Ilja isa oli 1909. aastal oma pere loomavagunisse pakkinud ja võtnud ette kahenädalase teekonna Setumaalt Meremäe kandist Siberisse, kus neid ootas omaenda maatükk eestlaste külas. „Kui kooli läksin, siis mind narriti, kuna ma ei osanud väga hästi vene keelt,” meenutab Ilja oma kohanemist kohalikus neljaklassilises koolis. Ilja võeti otse teise klassi, sest tema mõlemad vanemad olid kirjaoskajatena oma lapse hariduse eest juba varem hoolt kandnud.

Isa ehitas Siberi kasemetsade vahele kolme seinaga maja – see tähendas, et kulakud nad ei olnud, kuid elu ei olnud ka kõige viletsam. Peres sündis kaheksa last, kellest suureks kasvas kuus. Hariti põldu, peeti karja.

Haida
Graafika: Toom Tragel

Iljale valguvad pisarad silma, kui ta meenutab, kuidas ta üheksa-aastasena metsas lehmi karjatas ja see ilus aeg siis ühtäkki läbi sai. Mõistagi oli süüdi revolutsioon ja sellele järgnenud kollektiviseerimine, mis Ilja isale meeltmööda ei olnud. Ta keeldus kolhoosi astumast, kuid keeldumise hind oli kõrge: omaette hoidjatele pandi peale suured maksud, majapidamisest kadusid seetõttu järjest loomad ja viljasaak.

Ilja Stepanovi pulmapilt 1952. aastast
Tiit Blaat

Selleks ajaks kui maksukoguja viis õuelt viimase hobuse ja maaharimine võimatuks muutus, oli suur ja tugev perepea suitsumehena rängale haigusele alla vandunud. Ilja vanemal vennal tuli otsustada, mida edasi tehakse. Sündis plaan minna ema tuttavate juurde, kes samuti naabruses elasid. Seal lippas hoovi peal ringi sinises kleidis tütarlaps, kellest rääkides Ilja vaatab unistavalt kaugusse. „Abikaasa leidsin, kui isamajast ära tulin ja läksin ema tuttavate poole. Seal oli üks tüdruk – ümmarguse näoga ilus tüdruk. Mulle ta meeldis, väga meeldis. Ilus tüdruk oli. Mina olin 11 aastat vana, tema minust aasta noorem,” meenutab Ilja esimest kohtumist oma tulevaste laste ema Nataliaga.

Usklik pere

Peagi tuli noorte suhetesse pikk paus. „Olin juba noormees. Eks neid ilusaid tüdrukuid oli veel, aga lõppude lõpuks saime temaga teises linnas ikkagi kokku ja hakkasime üksteisele kirjutama. Läks nii, et abiellusime. Oli nõukogude aeg ja juhtus, et sellel ajal tuli üks pastor meid külastama ja tema laulatas meid. Elasime koos õnneliku elu ja saime koos lapsed.” Laulatus toimus 1952. aastal. Ent nõukogude võim ei andnud neile kuskil asu ja nad pidid kogu aeg kolima. Nimelt oli nende pere usklik, aga mitte ei tähistanud niisama keskmisel eestlaslikul kombel salaja jõule, vaid kuulus seitsmenda päeva adventistide kogudusse, kellel on laupäeviti hingamispäev ja tööd teha keelatud. Nõukogude kord nägi ette kuus tööpäeva nädalas, esmaspäevast laupäevani. Puhati pühapäeviti.

Taškendis töötas Ilja Stepanov pastorina ja ka fotograafina. Pildil on tema enda lapsed ja habemik koguduseliige.
Foto: Tiit Blaat

Ilja märgib, et on palju kordi töökohti vahetanud – töötanud lukksepana, plekksepana, puusepana, laohoidjana, kindlustusagendina, fotograafina, pärast tööd pastorina – ja selle tõttu kogenud ka palju imesid. „Kuskil ei saanud kaua töötada, sest laupäeviti ei saanud tööl käia,” sõnab ta. Ja jutustab, kuidas ta tarbijate kooperatiivis püttsepana peaaegu aasta vastu pidas. Kokkulepe laupäeviti puhata ja pühapäeviti tööl käia pidas, kuni tuli uus kaadriülem, võimule ustav agar natšalnik, kes sellist asja ei sallinud.

„Nuhid olid muidugi ka. Kaadriülem tuli töökotta ja küsis: miks te, poisid, laupäeval ei tööta? Seletasime talle, et meil on selline kokkulepe, et töötame pühapäeval. Tema ütles selle peale, et see ei ole siin kirik, see on asutus. Peate tulema laupäeval tööle ja kui ei tule, siis...” Ilja näitab kahe käe sõrmedega trellide märki. Ilja ja tema vanem vend ei läinud tööle. Laupäeval palvetasid ja tööle läksid pühapäeval, vangiminekuriided ja kuivikud kaasas.

Töötasid hommiku, töötasid lõuna – keegi ei tulnud neid vangi viima. „Pärastlõunal tuleb üks härrasmees uksest sisse, teretab lahkesti ja küsib: millega te siin tegelete?” Vanem vend näitas parandatud tünne ja küsis, kes tema on. „Selgus, et tema oli meie uus töödejuhataja. Küsisime, kus kaadriülem on. Töödejuhataja näitas nii,” Ilja näitab naerdes jälle kahe käe sõrmedega trelle. „Teda te enam ei näe, tema on trellide taga.”

Üks Stepanovi lastest 1950-ndatel Gorno-Altaiskis linttraktori lindil
Foto: Tiit Blaat

Kaadriülemat tõesti enam ei nähtud ja senine kiriklik töökorraldus sai jätkuda. „Ime,” võtab Ilja juhtunu kokku.

„Ma olen kogenud jumalat,” kinnitab Ilja ja jutustab teise ja kolmandagi imeloo. Ta kinnitab, et usk ja religioon ei ole samad asjad, oluline on neid omavahel mitte segi ajada.

Samuti teab ta, et maailmalõppu ei tule. „Maailmale ei tule lõppu, aga kurjusele tuleb,” lausub Ilja. „Siin hakkavad elama õiged ja puhtad inimesed.”

Tütrest sai õpetaja

Omamoodi ime oli ka Ilja pere Eestisse naasmine, milles mängisid rolli needsamad laupäevad. „Mu tütar Renate oli Taškendis kooli kõige parem õpilane. Ta pidi saama kõik viied, aga kuna ta polnud komsomolis ja oli usklik inimene, siis usklikule ei tahetud kuldmedalit anda. See ei sobinud neile kuidagi. Ta ei käinud laupäeviti koolis ka.” Klassijuhataja panigi Renatele viite sekka ühe nelja ja medalita ta jäigi. Samadel põhjustel oli tal ka raske ülikooli astuda.

„Usklikku ei tahetud kuhugi ülikooli vastu võtta, ainult Tartu ülikool võttis ja nii sai temast siin filoloog,” räägib Ilja tütrest, kellest sai hiljem Elva kooli õpetaja. „Sel ajal, kui tema siin ülikoolis õppis, käisin ka mina siin teda vaatamas ja otsustasin tulla siia elama,” meenutab tol ajal Taškendis fotograafina leiba ning pastorina jumalat ja kogudust teeninud Ilja. See oli 1974. aastal.

Perekonnapilt, Ilja abikaasa Natalia ja tütrega
Foto: Tiit Blaat

Kui küsin, mis tunne oli Eestisse tagasi tulla, valguvad Ilja silmad jälle pisaraid täis. „Tunne oli, et sain tagasi omale maale. Oma vanemate maale.”

Ilja märgib, et siin ei olnud niisugust kamandamist nagu Venemaal. Olgu tööandja kolhoos või sovhoos ja tööks sigala ehitamine – töölistesse suhtuti teisiti, nendega räägiti ja arvestati, neid hinnati ja usaldati.

Ka tänapäeva kohta ütleb Ilja, et Eestis on hea ja rahulik elada. „Kuskil mujal ma elada ei tahaks. Nõo vallas on ka väga hea elada,” tunnistab ta. Ja lisab, et Nõo valla suguseid tublisid valdu ei tohiks sundida viletsamatega liituma. Ent oma pikka iga ja head tervist 93-aastane Ilja imeks ei pea. Ta kinnitab, et terve vaim hoiab tervena kogu keha ja hinge, sest hing ja ihu on üks lahutamatu tervik.

Vanusest hoolimata rügab Ilja Stepanov tööd seniajani.
Foto: Tiit Blaat

„Iga kaasaegne inimene, kes elab looja seadustega, looduse seadustega kooskõlas, võib elada saja-aastaseks, olles seejuures heas füüsilises ja vaimses vormis, selge mõistuse ja hea tervisega,” on ta kindel.

Eesti riigi saja-aastaseks saamise puhul väljendab Ilja oma soovi Eesti rahvale. „Soovin, et kõik inimesed elaksid pika eluea tervena ja selge mõistusega ning heades suhetes enda, looduse ja looduga.”

Hinge ja ihu hoiavad Ilja sõnul terved ühelt poolt hea suhe, armastus ning kõige loodu ja kaasinimestega rahus, rõõmus, headuses, hoolivuses ja abivalmiduses elamine. Teisalt tuleb tema sõnul ennast armastada ja hoida.

„Söö korrapäraselt tervislikku toitu, ära liiga palju söö, puhka õigel ajal, tööta õigel ajal, ära ennast üle koorma. See on kättesaadav igale inimesele, iga inimene võib seda teha ja ennast tervena hoida,” soovitab ta. „Viha, kadedus, hirm ja rahutus rikuvad meie südant. Nendest saame vabaneda.” Ilja selgitab, et üks võimalus neist vabaneda on andestada solvangud, sest solvaja ei tea, mida ta teeb. „See on tema probleem, mitte minu probleem,” ütleb Ilja.

EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi. Oma osalemissoovist kirjuta aadressile ev100@epl.ee!

Vaata fotogaleriid!