Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud. Raamatu väljaandjad loodavad, et see raamat on väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat. Raamatu kohta saab lähemalt vaadata kirjastus Pilgrimi kodulehelt!

Tiiu Meres: „Kõigepealt tuleb nutta oma lähedastega"

Sotsiaalministeeriumis tegutsenud kriisikeskuse kahenädalase eluea jooksul tulid inimesed põhiliselt infot otsima ja nõu küsima, kuidas asju ajada. Sügava leinani jäi veel aega, sest veel ei usutud, et lõplik ongi lõplik ja lähedased ei tule enam kunagi.

„Ma arvan, et kogu kriisijärgne sekeldamine ongi vajalik selleks, et elulisi probleeme assisteerida. Need inimesed, kes seda teevad, peaksid muidugi teadma, mis on šokiseisundis inimese vajadused ja mis pärast hakkab juhtuma. Esialgu ei olegi võimalik aidata. Aidata tähendaks osa valu või leina ära võtta, aga seda ei saa psühholoog teha. Psühholoog on surrogaat, kes sobib juhul, kui päris inimesi ei ole. Meie pered on väikesed ja sellepärast on vahel seda surrogaati vaja, et mitte päris üksi jääda. Kõigepealt tuleb aga nutta ja halada oma lähedastega ja lähedastele."

Estonia õnnetuse järel oli hoiatavaid näiteid, kui emotsioone ja tõde lähedaste eest varjati. Üks vanaema ei suutnud oma kümneaastasele lapselapsele rääkida, et ema on surnud. Ta ütles, et ema ei olnudki selle laeva peal. Ometi ema ei tulnud ega tulnud koju. Meremehest isa pidi koju saabuma alles mitme kuu pärast, aga vanaema otsustas, et kui isa tuleb, las siis tema räägib. Aga laps vaatas televiisorit, luges lehti ja koolis kõik rääkisid Estoniast. See laps pidi nii raskes olukorras ise jõudma tõdemuseni, et ema on surnud ega tule enam tagasi. Kui see talle kohale jõudis, ei saanud ta sel teemal vanaemaga rääkida.

Pool aastat hiljem oli kannatanute olukord teistsugune kui nädal või paar pärast laevahukku. Neil, kellel olid alguses traumeerituse tunnused, arenes suveks välja traumajärgne stressihäire. Eesti psühhiaatrid tol ajal sellist diagnoosi ei kasutanud. Diagnoosiks pandi kas depressioon, ärevushäire või foobia. Maailmaski ei olnud veel väga head raviviisi ning Eestis ka ei osatud midagi ette võtta.

"Mingis osas oli see abitu pealtvaatamine, et kas tõesti ongi nii, et kui vähk võib hävitada keha, siis traumajärgne stressihäire võib niivõrd hävitada vaimu, et inimese elu kaob nagu liiv näppude vahelt ja midagi ette võtta ei saagi. Tekkis ka esimene selge arusaam sellest, et see ei ole ainult hingehäda, vaid samas ka kehaline haigus. Väga raskes masenduses leinajate hulgas oli olnud paar surmajuhtumit südame tõttu ja mitu inimest oli vähi saanud. Hiljem tehtud uuringud laias ilmas ongi näidanud, et psüühilised sümptomid on veepealne osa. Kuna tugev stress lülitab immuunsüsteemi välja, siis kasvajad hakkavad vohama. Teine riskigrupp on südameveresoonkonna haigusi põdevad inimesed."

Inimene ei ole loodud pika stressi talumiseks. Kui mõistus ei suuda toimuvat töödelda, sest seda on liiga palju, siis ei hakka stress kehas leevenduma. Kõnelemist peetakse kasulikuks, sest see aitab ajust ära koristada ka selle, mis šoki ajal on ladestunud. Aga üks viiendik inimesi ei mõtle sõnade abiga, nad mõtlevad muul viisil.

„Näiteks üks päästjana töötava mehe abikaasa on rääkinud, et kui mehel on väga ränk juhtum, siis koju tulles läheb ta kõigepealt kuuri alla ja võtab lahti näiteks kombaini heedri, puhastab kõik viimseni ära ja paneb uuesti kokku. Sinnamaani ta ei räägi mitte üht sõna. Siis tuleb tuppa ja küsib, kas süüa ka midagi on. Siis on ta selge ja klaar. Just mehed korrastavad mõtteid muul viisil, mingi tegevuse käigus."

/.../