Samuti oli vähemalt selles koolis, kus mina käisin, igas klassis paar õpilast, kellel oli pätikalduvusi. Käisin rahulikus Nõmme gümnaasiumis (tollal Tallinna 10. keskkool), ning kogu kool teadis poisse, kes liikusid mõnes kohalikus kambas, mille juhiks olid vanemad, koolieast välja kasvanud ninamehed. Kuna kõik lapsed olid pärit Nõmmelt, Hiiult või Kivimäelt, tundsid üksteist, olid naabrid või käinud samas lasteaias, siis käitusid nn pätid koolis kaaslastega tavaliste õpilastena. Nad ei ahistanud ega rünnanud seal kedagi. Küll aga hooplesid nad oma tegudega, ilmudes kooli kakluses siniseks löödud silmaga või peksmisest paistes rusikatega. Need olid uhkustamise allikas ja „mehetegude“ tõestus. Eeskujuks nad teistele ei olnud, vaenlased ka mitte, pigem aktsepteeriti, et neil on nn alternatiivne eluviis. Kus nad oma musti tegusid korda saatsid, see jäi ebaselgeks, aga ilmselt käidi teistes linnaosades oma jõudu näitamas. Ükskord sattusin koolipeol mingite võõraste ja suurte pättide ohvriks, kes andsid mulle ja mu sõbrale kere peale ja röövisid meilt tollal haruldased välismaa joped, mille meie emad kusagilt olid hankinud. Siis pöördusin oma kooli tuttavate pätipoiste poole abipalvega asjad kätte saada. Mäletan, et käisin täissuitsetatud ja veiniauruses kogunemiskohas, kus vanemad tegijad mind ära kuulasid ja asjad üles leida lubasid, aga lõpuks ei saanud ikka midagi kätte. Aga mingi „katus“ oli oma kooli pättide kujul justkui olemas. Hiljem sattusid mõned neist trellide taha, teistest said aga korralikud inimesed.

Kõige karmim värk toimus koolipidudel. Tollal korraldasid koolid aeg-ajalt pidusid, kus mängis ansambel ja õpetajad valvasid korda. Koolisaal oli tehtud hämaraks, nii et paarid seal ettevaatlikult õõtsuda võisid. (Rütmiline rappumine ja hüplemine tuli hiljem.) Tüdrukud seisid-istusid ühel pool saali ja poisid teisel pool. Välisuksel valvas tavaliselt meessoost võimlemisõpetaja, kes kahtlasi külalisi sisse ei lasknud. (Need püüdsid jälle kas või tualettruumi akna või katlamaja ukse kaudu majja sisse imbuda.) Kuulujutt koolipeost meelitas alati kohale vanemaid ja joobnud pätte. Välisukse taga võis kergesti kere peale saada, nii juhtus ka minuga ja viimane asi, mida sellest mäletan, oli suur rusikas, mis minu nina poole tüüris, sõrmenukkidele tätoveeritud tähed „MUNK“. Põmm! Õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin ka ise enne peole minekut alkoholi tarvitanud.

Igal koolipeol võis kergesti tekkida – ja peaaegu alati tekkisidki „seisud“. „Seis“ oli selline olukord, kus mingid tüübid, alati mitu tükki korraga, hakkasid kellegagi lihtsalt heast peast või mingi tühja asja pärast tüli norima. Lõpuks kutsuti kooli WCsse, et asi ära lahendada ja millest keelduda oli argpükslik. WC oli noori täis ja täissuitsetatud, seal tekkis väike vaba ring ja võis toimuda paar rusikalööki, nii et silm siniseks või veri ninast väljas. Kõik käis kiiresti, sest kardeti õpetajatele vahele jäämist. See oligi rohkem selline üleoleku või koha kätte näitamine, aga sellest hoolimata sugugi mitte vähem hirmutav ja ebameeldiv.

Mingis mõttes oli see siiski aumeeste aeg. Kakeldi rusikatega ja tavaliselt esimese vereni. Jalgadega lüüa ei tohtinud, see oli lihtsalt välistatud. Maaslamajat ei löödud kunagi, kaotajat ei mõnitatud.

Sellepärast ei läinud täiesti normaalsed, tavalised koolipoisid kunagi üksinda võõrasse kooli peole, vaid ikka sõprade kambaga. Kui „seis“ tekkis, siis ilmusid omad kohe kohale ja näitasid, et neid on palju ja nad on konfliktiks valmis. Nii võis seis ka ära jääda. Peole minnes oli pundis peaaegu alati keegi, kes oli valmis rusikavõitluses oma sõpru asendama. Üks tore semu tollasest Tallinna 7. keskkoolist oli trennis esihamba kaotanud Eesti koolinoorte tippmees maadluses. See sell sisuliselt hirmutas tülinorijaid sellega ära, et oli kohe esimese väljakutse peale valmis heatujuliselt irvitades kaklusse astuma. Teda vaadati kui ohtlikku hullu ja olukord lahenes iseenesest.

Mõnikord tuli „seise“ lahendada pikkade läbirääkimistega, selgitades, et tegu on arusaamatusega ja kellelgi pole halbu kavatsusi, nagu kord nn Sossi ehk Tselluloositehase klubis, kus mingi kapisuuruse spordimehe sõbrad meie seltskonda õpetada tahtsid. Edukad läbirääkimised lõppesid tseremoniaalse käesurumisega kõigi vahel, nagu mingis maffiafilmis, mida tollal keegi veel näinud ei olnudki. Kui aga tõesti halvasti läks, siis tuli pärast pidu lihtsalt põgeneda, sest tüübid olid juba varakult õue läinud ja ootasid kohe välisukse taga, et pikema jututa vastu hambaid äsada. Keila kultuurimajast jooksin korra kohalike eest ära, kuna olin kogemata tantsinud mingi jõugujuhi „pruudiga“ ja mulle vannuti koledat kättemaksu. Varjasin ennast rongi saabumiseni perrooni all, sest Keila oli mulle võõras maa-ala. Ka „Uus Tomp“ ehk praegune Salme tänava kultuurimaja oli kuulus oma tantsupidude ning kakluste poolest. See oli eriti karm koht veel selle tõttu, et asus Kopli piiril, mis oli traditsiooniliselt eestlaste vastu vaenulike vene noorte pärusmaa. Neid jõlkus seal kogu aeg tänaval, eriti pimedas, ja seal sai kere peale juba paljalt selle pärast, kui eesti keelt rääkisid. Balti jaamast Salme kultuurimajja jõudmiseks pidi hoolega kamufleerima, ja kui terve nahaga sisse olid saanud, siis ootasid peol ees juba uued ohud. Korra nägin seal, kuidas teise korruse tualetist paiskusid suure suitsupilve sees välja kaks rusikavõitlejat, kes siis trepil edasi kaklesid. See väga vastik, seest õõnes tunne, kui oled peol ja tüübid sind pilkudega keevitavad ja su peale hammast ihuvad, on hästi meeles. Ning kooli kõige ilusamad tüdrukud keerlesid millegipärast kooli kõige hullemate pättide ümber.

Mingis mõttes oli see siiski aumeeste aeg. Kakeldi rusikatega ja tavaliselt esimese vereni. Jalgadega lüüa ei tohtinud, see oli lihtsalt välistatud. Maaslamajat ei löödud kunagi, kaotajat ei mõnitatud. Kes sai oma „litaka“ ära, see kadus verist nina peos hoides kiiresti minema.

Seda lugu kirjutades sain aru, et noorte vägivalla motiivid olidki peamiselt territoriaalsed ja kogukondlikud. Kui läksid võõrasse piirkonda või võõrasse kooli peole, siis muutusid juba paljalt selle pärast sihtmärgiks. Kohalikud kaitsesid „oma“ tüdrukuid või territooriumi. Nagu loomariigis, kas pole? Mõttetut vägivalda, nagu võõra põhjuseta sisse piiramine, jalaga näkku hüppamine, kambaga ja jalgadega maaslamaja tümitamine, siis (veel) ei tuntud. Selles mõttes on elu kõvasti edasi – või tagasi? – läinud.