See oli esimene asi, mida ma Norras tähele panin.

Pidin algul minema aastaks Lõuna-Prantsusmaale vabatahtlikku tööd tegema, et keelt õppida, päikesesoojuses õhukeselt riides käia, ja teada, mis tunne on 1. septembril esimest korda kuskil mujal kui tarkusepäeva aktusel olla.

Kuid mullu 1. septembril sõitsin hoopis Bergenist praamiga Leikangerisse, ja jõudsin Prantsusmaale oktoobris.

Kuu aega varem rääkis üks tuttav, kuidas ta ühes väikses Norra külas hotellis voodipesu vahetas ja selle eest 15 eurot tunnis teenis. Ja et seda hotelli peab üks perekond, kaks venda ja õde, kelle vaarvanemad 19. sajandi lõpul hotellis toimetama hakkasid.

Leidsime koos, et vanalinna kohvikus teenitud 500 eurot ei ole piisav rahastus aastasele reisile (vabatahtliku elu tähendanuks nullkulu ja nulltulu, kuid sellegipoolest), ja ma kirjutasin hotelli.