Julm ümberasutamine ei tähendanud noorte visade eestlaste jaoks allaandmist ega tuleviku maha kandmist. Keila raudteejaamas vagunisse pandud Elvi-Aino ja Anton Leitmäe abiellusid Siberis järgmisel aastal, külmal maal sündisid nende kolmest lapsest kaks.

2010. aastal imeliste vanavanemate tiitliga pälvitud abielupaaril on alati olulisel kohal olnud erinevad kultuuriharrastused. Teatrikülastusi kogunes igal aastal kümmekond, käidi kunstinäitustel ja muuseumides.

Meie seast eelmise aasta kevadel lahkunud Antoni teatriarmastus pärines ajast, mil ta kooliõpetajast isa Aleksander (s 1889) teda Raplamaalt Tallinnasse etendusi vaatama viis. Antoni isa oli ühtlasi ka kohaliku seltsielu eestvedajaks.

Vanaisa oli enne jõudnud koos Jaan Teemantiga Eestist Rootsi maapakku põgeneda. Hiljem oli Teemant kolm korda riigivanem.

„Alati enne kooli tööle minekut juhatas Papa [Antoni isa – K. U.] põllutöölistele töö kätte, aga juhtus ka, et kui Papa koju tuli, polnud põllul mitte midagi tehtud,” on Anton Eesti Memento Liidu välja antud mälestusteraamatus kirjutanud.

Talu oli päritud Antoni vanaisalt Jaanilt. Haritud vanaisast mäletas Anton väga vähe, kuna too oli alati „seltskonnatööl”. Vanaisale kui aktiivsele ühiskonnategelasele mõisteti 1905. aastal tsaarivalitsuse poolt tagaselja surmanuhtlus ja tema kodu põletati pererahva silme all tuhaks. Vanaisa oli enne aga koos Jaan Teemantiga Eestist Rootsi maapakku põgenenud. Tollal oli Teemant noor advokaat, hiljem, iseseisvuse ajal, kolm korda riigivanem.

Elvi-Aino ja Anton Leimäe

Surmarongis lakuti polte

Märtsiküüditamise käigus saadeti Antoni pere Keila raudteejaama, kust algas kahenädalane sõit asumispaika. „Mina olin niisuguse vaguni-mustlaseluga harjunud, mind see ei kohutanud. Kohutas vaid see, et minu vabadus võeti jälle ära!” on Anton küüditamist meenutanud. Tollal 23-aastane olnud noormees oli oma noore eluea kohta juba palju läbi elanud.

Saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal tuli Antonile mobilisatsioonikäsk. Rindele sattumise vältimiseks tuli hakata tööle kodutalus, seega jäi 17-aastase Antoni koolitee Gustav Adolfi gümnaasiumi 10. klassis pooleli.

Anton on kirjutanud, et üldiselt kulges elu nagu rahuajal ja sakslased maaelu ei seganud. Kord oli Antoni isa müünud saksa sõjaväele kartuleid ja sõdurid tulid neile järele. „Lõbusad poisid olid – ei saa muud öelda.”

Leitmäede perekonnaalbum
Foto: Tiit Blaat

„1944. aastal, kui venelased jõudsid Tartu alla, otsustasin nendele vastu astuda,” on Anton meenutanud. Tallinna värbamispunktist saadeti ta Viljandi lähedale Piirikaitserügemendi õppelaagrisse, sealt mõne nädala pärast praeguse Poola territooriumil asuvasse Neuhammeri väljaõppelaagrisse.

Neuhammerist läksid nad rindele. Mõne kuu möödudes tuli teade Saksamaa kapituleerumisest, rinne jäeti maha ja prooviti põgeneda lääne poole. Ühe tšehhi küla ees võeti nad tsiviilisikute poolt vahi alla. Suvi läbi marsitati neid Saksamaal ühest laagrist teise. „Ei saanud ka jooksu minna, sest kättesaamisel oleks kohe maha lastud.”

Janused sõdurid lakkusid polte ja muid metalldetaile, millele oli hingeaurust kondensvett tekkinud.

Suve lõpul 1945 algas kaubavagunitega sõit Venemaa poole. Mitu päeva ei tehtud ühtegi peatust, Peatusi ei tehtud mitu päeva, süüa ega juua ei saanud. Sügisel ilmad külmenesid, ainsaks kütteks oli vaid inimeste kehasoojus. Janused sõdurid lakkusid polte ja metallosi, millele oli hingeaurust kondensvett tekkinud.

„See oli surmarong, inimesed olid janust ja näljast hullunud! Kui relvavend suri, ei saanud me teda ometi kuhugi nurka toppida, lamas meie keskel niikaua, kuni ta välja kanti ja kuhugi auku visati. Vähemalt niikaua, kuni ta oli vagunis, saime talle viimast austust avaldada,” on Anton kirjutanud.

Novembri keskpaiku 1945 jõudsid mehed Vorkuta vangilaagrite rajooni. Anton on öelnud, et ka seal ei saanud piisavalt süüa, alati oli nälg. „Eriti minul juba varasema alatoitlusega.”

Järgmise aasta suve lõpul vabastati Anton laagrist ja saadeti Narva tööle. 1949. aasta talve lõpupoole läks Anton linnaloaga Tallinnas õppinud vennale külla. Õhtul tuli NKVD patrull majja venda küüditama. Selgus, et kogu perekond saadetakse asumisele. Ohvitser soovitas Antonil mitte protestida ja perekonnaga kaasa minna, muidu võib ta saksa sõjaväes olnuna pikaks ajaks vangilaagrisse sattuda – parem olla asumisel.

Kaasa jäi silma vagunis

„Juba Keilas vagunis olles nägin läbi trellide, et kaks küüditatavat tüdrukut lähevad vagunist mööda. Üks neist hakkas silma. Nägin teda mõnikord tee peal vahepeatustes, hakkas meeldima,” on Anton 81-aastasena kirja pannud.

Elvi-Aino mäletab, et ega Anton nende poole ei vaadanud ja ütles veel, et kui kõik mehed on sellised, siis mis neist saab.

Küüditamine ei tulnud Elvi-Ainole ja tema emale ootamatult. Nad olid Siberisse minekuks valmistunud ja seepärast oli neil märksa rohkem asju kaasas, kui paljudel saatusekaaslastel - näiteks liha ja riideid. Küüditatute seas oli mehi võrdlemisi vähe, enamik olid naised lastega.

Antoni isa sai vaguni kütmiseks valvemeestelt puulõhkumiseks kirve. Tuli välja, et see oli Antoni tulevase ämma oma. Ent saatust määranud kohtumisi oli ees veelgi.

Siberisse jõudes olid nende elukohaks suured kahekordsete naridega üheruumilised palkbarakid. Antoni pere narid sattusid kõrvuti tema tulevase ämma pere naridega. Elvi-Aino magas seega Antoni lähedal paikneval naril.

„Nägin läbi trellide, et kaks küüditatavat tüdrukut lähevad vagunist mööda. Üks neist hakkas silma.”

Mõlemad pered töötasid metsamajandis, kus oli kolhoosidega võrreldes parem palk. „Meie pere nälga ega sügavat majanduslikku viletsust ei tundnud. Kindlasti elasime paremini kui kohalikud,” on Anton meenutanud.

1950. aasta juulis registreeriti külanõukogus vastelt armunute abielu. Hiljem eraldati barakk vaheseintega ja abielupaar sai omaette toa. Abielludes ei lubatud Elvi-Ainol mehe perekonnanime võtta, muidu oleks ta võimude jaoks „ära kadunud”. Nende kolmas poeg Urmas mäletab, et kooli ajal tuli tal korduvalt õpetajatele ja kaaslastele selgitada, et abielus olevad ema ja isa ongi tõesti erinevate perenimedega. Nõukogude ajal oli see erandlik. Leitmäe nime sai Elvi-Aino alles 11 aastat pärast kodumaale naasmist.

1959. aastal Eestisse tulles riskis pere vahelejäämisega, sest Antonil polnud elamisluba. Seda käidi iga päev Toompeal taotlemas.

Kuna Antoni enda koolitee gümnaasiumis mobilisatsioonikutse tõttu katkes, rõhutas ta oma lastele alati õppimise olulisust. „Oli ju juba Antoni vanaisa Jaan saanud rohkem haridust, kui tollal üldiselt õnnestus saada,” on Elvi-Aino öelnud Antoni kirjapandud mälestustele järgnenud tekstis.

Elvi-Aino ja Anton ei puudunud üheltki laste-lastelaste sünnipäevalt.

Patriootilise mõtteviisiga vanemate järeltulijana ei jätnud Anton oma arvamust Eesti omariikluse toetuseks väljendamata 1987. aasta esimestel rahvakogunemistel enne laulva revolutsiooni algust. Pärast Eesti taasiseseisvumist taastas ta oma osaluse kaitseliidus ja on Harju maleva auliige. Anton ja Elvi-Aino kuulusid mõlemad Mementosse.
Anton oli kõrge eani tugeva tervisega ja aktiivne.