VESI

Vihm, kraanivesi, jõgi, raba, meri, ookean, allikas, Värska, looteveekott. Tilgana, nirinana, vahuna, veemölluna, peegelsiledana, imbuvana, mulksuvana, jahutavana. Inimese ümber ja sees. Eluohtlik stiihia. Teravuste leevendaja. Puhkus.

LAPSED

Igas vanuses. ­Väsitajad ja toitjad. Võtjad. Andjad.

SEGAJATETA RUUMID

See on, kui satud Saarele, „saad üle“, näiteks paadiga Vilsandile. Või mööda maanteed Rupsi külla, Liivi juurde. Korraga on aega. Õhku, valgust. Taevas on kõrge, pea kohal tiirutavad pääsukesed. Laua ümber, pangal, rehe all istuvad inimesed, keegi ütleb midagi, küsib midagi, teine vastab, mõtleb kaasa, edasi. See on selline ruum, siin on see võimalik. Mõttel saab lasta sündida, vaidlusel kesta, rahus. Ritsikate saatel, sõbralikult, suviselt. Otsused saab lükata sügisele, ja kuidas neid langetadagi, kui kellelgi ei ole tõemonopoli ses soojas suves, kus mättad on mustikaid täis ja ämblik mugib mõnuga võrku jäänud sääski.

LISSABON

Mis saaks olla põhjamaalasele võõramat kui linn, kus päike on seniidis ja majade seinu katavad kulunud kahhelplaadid, maurilikult maalitud kirjud vigurid peal? Meetrilaiused tänavad, trepid, grillil särisevad sardiinid, sinine jõgi, päikeseudu. Mälestus. Tõmme. Viuh! ja kohal.

KÜLAS RIIULIST HAARATUD RAAMAT

Täiesti suvaline, juhuslik. Avad lehekülje 57, või 234, vahet ei ole. Loed. Lõigu, mitte rohkem. Tekst on hea, kõneleb sinuga. Kohe, siin ja praegu. Aga kellest-millest räägib see raamat? Ei tea. Seeme juba idaneb…

KEEL

Voolav, mahlakas, terav, hüplik, lõbus. Olgu või Pjotr Aleškovski „Kala“ Veronika Einbergi tõlkes: „Kuupaistesel ööl tõuseb säga pinnale: limane selg läigib hõbedases valguses, oma sisemusest sihukese puraka välja lükanud vesi toob kuuldavale kahetsusohkele sarnaneva heli.“ Keel nagu kala vees.