Rahvusvaheline Valuutafond on palju aastaid kogunud statistikat maailma riikide sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kohta. Kui võtta SKT elaniku kohta ja kõik riigid (neid on peaaegu 200) selle alusel järjestada, on eesotsas tavaliselt Luksemburg, Šveits ja Norra. Leides aga Eesti asukoha aastate lõikes, saame järgmise graafiku:

Graafiku alguses olime umbes Salvadori kandis, praeguseks Portugali ja Kreeka vahel. Iseseisvuse taastamise ajast oleme kõvasti edasi liikunud, tõustes 94. kohalt 42. kohale, kuid viimase kümnendi jooksul oleme jäänud püsima samasse liigasse – „keskmiste esirinda“. Meist eespool on enamik Lääne-Euroopast, Lähis-Ida naftariigid, USA, Kanada, Austraalia, Jaapan.

Kui süüvida sellesse, kust tuleb nende riikide raha, kellel naftat pole, on vastus selge: kõrge lisandväärtusega kaupade ja teenuste tootmisest, olgu need siis luksusautod, arvutitarkvara või finantsteenused. Võtmeks on siin tehnoloogia: nutikate masinate enda heaks tööle panek võimaldab ühe inimese toodetaval väärtusel kümne- või sajakordistuda, arvutitarkvara puhul veel kõvasti enamgi.

Targo Tennisberg on tarkvarainsener, ettevõtja ja Eesti informaatikaolümpiaadi korraldaja
Iga kõrgtehnoloogilist väärtust tootev töötaja toidab kaudselt veel suurusjärgu võrra rohkem inimesi nii erinevate teenuste tarbimise kui ka riigimaksude kaudu. Stuttgarti autotööstusest, Londoni pankadest ja Silicon Valley tehnoloogiafirmadest jookseb jäme maksurahavoolik oma riikide eelarvetesse ja selle läbi kõigi elanike heaolusse. Põhimõte on toiminud esimesest tööstusrevolutsioonist saadik ja kestab veel palju aastakümneid – enamik inimeste heaolu parandavatest masinatest ja arvutiprogrammidest on alles leiutamata. Ka ei toimu see protsess humanitaaride arvelt, vastupidi – mida rohkem tööd teevad ära masinad, seda enam aega jääb inimestel kunstide ja filosoofia tarvis.

Sama selge on, et vastavate ettevõtmiste loomine on kinni eelkõige sobivate oskustega inimestes. Eestlased on traditsiooniliselt olnud uhked oma hariduse üle ja PISA testi tulemused teevad tavaliselt rõõmu. Eriti meeldib meile, et keskmine Eesti kool on ees suurtest tööstusmaadest nagu USA või Saksamaa.

Ajalugu mäletab vaid võitjaid

Samas on Eesti koolisüsteem maailma kontrastidega võrreldes ülimalt ühtlane. USA-s on getokoole, milles käimisest üldse kasu pole, aga ka rikaste tehnoloogia- ja ülikoolipiirkondade ülikõrge tasemega koole, millesarnase saaksime ehk juhul, kui korjaksime Eesti „eliitkoolide“ parimatest õpilastest omakorda mingi eliidi kokku. Ehk siis keskmiselt oleme head, aga tipud on mujal kõrgemad.

Iga kõrgtehnoloogilist väärtust tootev töötaja toidab kaudselt veel suurusjärgu võrra rohkem inimesi nii erinevate teenuste tarbimise kui ka riigimaksude kaudu.

Miks see tippude ja keskmise võrdlus oluline on? Sellepärast, et tänapäeva tehnoloogiapõhises maailmas teenib esikoha võitja lõviosa kasumist, järgmised jäävad tolmupilves kaugele maha. Nii Google, Facebook kui Microsoft on oma valdkondades järgmistest pikalt ees – tehnoloogiline erinevus pole ehk kuigi suur, aga rahanumbrite vahe on tohutu.

Seega: meil on vaja insenere ja tehnolooge, aga mitte tavalisi, vaid parimaid. Tugeva inseneri kasvatamine ei käi üleöö, vaid võtab palju aastaid. Ülikoolilõpetajatega tööintervjuusid tehes täheldan sageli, et hoolimata paljudest omandatud teadmistest on veel rohkem seda, mida juurde tuleks õppida. Ka meie ükssarvikutest idufirmad, mis on küll saavutanud fenomenaalset edu, pole tehnoloogiliselt samal tasemel kui näiteks Google või Amazon. Ka sellise e-riigi ehitamine ja eksportimine, mida ühe miljoni asemel saaks kasutada sada miljonit inimest, on tehniliselt palju suurem väljakutse.

Sihile viib varem algav haridus

Aga mis oleks, kui meie ülikoolide õppe tase saaks alustada kaugemalt ja kõrgemalt? Kui ülikooli astujatel oleks juba alguses rohkem teadmisi? Mis oleks, kui Eestis saaks näiteks palju enamates üldhariduskoolides programmeerimist õppida? Kahetsusväärselt teeme me selles osas rohkem sõnu kui tegusid. Mõned aastad tagasi levis üle maailma uudis, kuidas kõik Eesti lapsed õpivad esimesest klassist peale programmeerimist, Toomas Hendrik Ilves kirjutab sellest vahel siiani. Tegelikkuses midagi sellist aga ei toimu, parimal juhul tegeletakse siin-seal programmeerimisteemaliste mängudega. Päris programmeerimist saab õppida paaris üksikus koolis.

Vahetult puutun olukorraga kokku Eesti informaatikaolümpiaadi korraldades. Enamik seal osalejaid on iseõppijad või siis sellised, kellel on vedanud vanemate või sõpradega, kellelt õpetust saada. Eriti teravalt tõstatus teema, kui meil oli vaja kokku panna võistkonda Euroopa Juunioride Informaatikaolümpiaadile, millel saavad osaleda kuni 15-aastased õpilased. Terve Eesti peale leidsime vaid kaks õpilast, kellel oli juba olemas piisavalt programmeerimisoskust, et neid oli võimalik rahvusvahelise võistluse jaoks piisavale tasemele tõsta. Mõlemad meie poisid saavutasid küll väga hea tulemuse, kuid Lätil, Leedul, Soomel ja Rootsil olid kõigil väljas täisvõistkonnad.

Samas peaks just sellistest õpilastest saama tulevased tippinsenerid ja -teadlased. Kui palju täiendavat talenti suudaks me avastada ja välja arendada, kui juba põhikoolis oleks igal soovijal võimalik vastavaid teadmisi omandada? Selline võimalus on kasulik palju laiemaltki: ka need, kes jätkavad õpinguid muul alal, saavad tuleviku järjest enam tehnoloogial põhinevas ühiskonnas paremini hakkama, kui tunnetavad, kuidas nutikate masinate loomine ja juhtimine tegelikult käib, mis on nende võimalused ning piirangud. Nii arstile kui müügijuhile kulub tulevikus järjest enam ära oskus tehnoloogiat enda heaks tööle panna.

Koolides õpetamise osas põrkame struktuurse probleemi otsa – miks peaks hea programmeerimisoskusega inimene minema lapsi õpetama, kui tal on võimalik selle oskusega mujal mitu korda rohkem raha teenida.

Koolides õpetamise osas põrkame struktuurse probleemi otsa – miks peaks hea programmeerimisoskusega inimene minema lapsi õpetama, kui tal on võimalik selle oskusega mujal mitu korda rohkem raha teenida.

Üks võimalik lahendus oleks see, kui meie tehnoloogiafirmad õla tugevamalt alla paneks, toetades näiteks vastavaid huviringe ja oma töötajaid sinna õpetama saates.

Teiseks saaks tugevamalt toetada juba praegu eksisteerivaid õpetamiskanaleid. Näiteks Tartu Ülikooli Teaduskool ning Arvutiteaduse Instituut korraldavad veebipõhiseid programmeerimise algõppe kursusi, kuid need on kas mikroskoopiliste eelarvetega või üldse õhinapõhised. Oleme harjunud teesiga, nagu oleks takistuseks suur vaesus, aga tegelikult kulutatakse Eesti hariduses päris palju raha mitmesugustele ehitustele või näiteks päris kallite lego-robotite ostmisele – hea silmaga vaadata, kuidas raha eest on midagi saadud. Online-kursusel sellist füüsilist väljundit pole, aga edastatud teadmised on palju väärtuslikumad.

Lõpuks saavad palju ära teha lapsevanemad ja õpetajad, nõutades järeltulevale põlvkonnale paremaid võimalusi. Suunake lapsi veebikursustele ja otsige võimalusi koolides huviringide korraldamiseks. Lühiajalise motivaatorina töötaks kasvõi see, et praegu on üsna kerge pääseda varem mainitud võistlustele Eestit esindama. Pikemas perspektiivis tõstke aga õpilaste seas üldist teadlikkust sellest, et 21. sajandil on tehnoloogid ühiskonna tooniandjad ning insenerirahvas on rikas rahvas.