Müügimeeste juhitud maailma valu
Toivo Tänavsuu võttis kätte ja luges kinnisvarakuulutusi. Luges teistmoodi, kui tavaliselt loetakse, ehk sõna-sõnalt ja kriitiliselt. Mõeldes, mida seal kasutatavad sõnad tegelikult tähendavad. Või, täpsemalt, mida need mingil hetkel, mitte veel väga ammu tähendasid.
Mida Toivo sealt välja luges, saate lugeda lõbusast loost tänase Ekspressi lehekülgedel 12–13.
„Kiviviske kaugusel“ tähendas veel mõne aja eest umbes 50–60 meetrit ehk vahemaad, mida keskmises sportlikus vormis inimene võiks ühe viskega katta. Täna – kui uskuda kinnisvaraarendajaid – tähendab see sageli kilomeetreid, mis lahutavad müüdavat korterit ihaldusväärsest rannast, poest, lasteaiast või koolist.
„Rocca al Mare südames“ tähendab nüüd Ehitajate teed Õismäel.
„Rannamõnude nautimine“ on tegevus, mida soodustab korter Tallinna kesklinnas Raua tänaval. Mida iganes see tähendama peaks, ei mõistagi tegelikult pakkuda.
Müügitekstid loovad fantastilise maailma, millel pole pärismaailmas suuremat pidamist, aga need ümbritsevad meid kõikjal.
Need moonutavad meie arusaamu, juhtides tähelepanu kõrvale tegelikult olukorralt, tegelikelt eesmärkidelt ja tõelistelt kitsaskohtadelt.
Valitsev Keskerakond esitleb ennast siinsete venekeelsete inimeste kaitsja ja häälena – võrratult kasulik ja toimiv müügihüüd. Aga samal ajal on just Keskerakond aastaid pidurdanud eestikeelse hariduse sisseviimist, mis on peamine takistus, mis ei lase eesti- ja venekeelsete kogukondade ebavõrdsusel kaduda.
Valitsevad sotsid räägivad oma alkoholipoliitikat õigustades „teaduspõhisusest“ ja „rahvatervisest“ – kõlab ju veenvalt. Samal ajal lükatakse põlastades kõrvale täpselt sama teaduspõhised argumendid piirikaubandusest ja hoiatused selle kohta, mida toob kaasa liigjärsk maksuahnitsemine.
Kõik me müüme ennast ja oma tööd, kõik me kallutame seda pilti, mis meist jääb, moonutame seda, kuidas paistame. Keegi meist pole sellest patust puhas.
Olgu selguse mõttes öeldud, et ka mitte mina ja samuti mitte Eesti Ekspress.
Müügijutt on kindlasti vajalik ja kindlasti ka inimlik.
Hulluks läheb asi aga siis, kui muud ei olegi. Kui kõik, mida ette võetakse, ongi vaid müügijutt ja enda upitamine või õigustamine ning konkurendi katkematu põhjamine. Kui ainus kaalutlus on see, kuidas mina välja paistan.
Sel juhul kaotavad sõnad peagi oma esialgse tähenduse või, veel hullem, muutuvad sisult lausa vastupidiseks. Nagu on juhtunud mõnede kinnisvaraarendajate reklaamides.
Poliitikas sellist asja lubada ei saa. Meie avalik ruum ja meie ajud peavad suutma eristada igasuguse sisu kaotanud ja valedest kubisevat eneseupitamisretoorikat ja arutuid isiklikke rünnakuid konkurentide pihta.
Muidu läheb ka meil siin nii, nagu on läinud näiteks Ameerika Ühendriikides, kus ka paljud juhtivad vabariiklased avastavad Putini-Trumpi Helsingi tippkohtumise järel justkui imestades, et Trump tegi Putinile selle visiidiga hiidteene, saamata vastu midagi.
Samal ajal tegi Trump täpselt seda, mida ta on teinud kogu oma üürikese poliitiku- ja pika ärimehekarjääri jooksul. Ta müüs ennast oma valijatele, edastas neile oma harjumuspärast sõnumit. Ta kujutas ennast suure rahusaadikuna. Ta kujutas oma koduseid rivaale täielike lollide ja kurjategijatena. Ta nautis ennast keset suurt poliitikat.
Et selle käigus jäid välja kutsumata Venemaa suurimad ja avalikud valed, et hukka mõistmata jäid rahvusvahelised kuriteod, et kaitsmata jäi Ameerika suveräänsus ja väärikus, et esindamata jäid demokraatliku maailma ühised huvid, et toetamata jäi kogu USA julgeolekuasutuste süsteem, et lühidalt kokku võttes kogu vastasseisu sisu jäi tagaplaanile – see ei tulnud talle kohtumise käigus pähegi ning pressi – seekord nii demokraatide kui vabariiklaste poole kalduva – väga kriitilisest kajastusest on ta küllap isegi üllatunud.
Eesti vajab rohkem geniaalseid müügimehi, selles pole kahtlust. Aga hoidku kosmos meid selle eest, et pildile pääsevad need, kes enese müümise nimel on valmis mistahes moonutuseks, valeks, nõmeduseks, tülikiskumiseks, lõhkumiseks, asja sisu täielikuks eiramiseks.
Selle hind on liiga krõbe.
