Hajutatud Eesti on metsas ja pilves

Võimatu on täpselt ennustada, kus ja millal saabub riigi võimete piir. Kuid see on kindel, et ta ülesannete kuhjumisel ükskord kätte tuleb.

Mõni aasta tagasi sattusin seltskondlikule üritusele, mis oli ühendatud tuleohutuse alase koolitusega. See oli tõeliselt kasulik ettevõtmine. Päästeametist pärit koolitajate silmad särasid ja nad tundsid oma ala. Ometi jäi sest õhtust mõru mekk, sest üritus toimus Kanepi ja Leisi päästekomandodele viimaseks jäänud tööpäeval. Meie ees seisid aga kolm täisjõus meest Tallinna kontorist, kes meile hädas appi ei tule.

Viimasel ajal olen seda mõru kõrvalmaitset tihedamini tajuma hakanud. Lõuna-Eesti sünnitajad kogunegu Tartusse, sest ainult seal saame anda kõikidele nõuetele vastavat sünnitusabi? Kui nii, siis oleme nõuetega üle pingutanud. Eestis tuleks iga sünnitavat naist kätel kanda. Elementaarne ja inimlik sünnitus­abi peab olema saadaval seal, kus on sünnitaja, mitte vastupidi. Sünnitamine on elu osa, mitte kõrgtehnoloogiline protsess.