Edasi läks tema kuulutus nii: „Selle tagajärjel hakkab aeglaselt ja vaikselt tuhmuma inimeste imestamisvõime, mis sageli viib inimesed eksistentsiaalse tüdimuse seisundisse. Tasapisi võib kaotsi minna kuuluvuse ja teistele pühendumise tunne, inimeste, kultuuri ja perekonnaga seotuse tunne, mis jätab eriti noored inimesed ilma oma juurtest ja vundamendist, mida nad vajavad, et ehitada üles olevikku ja tulevikku. See jätab nad ilma võimest unistada, riskida ja luua. Kui loodame üksnes tehnoloogilise progressi kui ainuvõimaliku tee peale, siis võime jääda ilma võimest luua inimestevahelisi, põlvkondadevahelisi ja kultuuridevahelisi sidemeid.“

Paavst sõrmitses kohmetult äsja ­Kersti Kaljulaidilt saadud e-residendi kaarti ja teda saatev lennukitäis välismaa ajakirjanikke pomises: „Mida ta sellega teha saab?“

Paavst aga lõpetas mõttekäigu: „Ometi ei tohiks kunagi unustada, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole päris üks ja sama asi.“

Kuldsed sõnad. Ja mõttearendus tundus kuidagi tuttav. Paistab, et Vatikani kuuria on kursis tehnokraatide psühholoogia uusimate trendidega.

Eks teoloogid oskavad sügavamalt paavsti kõnes esinenud narratiive sajandite perspektiivis analüüsida, kuid minu vaatenurk tõukub valdkonnast, mida ma tunnen paremini kui piiblit: need on eneseabiõpikutes ja positiivse psühholoogia seminaridel kuulutatavad õnne valemid.

Paavsti roosiaia kõne oli nende pealt nagu maha viksitud (Franciscuse kiituseks tuleb öelda, et ta ei korranud end, kõik Maarjamaal peetud kõned kandsid erinevat sõnumit).

...Kui Martin Seligman 1998. aastal Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) presidendiks sai, määratles ta troonikõnes „Psühholoogia unustatud missioon“ APA uued tegevussuunad: haiguste ravi kõrval on psühholoogide ülesanne aidata inimestel elada täisväärtuslikumat elu ning oma võimeid ja andeid tundma õppida.

Seligmani suurus seisneb selles, et ta tabas ajastu vaimu: kahe pealtnäha ühendamatu inimalge – individualistliku ja altruistliku teaduslikus ühendamises.

„Senine psühholoogia on olnud nagu pooleldi küpsetatud kakuke,“ võrdles Seligman. „Mentaalsete häirete pool on korralikult läbi küpsetatud, aga see teine, tugevuste pool, see, milles me head oleme, on toores.“

Õnnelik elu koosneb kolmest dimensioonist: mõnus elu (kõik see, mida keha rahuloluks vajab, alates heast söögist ja sõpradest ja lõpetades puhta loodusega), hea elu (oma kordumatu talendi loov rakendamine) ja tähendusrikas elu (endast suuremate väärtuste teenimine, issand jumal sealhulgas).

Seligmani suurus seisneb selles, et ta tabas ajastu vaimu: kahe pealtnäha ühendamatu inimalge – individualistliku ja altruistliku teaduslikus ühendamises.

Paavst Franciscuse suurus seisneb selles, et jumala asemikuna julgeb ta tunnustada inimese maiseid vajadusi. Minu arust on kirik siiamaani tagunud ainult ühte rauda: altruism, alandlikkus, teenimine ja kuuletumine, jättes inimese oma maiste kõhkluste ja hädadega üsna üksi. Sest kiriku ainus pakutav lahendus ei tööta alati. Inimene ei pruugi märgata kõrgemaid horisonte, kui tema lihtsad „madalad“ vajadused on rahuldamata. Kui elu pole hea, ei saa ta ka ülihea olla.

Seligmani sõnastatud õnnelikkusprogrammile järgnes tohutu hulk teooriaid, kus seletati, mida peaks hea, veel parema ja kõige parema ehk ülihea elu mõiste all täpsemalt silmas pidama. Sündis hulganisti psühholoogilisi tööriistu, kuidas seda kõike täpsemalt saavutada.

Ka tema enda 2002. aastal ilmunud „Ehe õnn“ lisas sellele buumile märkimisväärse panuse.

Just paavsti nimetatud tüdimus on tunne, mille kallal psühholoogid hetkel väga palju töötavad. Kust see tuleb? Ometi on meil kõik ju nii hästi? Elu ongi hea, raha jätkub, vabadust justkui ka – aga inimesed pole rahul. Ei viitsi enam unistada, riskida ega luua. Ei imesta enam millegi üle.

Ja paavst pakub lahenduse: pühenduge! Otsige juuri ja looge sidemeid. Maa pealt ja maa alt, sõprade ja vaenlaste hulgast. Siis jõuate tõdemuseni, et olete hästi elanud. Jääb üle veel välja mõelda, kuidas ülihea eluni jõuda. Halleluuja!

PS. Elutüdimus tekib sellest, kui ei pingutata oma võimete vääriliselt.