Mis siis ometi juhtus?

See ei ole mingi lihtsalt karu. Ta on kohe ikka selline... süstemaatiline. Intellektiga. Esimene kord, kui käis, oli nii, et vahetult enne jaanipäeva olid tohutud tormid ja tuuled. Ja noh.. läksin siis sinna oma õuekese peale ja alati on mul selline instinkt, et vaatan kohe esimese asjana mesilasi. Ja vaatan, et OSSAAA - nii kõva tuul on olnud, et üks taru täitsa pikali kohe. Mõtlen, et oi kurat! Kas ma tõesti olen nii hoolimatu nagu rongaisa, et jätnud nii serva peale taru. Algul arvasin, et tuul on selle maha kiigutanud. Aga siis märkasin, et lennulaud oli eest ära visatud ja küüne kriiped on igalpool. Sain aru, et see on ikka midagi tõsisemat.

Läksin metsaalla ja nägin, et seal on mul kõik kärjed ja mesilased läbisegi maas, Ja maa näeb välja nagu Kalevipoeg oleks seal aelenud. Sügav lohk on hõõrutud maa sisse ja ükski taim enam ei kasva. Ju ta oligi seal vara-hommikul käind, sest öösel olin ma mesilased korra omapead jätnud ja linnas käinud.