Kuidas ma tuulepealselt maalt kolmeks kuuks ära läksin
Norras on kraanivesi nii puhas, et suletud veepudelisse ei teki öö jooksul paha lõhna. Kui tee on tassis mõnda aega seisnud, ei ole seal katlakivilaike, ja veekeetjal puudub sõel.
See oli esimene asi, mida ma Norras tähele panin.
Pidin algul minema aastaks Lõuna-Prantsusmaale vabatahtlikku tööd tegema, et keelt õppida, päikesesoojuses õhukeselt riides käia, ja teada, mis tunne on 1. septembril esimest korda kuskil mujal kui tarkusepäeva aktusel olla.
Kuid mullu 1. septembril sõitsin hoopis Bergenist praamiga Leikangerisse, ja jõudsin Prantsusmaale oktoobris.
Kuu aega varem rääkis üks tuttav, kuidas ta ühes väikses Norra külas hotellis voodipesu vahetas ja selle eest 15 eurot tunnis teenis. Ja et seda hotelli peab üks perekond, kaks venda ja õde, kelle vaarvanemad 19. sajandi lõpul hotellis toimetama hakkasid.