Eesti kaitsekulutused on naeruväärsed
Eestile on kombeks, et julgeolekuvallas hakkame liigutama siis, kui väljast keegi midagi ütleb või teeb. Vahepealsetel aastatel patsutame üksteist õlale, kiidame oma tundlikku ajaloonärvi, piiririigistaatust ja erilist taju julgeolekuküsimustes. Kõnest kõnesse, intervjuust intervjuusse saadavad seda kooliõpilase usinusega päheõpitud fraasid. Oleme NATOs, ajalugu lõppes ära. Oleme NATOs, meil on 2%, magage rahulikult. Oleme NATOs, meil on 2%, ameeriklased on Tapal, kõik on hästi.
Ja siis sõidab ajalugu nagu kiirrong mürinal külje pealt sisse: Gruusia, Krimm, Ukraina, Trump.
Eelmisel nädalal tõi kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu taas uudiseid väljaspoolt: „Meile öeldi, et te olete piiririik, see kaks protsenti enam ei müü, teie absoluutsummad on naeruväärsed.“ (PM, 21.07) Jälle kordub vana muster: keegi väljast peab ütlema, et teie asjad on naeruväärsed.
Võtame kuulsa 2% nõude. „Meil on 2% ja meil on kõik korras!“ See number läheb tagasi vähemalt NATO tippkohtumisele Prahas 2002. aastal. Muuseas, just siis sai ka Eesti kutse kaitseallianssi. Tollaseid vanu dokumente, deklaratsioone ja analüüse lugedes tekib déjà vu: Euroopa kulutab nii vähe, Euroopa võimed känguvad, disproportsioon USA ja Euroopa panuse vahel üha suureneb. USA senati välissuhete komitees mainiti samal ajal ka Eesti ära ja just kontekstis „nad kulutavad ju nii vähe“.
Sõnum peaks olema selge. Ometi läks Eestil ikkagi kümme aastat – kuigi piiririik, tundlik julgeolekuolukord, ajalugu ja puha –, et jõuda absoluutse miinimumi, 2% täitmiseni. Kui veel tudeerida selle numbri ajalugu, saab selgeks ka nõude mõte. See tehti „võimete säilitamise ja hoidmise“ kontekstis. Jutt käis riikidest, mis olid aastakümneid juba olulisel määral kaitsesse panustanud (Euroopa riigid NATOs kulutasid näiteks aastatel 1980–89 keskmiselt 3,1%) ning 2% miinimumi abil suudavad nad seda võimekust hoida. Nullist ja ilma võimeteta alustanud Eesti ei täida ka 2% kulutades tegelikult klausli mõtet.
Hoopis unustatud on NATO teine nõue kulutada vähemalt 20% kaitse-eelarvest põhihangetele. Sellest ei räägi Eesti tipp-poliitikud (peaminister & co) üldse, kuigi oleme ka ise sellele allkirja andnud. Seda nõuet aga ei täida Eesti käesoleval aastal, ei täitnud eelmisel aastal, ei täitnud üle-eelmisel aastal.
Siin me nüüd oleme. Erakordselt tundliku julgeolekunärviga piiririik, kes erinevalt sakslastest saab asjadest aru – hurraa, kiidame üksteist –, kes ühe NATO nõude puhul täidab absoluutse miinimumi (aga mitte selle mõtet) ja teist NATO nõuet ei täida üldse. Tegelikult ei peaks ju üldse olema nii, et NATO nõuab. Eesti julgeolek võiks olla Eestile endale kõige tähtsam asi ja iga asi, mida teeme, aitab eelkõige meid ennast.
Vaadates poliitilist olukorda, pole paremat vist tahta. Keskerakond ja sotsid ei huvitu kaitsevõimekusest üldse, irvitasid veel vahetult enne Ukraina sõda nende teemade üle. Keskerakonna puhul tuleb lisaks arvestada sellegagi, et nende seas on fraktsioon, kes parema meelega tugevdaks Pihkva dessantdiviisi kui Kuperjanovi pataljoni. Siis on Reformierakond, kes esimesed 15 aastat magas õndsat „ajalugu on lõppenud“ und. Gruusia sõja järel tegid ühe silma korraks poolvidukile. Ukraina sõja järel avasid veidi teist silma. Aga muidu on uni magus.
Head und. Ootame järgmist pauku. Äkki läheb meist mööda, aga ehk ajab korraks üles, et saaks järgmise miinimumi ära teha.
