Kross: uue venekeelse telekanali loomisel tuleks rakendada grusiinide kogemust ja Venemaa ajakirjanikke
Mäletatavasti puhkes esimene selline tõsisem debatt Eestis 2007 aasta aprillirahutuste ajal. Enamus praegu kasutatavaid argumente kanali kasuks kõlas juba siis.
Pronksiöö melus esitas kriisi meediapoolega tegelev meeskond venekeelse kanali kiire töölepaneku ettepaneku ka tollasele peaministrile Andrus Ansipile.
Kiirkorras oleks olnud võimalik üsna väheste vahenditega tagada hädapärased venekeelsed teleuudised ja oluline infoedastus, tehnilised lahendused olid välja töötatud ja paljude teleinimeste valmidus olemas.
Selle kava esitajate ettekujutuses oleks olnud venekeelsest televõimekusest kasu kriisi maandamisel ja edaspidi pidanuks kanalist kujunema alaliselt töötav eestivene kanal.
Erinevatel põhjustel otsustas valitsus asjaga mitte kaasa minna. Tollal oli kanali loomisele vastu värskelt ERR juhiks saanud Margus Allikmaa ja kultuuriminister Laine Jänes, kes eelistasid mitmekeelse "üldhuvikanali" loomist. Sellest sai hiljem ETV2.
Kriisi lõppedes hoiti venekeelse kanali ideed mõnda aega elus, kuid valitsuse huvi kadus kohe ja Eesti naasis kommunikatiivsesse mugavustsooni, kus eestivenelaste esmaseks infoallikaks jäi potentsiaalselt julgeolekuohtu loov PBK.
Ukraina kriisi taustal ja kõigi vähegi uudiseid jälgivate inimeste jaoks täiesti uuel tasemel toimuva Moskva infosõja pimeduses on Anvar Samosti idee euroopalikust rahvusvahelistest baltivene telekanalist ka täiesti uus tase. Just see tase, mille poole me peame pürgima.
Gruusia näide
On ilmekas, et vene vähemusega seotud kriiside lahvatamisel meenub poliitikutele nn "kahe inforuumi" küsimus. Märksa tõsisemalt ja ka mastaapsemalt võtsid inforuumi teemat grusiinid, kes pärast Vene-Gruusia sõda 2008 aastal rajasid Lääne kaadri ja oma rahadega Tbilisisse telekanali Pervi Kavkazski Kanal ehk PIK.
PIK-i näide on oluline ka Baltikumi praeguses kontekstis nimelt seetõttu, et käimaolev lootustandev debatt uue venekeelse kanali loomiseks on seni praktiliselt eiranud selle projekti piiriülest tähendust. Seda ei tohi alahinnata. Kui Tbilisi oli suutnud PIK kanali käima panna ja sõlminud ühe Prantsuse satelliidifirmaga lepingu saadete edastamiseks, reageeris Venemaa kiiresti ja otsustavalt.
PIK kanali idee oli küll pisut erinev plaanitavast Balti kanali omast. Põhiadressaadiks olid Vene Föderatsiooni Põhja Kaukaasia rahvad. Kanal ise oli üldhuvitav ning palju räägiti samuti uudiste neutraalsusest ja propaganda vältimisest. Sellele vaatamata käsitles Moskva PIK-i kui Venemaa huvide vastast infosõja operatsiooni.
Paar kuud pärast saadete algust teatas Prantsuse firma, et lõpetab lepingu. Selgus, et Gazprommedia oli neile teinud pakkumise, millest ei saanud loobuda. Nimelt ostsid venelased ära kogu prantslaste satelliidi vabad kanalid kuni satelliidi eluaja lõpuni makstes selle eest väidetavalt 100 miljonit eurot.
Grusiinidel võttis tükk aega, enne kui PIK uuesti eetrisse läks ja 2012. aastal võimule tulnud venemeelne valitsus lõpetas ühe esimese sammuna selle tegevuse.
PIK kogemus ütleb meile esiteks, et Venemaa käsitleb venekeelset inforuumi oma huvisfääride võtmes. Nad ei hoia kokku ei raha ega mõjujõudu, et astuda taolistele projektidele aktiivselt vastu. Teiseks näitab see, et ka Balti venekeelsel telekanalil on otsene julgeolekupoliitiline dimensioon mitte ainult koduse inforuumi vaid ka Venemaaga suhete mõõtmes.
Telekanal kui enesekaitse
Samas annab see plaanitava kanali jaoks uue olulise potentsiaali. Ei maksa arvata, et Moskva laseb meil rahulikult putitada väikest Balti telekanalit ja ei reageeri sellele kuidagi. Üks ennustatav vastureaktsioon on lisavahendite eraldamine Venemaa kanalitele Baltikumi jaoks mõeldud programmide tootmiseks, lisaajakirjanike saatmine siia ja võimlik ka et n. ö. „vastukanali“ loomine. Nii nagu omal ajal anti KGB ülesandel välja ajalehte „Kodumaa“.
Kui Balti telekanal hakkab olema satelliidilt nähtav ka Venemaal võib eeldada ka ametlikke proteste, segamiskatseid ja kõike seda, mida omal ajal tehti Ameerika Hääle või Vaba Euroopa raadiosaadete vastu.
Sellisel vastutegevusel on aga ka positiivne külg. Võin võtta kergemat sorti mürki, et venelased ei saavuta kindlasti käivitatava vastupropagandaga Balti telekanalile lisapopulaarsust. Kõik, mida proovitakse keelata on teatavasti huvitav ja põnev.
Ainar Ruussaar ütles äsja raadios, et kui ta alustas kakskeelse telesaate "Unetud" tegemist, võttis umbes kaks aastat enne kui eestivenelased seda saadet laiemalt vaatama hakkasid.
Kokkuvõttes on Balti venekeelse kanali loomine äärmiselt kiiduväärt idee. Kuigi ma ei nõustu Mart Luigega, et selle loomiseks võiks jätta ostmata ühe tanki, sest ka seda ühte tanki läheb meil vaja. On tõsi, et moodsa sõjapidamise ajastul on taoline kanal väga oluline kaitse- ja kriisimaandusvahend.
Võiks mõelda eksiilis elavatele tuntud Venemaa ajakirjanikele
Kindlasti on perspektiivikam rajada kanal koos teiste huvitatud riikidega, eriti soovitan Lätit ja Soomet. Rahvusvahelised projektid, kuhu on kaasatud Leedu kipuvad aia taha minema ja pole liiga kindel, kas leedulaste marginaalne vene vähemus tagab nende piisava huvi asja vastu.
Küll võiks taolise kanali rahastamise vastu olla põhjendatud huvi Euroopa Liidul või vähemasti on meil küllalt lihtne seda huvi innustada. Ressursi peale mõeldes tuleks samuti kaardistada Venemaalt põgenenud või lahkuma sunnitud tuntud telenägude asukohad.
Näiteks varasemalt Moskvas NTV-s ülipopulaarseid saateid teinud Savik Shuster tegutseb juba mitu aastat Kiievis, vanameister Vladimir Pozner lahkus märtsi lõpus Prantsusmaale, lahti lasti raadio Echo Moskvõ pikaaegne peadirektor Juri Fedutinov.
Vabameelsemalt mõtlevaid tuntud vene ajakirjanikke peaks praegu turul olema rohkem kui Venemaal eetris. Samuti on sarnase kanali rajamise kogemus üsna hiljuti likvideeritud PIK-i meeskonnal. Kuhu veel võiksid taolised inimesed ametisse asuda?
Ka kanali nime üle peab mõtlema. Pakuksin первый универсальный ТВ-канал информации и новостей. Lühendi saate ise kokku lugeda.
