„Välkmeedia“ – see sõna iseloomustab oivaliselt väga suurt osa meie inforuumist, kus teemad plahvatavad sotsiaal- ja päevameedias, ülikiirelt eristatakse pooled, õhutatakse sõnasõtta, sageli põhimõttel, et mida hullem seisukoht, seda parem; mida emotsionaalsem reaktsioon, seda parem; mida valusam hoop, seda parem. Unustage oma mõnus jahutav tuul, meil peab alati olema sajandi torm!

See kiirus, intensiivsus, kirglikkus ja kõrvulukustav sõnakõuekõmin, millega teemavälgud moodsas meedias sähvatavad, on väga paljudele meist raskesti seeditav. Kes meist ei kuuleks alatasa lauseid sellest, kuidas „ma ei loe lehti“, „ma ei vaata juba aastaid telekat“, „poliitika mind ei huvita üldse“, „ma panin oma Facebooki kinni“ ja „Eesti meedia on täielik pask“.

Tihti läheb päevi, nädalaid ja isegi kuid enne, kui mõne järjekordse teemapurske tegelik taust, reaalsed mõjud ja võimalikud mõistlikud lahendused päriselt lahti kirjutatakse või räägitakse.

Käegalööjate, allaandjate ja loobujate, oma turvaliste mullide sisse pugejate arvu kasvades kaob meid ühendav vaimne ruum.

See on maailm, kus ei saa imestada, kui Tallinna inimesed kardavad nüüd mõnda aega õhtuti tänavatel käia. Ehkki see on tegelikult ilmselt turvalisem kui kunagi varem. Ei saa ka imestada, et poliitikud – pisimast piirkonnaaktivistist kuni kõvahäälseima peaministrini – ummisjalu Kanuti aia parki jooksevad ja seal tõsiste nägudega tegutsemist teesklevad.

See on moment, kus ühiskondlik afekt sellist käitumist nõuab ja paraku seda ka leiab.

Keegi ei saa nõuda, et meedia lööks selliste sündmuste puhul – nagu näiteks noortekampade võigaste jõhkrusvideote ilmsikstulek – käega, ei reageeriks, ei kajastaks, ei pööraks tähelepanu. Keegi ei saa ka nõuda, et poliitikud ei tohi selliste sündmuste tuules – mis sageli on nende ainus võimalus pildil olla – kollektiivselt amokki joosta.

Lihtsalt sellel kõigel on hind. Käegalööjate, allaandjate ja loobujate, oma turvaliste mullide sisse pugejate arvu kasvades kaob meid ühendav vaimne ruum.

Olgu see siis ülepaisutatud kajastus mõnest järjekordsest „noortejõugust“, kes – kujutate te ette! – viskasid suitsukonisid suvalises suunas (#oht! #noorusonhukas! #tapjadmeiekeskel!), või sotsiaalmeedia kaudu kulutulena levivad hoolega valitud kaadrid radikaalidest Saksamaal toimuvatel meeleavaldustel (#neonatsid! #värdjad! #merkelonsüüdi), see kõik erutab korraks meie tähelepanu, aga pikemas vaates lahutab meid üksteisest.

Seega võiks olla suur küsimus nii postitajale sotsiaalmeedias, toimetajale massimeedias kui poliitikule parteikontoris mitte see, kuidas toimunule võimalikult kiiresti reageerida, vaid hoopis see, kuidas seekord mitte reageerida.

Ma ei tea, kas see on tänapäeval võimalik.

Ma tean, et see on võimalik Eesti Ekspressis, mille 1500. numbrit sa praegu loed. Meil on nädalalehena luksus väga paljudele teemadele esimese kuumaga mitte reageerida ja otsida suurema hoolega neid lugusid, mis on uued, mitmekesised, seni rääkimata ja jutustamist väärt.

Muidugi ei tule see meilgi alati veatult välja. Mis parata. Sellegipoolest loodan, et oled Eesti Ekspressiga ka siis, kui ilmub meie 3000. number.