Osa kriitikast SKT kui näitaja suhtes on ka õigustatud, sest SKT ei võta tõesti arvesse seda, mida inimesed loodusega teevad – ressursside kiiret ammendamist – või siis seda tõsist ja väärtuslikku, kuid tasustamata tööd, mida me kõik oma kodumajapidamistes teeme. SKT ei võta muu hulgas arvesse ka nn hiilivat inflatsiooni, mis tarbijahinnaindek­sis (tarbijahinnaindeks ehk THI on indeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust) ei kajastu. Talupojamõistus ütleb, et kui jogurtitopsi põhi tõuseb muudkui üha kõrgemale, jogurtit jääb topsis vähemaks, kuid topsi hind jääb samaks, siis tegelikult on tegemist inflatsiooniga, kuid majanduskasvu mõõtmisel selline selgelt negatiivne tegur arvesse ei lähe.

SKT kriitika näib aga kaasas käivat eelkõige domineeriva ebavõrdsusnarratiiviga, mida ei julge küsimärgistada enam ka need, kes peaks seda tegema või vähemalt võiks seda teha. Nimelt on ebavõrdsuse kui üleüldse suurima probleemi avaliku käsitlemise oluline osa üha enam levinud arusaam, et rikkus kui selline on nullsumma mäng. Täiesti tõsimeeli arvatakse, et see, kui sinul ei ole piisavalt, tuleneb sellest, et kellelgi teisel on rohkem. Igati õigustatud võitlus võrdsete võimaluste eest on asendunud virila sooviga näha ka võrdseid tulemusi. Eeldus, et rikkus on nullsumma mäng, kipub olema ka selle taustal, et SKTd kui näitajat jõuliselt kritiseeritakse ning selle käigus sisestatakse sõna „ebavõrdsus“ vähemalt igasse kolmandasse lausesse. SKT kasv ei olevat muud kui indikaator sellest, et rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.

Kõige „parem“ majandusalane hüüatus, mida ma viimaste aastate jooksul kuulnud olen, pärineb ühelt kohalikult arvamusliidrilt, kes teatas, et kohalikud iduettevõtted on halvad, sest nende asutajad saavad rikkaks ning see süvendab ühiskonnas ebavõrdsust! Hüüatus on loogiline eelkõige neis ringkondades, kes peavadki rikkust nullsumma mänguks ja majanduskasvu seega näitajaks, mis just (pahasid) rikkaid veel rikkamaks teeb. Sellise eksliku mõttekäigu puhul on isegi veidi mõistetav, miks ise kõiki turumajanduse ja vabaduse hüvesid nautiv noor maailma kõige väärtuslikuma avaliku ettevõtte poolt toodetud õunapildiga arvutil järjekordset kapitalismikriitilist esseed tipib – ja pärast kahte kallist käsitööõlut oma sümpaatiat totalitaarsete ideoloogiate vastu ka tunnistab. „Vähemalt oli võrdsus!“ Oli küll! Aga oli ka vaesus ja mõõdetavalt kesisem elukvaliteet. Seega on võimalik ühe eksiarvamusega (rikkus on nullsumma mäng ja seetõttu pole SKT kasv oluline) jõuda omadega päris sügavale rappa.

Üks meie arvamusliider kuulutas, et kohalikud iduettevõtted on halvad, sest nende asutajad saavad rikkaks ning see süvendab ühiskonnas ebavõrdsust!

Esiteks tasuks rabast väljumiseks mõelda sellele, et selle õunapildiga seadme tootnud ettevõtte väärtus on tänaseks üpriski tõkestamatult lähenemas triljonile (tuhat miljardit!) dollarile. Ettevõte sai aga teatavasti alguse sellest, et kaks noort meest alustasid garaažis ettevõtlusega nullist ja müüsid sõna otseses mõttes põlve otsas tehtud ning ostja enda poolt kokkupandavaid personaalarvuteid. Ah et ligi triljon? Nüüd tasuks mõelda, et kui rikkus on null­summa mäng, siis kellelt see triljon ära on võetud?

Õige vastus on: mitte kelleltki! Otse vastupidi – ettevõte on ise loonud väärtust, millest on osa saanud vägagi suur hulk inimesi. Ma ei räägi tarbijatest ja sellest, kuidas kasumi motivatsioon on tekitanud innovatsiooni ning hulga väga mõnusaid tooteid. Väärtuse loomise käigus on kasvanud selles väärtuse loomise protsessis osalejate heaolu nende jõukuse kasvu kaudu. Loodud väärtusest ja selle kasvust on osa saanud täiesti tavalised inimesed, kes mingil moel (kas või pensionisüsteemi kaudu) on ettevõttesse investeerinud. Väärtuse loomise käigus on loodud töökohti ja vaatamata kõigele makstud ka märkimisväärselt riigile makse. Kõik see on andnud oma panuse ka SKTsse (ja selle kasvu).

Nüüd on õhus küsimus, et kas seda kõike ei olekski pidanud olema? Kas selleks, et ebavõrdsus ei kasvaks, tuleb ettevõtlust pärssida? Kas võrdsus on olulisem kui kasv? Kas võrdsuse nimel võiks (SKT) kasvu ohverdada? Kas iduettevõtted on pahad? Ilmselt siiski mitte. Sest maksustatava väärtuse loob ettevõtlus, vähemalt neis riikides, kus raha tooraine kujul liiva alt või merest ei tule. Sellest oleks aeg aru saama hakata ka neil, kes ise väärtust loonud ei ole, kuid hakkavad hommikul esimese asjana ümberjagamisest mõtlema. Kasvu ohverdamise mõte võrdsuse nimel on aga eriti tobe, sest kasvust ühe protsendipunkti eemaldamine võrdsuse nimel tähendab selget negatiivset mõju reaalmajandusele alates tööhõivest kuni investeeringuteni. Kasvu ohverdamisest rääkijad tahavad ilmselt anda lihtsalt rikkuse loomise protsessi üle suurema kontrolli bürokraatidele. Bürokraatia on aga teatavasti süsteem inimeste eraldamiseks nende tegude tagajärgedest. Rikkuse loomise protsessi üle kontrolli andmine bürokraatidele kinnistab privileegid ja klassikuuluvuse. Kui te ei usu, siis vaadake Euroopat, kus kohati on suurem osa rikkusest päritud (ja mitte loodud).

Kui nüüd tulla tagasi väite juurde, et SKT (sh kasv) ei suuda haarata „reaalset inimeste elukvaliteeti“, siis suudab ikka küll – nimelt korreleerub SKT inimese kohta väga paljude näitajatega, mis ilmselgelt viitavad elukvaliteedile. Mida suurem on SKT, seda väiksem imikute suremus. Mida suurem SKT, seda kõrgem oodatav eluiga. Näitajaid, kus SKT on võimalik siduda mitmesuguste heaolu/elukvaliteeti tähistavate parameetritega, on veel. Loomulikult ei ole SKT puhul tegemist täiusliku näitajaga, kuid majanduskasv tähendab selgelt ka nende näitajate paranemist.

Seega, kui keegi tuleb jutuga, et majanduskasv ei ole tähtis, siis tähendab see seda, et talle pole tähtis ka inimeste heaolu ja elukvaliteedi paranemine. Loomulikult on ka misantroopia üks võimalik maailmavaateline valik, kuid kui samas räägitakse „inimese eest“ ja „inimese nimel,“ siis – unustagu ära! Kui rikkad lähevad rikkamaks, siis lähevad ka vaesed rikkamaks. SKT on senini hea mõõdik.