Inimesed surid plahvatuses ning kuid (ja aastaid) hiljem kiiritustõppe. Väga palju on uuritud ka pommitamise psühholoogilisi tagajärgi.

Ameerika psühhiaater Robert Jay Lifton läks neid tagajärgi – emotsioone ja sotsiaalsed probleeme – uurima juba 1962.aastal. Jaapani keele oskajana elas ta mitu kuud kohapeal ja intervjueeris ellujäänuid – jaapani keelde tekkis ellujääjate kohta spetsiaalne termin – hibakusha. Ühte gruppi valiti inimesed juhuslikult, teises olid aga need, kes olid 17 aastat varem pommitamise tagajärgedega toime tulema: seal olid arstid, teadlased, linnaametnikud, kirjanikud, poliitikud.

Ootuspäraselt selgus, et pommitamise üleelanute seas oli rohkem ärevushäireid, seletamatuid kehalisi hädasid, purunenud suhteid, alkoholismi, depressiooni ja apaatiat. Vähem räägiti aga sellest, et hibakusha’sid panid kannatama veel aastaid hiljemgi nende omad lähikondsed, inimesed, kellelt ellujääjad lootsid tuge ja empaatiat.

Hibakusha jäi küll tragöödias ellu, kuid sai sellega endale kahetsusväärsel kombel külge stigma, mille raskust kannavad isegi nende järeltulijad.

Hiroshima ja Nagasaki tragöödia üle­elanuid ei tahetud tööle võtta, nendega ei julgetud abielluda, sest kardeti, et nad levitavad kiirgust edasi. Paljud neist elasid nagu puutumatud, nende oma ühiskonnas tõrjutuna.

Stigma kombitsad ulatuvad veel 70 aastat hilisemassegi aega: näiteks kardavad nende lapselapsed peret luua, sest pelgavad sünnitada geenimutatsioonidega last.

Hibakusha’d on tunnistanud, et isegi kõrges eas näevad nad ikka veel hirmu­unenägusid sellest päevast ning tunnevad süütundeid, sest flashback’ina meenuvad surijate välja sirutatud käed...

Kriisipsühholoogide soovitus number üks kõlab aga just nii: räägi! Räägi välja kõik, mida sa tundsid, ükskõik kui jaburad mõtted-tunded sind ka ei vallanud.

Ja nad ei taha sellest rääkida – sest nende mõistmiseks ei jätku empaatiat. Kuulamine on suur kunst ja traumeeritud inimene ülitundlik – kui ta tajub, et tema lugu ei võeta täie tõsidusega, jääb ta lihtsalt vait.

See on nii igasuguste katastroofide puhul, ka 9/11 puhul, ka Estonia laevahuku puhul, ent nii on ka väga isiklike tragöödiatega (autoavarii, lähedase kaotus jne). Meie vanavanemad olid küüditamis- ja koonduslaagriaastate suhtes kidakeelsed, sest koju tagasi pöördudes vaadati neidki võõrastavalt (mulle meenub episood PÖFFil nähtud lätlaste filmist, kus Siberist koju jõudnud naine läks õnnelikult Riia ooperisse... ja teda ei lastud sisse, sest tal olid vildid jalas).

Kriisipsühholoogide soovitus number üks kõlab aga just nii: räägi! Räägi välja kõik, mida sa tundsid, ükskõik kui jaburad mõtted-tunded sind ka ei vallanud.

Ühest küljest on see hea soovitus, sest valu ja traagika endas hoidmine võib vaimsele tervisele halvasti mõjuda.

Teisest küljest aga tuleb arvestada ka rääkimise riskiteguritega.

Sind ei mõisteta. Näiteks patsutab keegi sulle õlale, et oh, pole midagi, läheb üle. Vägistamisohvrile mainitakse, et ju sa ikka andsid ise ka põhjust. Või: ära nuta! Aa, ema suri ära, no ta oligi sul ju väga vana juba. Või: kurb tõesti, et lapse kaotasite, aga noh, te noored inimesed, saate varsti uue...

Kui leinaja on korra sellist „praktilist“ nõuannet kuulnud, võib tal soov südant puistata kaduda ning ta kapseldab oma valu alatiseks enda sisse, jäädes pikapeale ise ka uskuma, et minevikusündmused on jälgi jätmata möödas (aga nad ei ole).

Kedagi ei saa empaatiaga lämmatada ja rääkima sundida, saab lihtsalt pakkuda võimalust. Võib-olla võetakse pakkumine vastu. Ja võib-olla pole asi ka nii hull nagu arvatakse.

Prantsuse molekulaarbioloog ­Bertrand Jordan võttis kokku 60 aastat kogutud hibakusha’de ja nende laste terviseandmed ja jõudis tulemuseni, et kuigi pommitamistes ellujäänute hulgas esines vähki ja looteväärarenguid rohkem kui teistel, polnud see vahe nii suur, kui rahvas arvab. Ja nende järeltulijate näitajad ei erinenud „tavaliste“ inimeste omadest. Hirm ja ettekujutused tragöödia tagajärgedest olid tunduvalt suuremad kui tegelikud näitajad. Ikka on põhjust tangot tantsida.