Roman Baskin (25. XII 1954 – 13. IX 2018) in memoriam

Möödunud nädalal meie seast lahkunud näitlejat ja lavastajat meenutavad sõber Toomas Kall ning noor dirigent ja helilooja Rasmus Puur.

Mina nägin sind enne kui sina mind. See juhtus siis, kui 21. keskkooli vist 9. klassi õpilane Roman Baskin koolikontserdil vilistlastele esines. Tema stseen pärines ilmselt Eino Baskini repertuaarist ning rääkis ühest juhmist dotsendist ja kellestki kodanik Kellest. Oleme ausad – ega meie, juhmid vilistlased, tookord tulevast suurt näitlejat veel ära ei tundnud.

Järgmine kord nägid sina juba mind ka. Aga kui Eino Baskin oli mind Vanalinna Stuudio kirjandusala juhatajaks värvanud, ei küsinud sa minult: „No kuidas sa, karikaturist, ka maailma komöödiakirjandust tunned?“ Mis oleks olnud loomulik. Ei, sa küsisid hoopis: „Kas sa malet ka mängid?“

Hiljem tulid muidugi ka tõsisemad küsimused. Kui ma ei suutnud teatrile piisavalt häid algupärandeid organiseerida ja neid sellepärast ise kirjutama hakkasin, ütlesid sa kohe: „Miks sa kirjutad, kust poolt keegi tuleb? Remarke pole vaja. Need ainult segavad lavastajat. Pole tähtis, mida autor näeb.“ Olen püüdnud sellest õpetusest kinni pidada.