Võib otsida oma lapsi ja mitte leida. Nad läksid nutitelefoni ja jäidki sinna.

Võib päikese käes raamatut lugedes avastada, et raamat loeb hoopis sind.

Võib tänitada kaubanduskeskuse parklas autosid vaadates: mis asja te uhkeldate?

Võib meenutada Juhan Viidingu soovitust. Pea vastu veel need mõnikümmend talve.

Võib kummarduda marjapõõsa kohale ja ahmida sõstraid, kuni kõrvaklappides kostev jutusaade otsa saab.

Võib avastada, et jumalik õiglus ei toimi, aga samas on see võib-olla meie kõikide võimalus, kes me loodame puhtalt pääseda.

Võib vaadata telefoniekraanilt sissehelistaja nime ja hõisata. Lõpuks ometi.

Võib imestada poliitik O üle, kes tervishoiuministri kohalt tagasi astus. Nüüd hakkab ta valimiste eel rääkima, et valige mind, „ma soovin oma ideid poliitikas teostada“. Miks sa siis ministri kohalt ära tulid?!

Võib linnatänaval vaadata mõnda suvekleiti ja kohe pahandada endaga: mis asja sa passid? Ise juba 57! Millal see ära lõpeb?

Võib elada suures majas, ent märgata, et osasse nurkadesse sa pole aasta jooksul jõudnudki.

Võib avastada end jälle limonaadipudelit valimas selle järgi, missuguses rohkem vedelikku on. Ja ennast sarjata: idioot! Robot täidab pudeleid võrdselt!

Võib vaikses jõekäärus aluspükstest välja libiseda, et jõkke plartsatada. Aga siis püksid tagasi jalga: äkki keegi pildistab? Uuesti jalast ära. Pildistagu. Suvi on.

Võib augustikuus unistada, et paneks lapsed õige puukooli. Puukoolis pole koolivaheaega. Suvevaheaeg on liiga pikk.

Võib märgata, et ruumis on sinust nutikamaid mehi. Ja nad töötavad õnneks sinuga ühes firmas. Võib tunda, et neil meestel on palav, kuna sa pole investeerinud uude konditsioneeri.

Võib olla kuulsa kirjaniku Viivi Luige sugulane, ent kirjutada ikkagi küllaltki hüplikult.