Pikale teekonnale asuti Hamburgist, sest ei Rootsist ega Eestis ei oleks nad saanud sukeldusmiseks luba, kuna need riigid on liitunud hauarahuga.

"See oli vist mu kõige pikem teekond laevaga kuskile sukelduma minekuks," meenutab Bemis. Estonia ei ole tal sugugi esimene laev, mida ta uurimas käis. Ta enda süda kuulub laevale Lousitania, kus ta käis näiteks aastal 1993. Estoniale ta ise ei sukeldunud, oli saatelaeva peal ja jälgis ja jälgis monitoridelt, mis all toimus. Tänavu juba 86 aastaseks saanud härra oli juba siis 72 aastane.

"Kohe kui ma Estoniast kuulsin, oli selge, et siin püüavad valitsused midagi variata. Me uurime ju kõiki õnnetusi, nüüd vaid 70ne meetri sügavusel oleva laeva saab väga hästi läbi uurida," kirjeldab Bemis.

Uusi tõendeid otsides

Sukeldumise eesmärk oli leida uusi tõendeid, et jätkatakse Estonia huku uurimist.

Telefoniintervjuus Delfile räägib Bemis toonase reisi lahti ja ütleb, et Estonia vrakile sukeldumiselt kaasatoodud metallitükkide proovid kinnitasid kokkupuudet plahvatusega.

"Tegime proovid ära ja saatsime kolme erinevasse laborisse, üks oli ka siin USAs," kirjeldab täna Santa Fes elav mees. Vastused tulid positiivsed. Alles hiljem korraldas Der Spiegel aga kordusanalüüsi, need andsid teada, et Bemise proovide näol oli tegemist ka metallimuundumisega, mis tekkis laeva ehitades, tehases. 

Uut teooriat ei paku

Bemise teooria on üsna julge: laevavisiir lasti laevast eemale järgmisel hommikul, et anda laeva põhjaminekule mingi usutav seletus.

Laevahuku põhjust ta öelda ei oska: kuid kõik viitab millelegi ebatavalisele, sest laev uppus väga kiirelt. Nende sukeldumiste käigus on nad avaldanud ka oma materjali, kus paistab liivaga kaetud ala, mille all võib-olla laevakeres auk.

"Ma ütlen ausalt, et ma ei tea, miks Estonia uppus, ma ei suuda tõendite vähesuse tõttu ka seda tuvastada. Aga Estoniat peaks uuesti uurima, tegema uue põhjalikku uurimise kasutades kaasaegset tehnikat," ütleb Bemis.

Jutta Rabe on veendunud proovide õiguses

Kui sakslanna Jutta Rabega Skype-vestlust alustame, siis näeb nüüd aastad hiljem välja samasugune nagu omaaegsetel sukeldumispiltidel, mis ta päev varem saatis. Blondid, veidi turris juuksed ja suur riiul paksult saksa täpsesega laotud erinevaid kaustu täis. See on tema kodukontor, kus ta vabakutselise ajakirjanikuna ka nüüd tegutseb.

"Mul on tegelikult ka uut infot - oleme ühe väikese inimeste grupiga teemat jätkamas. Võimalik, et saame tõestada, et meie proovid olid ikkagi tõesed. Estonia hukkumise lugu on tänaseni paljastamata, mis seal täpselt juhtus. Kõrgel tasemel ei tahate anda infot, kuid meie, ajakirjanike roll on jätkata uurimist ja küsida küsimusi, seni kuni on vastuseid." Rabe ütleb, et praegu Estonia huku aastal ei tahtnud nad uue infoga välja tulla ning kõik selle, mida tal on varasemast öelda, on kirjapandud tema raamatusse. Viimane muide, on ka eesti keeles väljaantud.

Rabe on veendunud, et Estonia juhtum on täna veel sama lahendamata kui kakskümmend aastat tagasi.

Gregg Bemis saadab mulle ka ühe artikli, kus nende kolmest ekspertiisist on pikemalt juttu ja näha metalliproovide pildid:


Sukeldumise ülevaade:

Jutta Rabe
Foto: erakogu