ÕNNE VALEM | Kui hobi saab suhtele saatuslikuks
Issi pakkis asju. Purjelaud, purjekotid, kast mitmesuguse kolaga, kalipso. Windguru ilmateade tõotas parimat nädalavahetust, millest surfar unistada oskab: tuul puhub, päike paistab, suvi kestab.
Emme ajas käed puusa ja seisis garaažiuksele risti ette. Jälle, pahandas ta, on meri ja sõbrad sulle tähtsamad kui mina! Ei lähe sa kuhugi!
Vali: mina või tuul!
Emme teadis, et see on lootusetu võitlus, ta oli pidanud looduse stiihiale ennegi alla vanduma. Ja tal hakkas kannatus katkema. Kohe päriselt, nagu katkema-katkema. Et mis mõttes on vaja surfiklubi koduleheküljel ilmuva tuulemõõtja iga võpatuse peale kodunt lõikama panna (ja ka töölt, vanavanemate pulma-aastapäevalt, isegi lapse lasteaia lõpupeolt, kus nunnumeeter oli ometi maksimumi keeratud)? Emme tundis end mahajäetuna. Hüljatuna, reedetuna, abituna.
Muidugi meeldisid talle ka päike ja meri – nad ju olidki issiga rannas tutvunud. Lillelistes Billabongi surfipükstes, päevitunud, lihaseline ja pleekinud lokkidega tüüp võttis jalust nõrgaks, ja ega emmegi vastavad mõõdikud kehvemad polnud. Nad sobisid. Surfama õppimine tundus emmele aga ulme, eriti tundus raiskamisena kallihinnalistele bikiinidele kohmakat kummiülikonda peale sikutada. Mõnda aega tundusid surfijutud emmele isegi huvitavad, aga lõputud arutelud purjede suurusnumbrite ja tuuleilmateadete üle kordusid üha tüütumalt.
Pikapeale veendus emme selles, et tal on konkurent, keda ta hoolimata veelgi ägedamatest bikiinidest edestada ega kõrvaldada ei suuda. Issi armastas merd rohkem kui teda – täpselt nagu vanainimeste pulmalaulus „Tüdruk, armastan päikest ja tuuli, sinust ma unistan vaid“!
Nüüd oli ka emme otsustanud kotid pakkida. Lõplikult. Surfaku terviseks! Emme sõbrustas juba mõnda aega ühe teise issiga, kes tööpäeva lõpul käis viisipäraselt jõusaalis ära ega putkanud iga Pilvi Kirsi antud tormihoiatuse peale randa lohet lennutama.
See lugu on võetud elust enesest ja kahjuks pole see ainukordne juhtum, kus hobi paarisuhtele saatuslikuks saab.
Inimesed toovadki paarisuhtesse oma hobid kaasa: üks kogub marke, teine käib kunstiringis jne. Sellistele harrastustele peab paarisuhe kenasti vastu. Surfamise (ja teiste ekstreemspordialadega) on asi keerulisem. Adrenaliinilaks, mis (merelt) saadakse, tekitab – positiivse – sõltuvuse. Aga asi pole ainult selles, surfamisest saadav nauding on mitmekülgsem, hõlmates muu hulgas ka hüperfookuse (st flow, vt eelmise nädala „Õnne valemit“) seisundit, millesse inimene on haaratud jäägitult: see on maksimaalse pühendumise seisund, kui kombineeruvad inimese oskused ja ambitsioonid, enesekindlus korreleerub teadmiste tasemega.
Või lahkame seda mudelit teistpidi: kui inimesel ajab enesekindlus üle ääre, kuid teadmisi napib, on tulemuseks selge rumalus (tüüpilisi näiteid linnaliiklusest võib igaüks selle kohta leida); kui aga inimene on hoolega kogunud teadmisi, kuid enesekindlust pole ollagi, on tulemuseks lihtsalt igavus. Või kui inimesel on küll kõrged ambitsioonid, ent oskusi-teadmisi napib, on tulemuseks pahurus ja rahulolematus.
Kui aga oskused on tasakaalus võimaluste ja enesekindlusega, saabub tasakaaluhetk, mis on puhas nauding.
Kui surfar on sellist vaimuseisundit merel kogenud, tunneb ta ennast kaldale jõudes nagu Iraagi missioonilt naasnu: ta ei oska enam tsiviilis elada. Pärast ekstreemsusi tundub maine elu keskpärane, luitunud värvidega, tuim. Milline elukaaslane tahab, et teda peetakse tavaliseks, maiseks olevuseks?
Mu tänane jutt ongi ajendatud ühe sellise „emme“ küsimusest, mida ta tegema peaks, et partnerit mere küüsist tagasi saada (või ka mõnda teise hobisse uppunut ).
Vabandust, aga salanippe „sõltlase võõrutamiseks“ mul pakkuda polegi. Saab ainult aktsepteerida. Võtta teadmiseks, et teie paarisuhtes laiutab veel üks kirg, millega lihtsalt tuleb arvestada. See force majeure oli teie lepingusse sisse kirjutatud juba tutvuse esimesel päeval.
