam. Pärast korteri müüki ja laenu tasumist jäi meile 10 000 eurot. Siit leidsime maja 9000 euroga,” räägib Aljona.

„See ahi on juba iseenesest museaali väärtusega. Siin saab asju suitsutada ja see annab väga palju soojust,” näitab Aljona eestiaegse maja esimesel korrusel asuvat ahju.
Foto: Tiit Blaat

1926. aastal ehitatud maja oli alguses võrdlemisi kehvas seisukorras, ent see-eest lugusid tulvil. Nimelt leidis pere siit eest palju huvitavaid asju: kunagiste elanike dokumente, 1942. aasta Saksa rahatähti, kõrvuti olid Eesti ja Nõukogude lipp. Prügikotis vedeles vana mängukaru, mille eest üks kollektsionäär on pakkunud koguni 1000 eurot. Aga Aljona seda ei müü. Ehitavad hoopis mehega kunagi kuus väikest korterit mahutanud maja esimesele korrusele Käru majamuuseumi. Eesti lipu, mis sest, et selle värvid on tundmatuseni pleekinud, on nad heisanud nii mõnegi tähtpäeva puhul.

Aljona pere on Käru ellu igati sisse elanud. Majal on praeguseks katus vahetatud ja teine korrus välja ehitatud. Esimese korruse ehitustööd käivad, ühtlasi paigaldatakse maakütet. Oma majas on nad korraldanud näitusi ja võtnud osa muuseumiööst, Kärusse on kutsutud kultuuriinimesi kohalikele oma tegemistest kõnelema. „Mõned Käru inimesed räägivad, et on siin kaua elanud ja ei tunne end kohalikuna. Mina küll tunnen end kohalikuna,” kinnitab Aljona.

Tegusal Aljonal on pidevalt käsil mitu filmi ja teleprojekti. Praegu puudutavad kaks neist otseselt kodukohta. „Eesti lugude” sarja tarbeks teeb ta dokumentaalfilmi Kärus tegutsevast Kerro klubist. Ei, sama nimega selgeltnägijaga pole sellel mingit pistmist, see on pikaajaliste traditsioonidega pereklubi, kus käivad koos eri põlvkondade inimesed. Lauldakse, peetakse pidusid ja nii iga kuu juba 40 aastat.

Karul, keda ihaldaksid kollektsionääridki, ei ole nime. „On lihtsalt Käru-karu!” naerab Aljona.
Foto: Tiit Blaat

Oma kodu on Aljona põgusalt võttepaigana kasutanud peagi algavas saatesarjas „Unustatud maitsed”. Mäletate veel mustika-klimbisuppi? Kui ei mäleta, siis selles sarjas saab seda näha. Eestis näidatakse sarja ETV2 ja ETV+ kanalil, peale selle hakkab see jooksma Leedus, Lätis, Ukrainas ja Moldovas.

Filme teevad nad mehega koos. Sergei oli Lasnamäe gümnaasiumis Aljona klassivend. Paar sai neist märksa hiljem, kui nad sattusid koos tegema ETV sarja „Multicon”. Kokku nad jäidki.

Aljonast ja tema gümnaasiumiaegsest klassivennast Sergeist sai paar, kui Aljona õppis kolmandal kursusel. Sergei õppis infotehnoloogiat ja disaini. 2003. aasta foto
Foto: erakogu

Kui uurin, kuhu Aljona end rahvuse ja kultuuri mõttes paigutab, siis nimetab ta ennast Eesti venelaseks ja naerab, et on sel teemal mehega nii mõnegi vaidluse maha pidanud. „Tema ütleb, et oleme eestlased. Mina ütlen, et ei ole, sest esiteks räägime kodus vene keelt ja teiseks on oluline ka religiooniküsimus. Mina olen õigeusuline, lapsed ka. Mees küll väga ei ole, tema käib kirikus siis, kui mina sunnin,” muigab Aljona. „Mul on kõik Tšehhovi raamatud – see on minu jaoks oma. Aga näiteks Tammsaaret ma ei tunneta omana, kuigi olen Tammsaarega seotud kohtadest filmi teinud. Mees aga küsib: sa tahad taastada eestiaegse maja ja teha sinna muuseumi? Seda saavad teha küll ainult eestlased. Ja siis jälle vaidleme.”

Aljona vanemad tulid Eestisse 1970-ndatel. „Tavaliselt räägin, et minu ema sündis Usbekistanis, isa sündis Ukrainas ja mina sündisin Eestis ning sellepärast olen ma venelane. Sellest naljast saavad aru vanemad inimesed,” ütleb ta. Aljona isa ja ema tutvusid Odessas, kus mõlemad õppisid. Isa käis laevanduskoolis ja lõpetas selle kuldmedaliga. Emast sai moedisainer ja rõivakonstruktor. „Isa tahtis pärast kooli Odessasse jääda, aga ei lubatud ja saadeti ta 1970-ndatel Tallinnasse tööle. Ema tuli Eestisse isa pärast,” selgitab Aljona vanemate tausta.

1984. Pildil Aljona moedisainerist ema Ljudmila ja siiani merd sõitev isa Ivan. Lastest parempoolne on Aljona, vasakpoolne tema õde Jekaterina.
Foto: erakogu

„Vanemate põlvkonna inimesed räägivad kõik vene keelt. Iseseisvuse saabumise aeg oli neile keeruline, sest isa pidi ühtäkki väga kiiresti eesti keele ära õppima. Temal on Eesti pass, emal on välismaalase oma. Kui ema Eestisse tuli, siis ei tahtnud keegi temaga eriti eesti keeles rääkida, ja nii ta jäi,” nendib Aljona. „Mu vanemad on üsna tüüpiline keskealiste inimeste näide. Nad tulid Eestisse, siin on nende kodu, aga samas ei võta Eesti neid eriti omaks.”

Ta ise peab oluliseks nii eesti keelt kui ka kultuuri, aga kurvastab, kui ainult kultuuri silmas pidades muu kaduma lastakse. Kärus elades on ta suhelnud kohalike venelastega, kes ei räägi oma lastega vene keelt. „Minu meelest on see viga. Nad on nii assimileeritud, et räägivad ka ise juba vene keelt aktsendiga,” tõdeb ta. Aljona arvab, et mida rohkem keeli lapsena selgeks õpitakse, seda lihtsam edaspidi on. Tema lapsed räägivad nii eesti kui ka vene keelt, poegadele pole inglise keelgi probleem.

EV 100 peret - Aljona Suržikova
Foto: Tiit Blaat

Tegelikult peab Aljona küsimust, kes on venelane ja kes eestlane, suuremas pildis väheoluliseks. „Maailmas on palju olulisemaid probleeme. Kasvõi see, mis toimub looduse ja ökosüsteemiga. Selle kõrval on rahvuste küsimus nii väike mure, millele ei peaks nii palju tähelepanu pöörama,” usub ta. Või vähemasti mitte Eestis. „Peterburis olid mul Süüria sõbrad, kes filmisid kodumaal sõda. See oli hull asi. Minu onu tapeti Ukrainas. Vaat need on päris probleemid,” sõnab Aljona. „Eestis on ju tegelikult rahulik. Siin on inimesed, kes lihtsalt ei lase sellistel probleemidel tekkida.”

„Nii palju on asju, millest enam ei mäleta, kuidas ja milleks neid kasutati. Paljud lapsed ei saa juba praegu aru, et vanasti kirjutati kirju käsitsi,” selgitab Aljona Suržikova majamuuseumi tegemise põhjuseid.
Foto: Tiit Blaat

Aljona sai eesti keele selgeks ülikoolis. „Ma ise olin väga kindel, et oskan seda, aga selgus, et näiteks Kanti lugeda või psühholoogiat õppida oli ikka väga-väga raske. Läks umbes kaks aastat, kuni keele selgeks sain,” meenutab Aljona eesti keelega sina peale saamist.

Pärast Balti filmi- ja meediakooli lõpetamist tahtis ta edasi õppida. BFM-ist oli omandatud küll käsitöö, aga Aljona tundis puudust tehtu mõtestamisest. Ta veetis kaks aastat Peterburis, sealses televisiooni- ja filmiülikoolis tippõpetajate käe all. Kui Timur sündis, tuli pere Eestisse, et siin filme edasi teha. Reisimist ja ka mujal elamist on siiski olnud üksjagu. „Aasta oleme elanud Hispaanias, neli kuud Tais, aasta õppisin Tšehhis,” loetleb Aljona. Ta ei ole oma peres sugugi ainus reisija. Vend elab Londonis, õde Pariisis. „Õde elas 18 aastat Prantsusmaal, siis kaks aastat siin Kärus, seejärel sai aru, et ta ei tunne end enam kohalikuna, ja läks tagasi Pariisi. Mentaliteedi küsimus,” ütleb Aljona.

Aljona Suržikova noorima lapse Vassilissa ristimine 2014. aastal. Pildil ristiema süles
Foto: erakogu

Lastega koos on reisitud ja teinekord satuvad nad oma vanemate filmidessegi. „Näiteks on ühes filmis selline hetk, kus peategelane räägib lapselastest ja samal ajal hoiab Arsenil käest kinni. Jääbki mulje, nagu tema olekski see lapselaps…” Ent kui Vassilissa oli kolmekuune, saabus ootamatult filmifestivali kutse. Ootamatult seetõttu, et Aljona oli ligi aasta varem sõlmitud kokkuleppe muude sündmuste keskel unustanud. Ta läks festivalile koos tütrega. „Vassilissa oli kõikjal mul süles ja pressikonverentsil laua peal. Ta oli siis väga rahulik. Nüüd enam niimoodi käia ei saaks, praegu ta tahab ise kõiges kaasa rääkida,” naerab Aljona.

Aljona pere
Foto: erakogu

Kärus ei pea laste pärast suuremat muret tundma. Naabrivalve toimib: kui lapsed peaksidki kuhugi omapäi kondama minema, helistab kohe mõni naaber. „Ja kui näiteks laps poodi läks, et juustu osta, siis helistas ta sealt lauatelefonilt, ütles, et mozzarella’t ei ole, aga on need ja need juustud, millist ostan?”

Ühtlasi on lastel haruldane võimalus õppida koolis, kus igaühele jagub tähelepanu. Lasnamäe gümnaasium, kus Aljona ise õppis, oli suur kombinaat toona 2500 õpilasega, kes käisid koolis kahes vahetuses. „Aga Käru koolis on kokku alla 70 inimese ja seda koos lasteaiaga. Kui hiljuti oma kunagisele õpetajale rääkisin, et Timuri klassis on seitse õpilast, siis hüüdis ta: „Nagu tsaariajal! Individuaalõpe!”” rõõmustab Aljona.