Sest sa ei tulnud siia rääkima täna

Ja kui tulidki, siis ainult kehakeeles, mina ka

Sest ma ei viitsi väga rääkida enam

Ma võtan jope, tellin takso, hüppan peale, sina ka

(…)

Cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka

(…)

sa lähed kindla peale välja, mina ka

Vaadake, mina ei ole Nublu publik. Ma ei käi klubis, minu vererõhku ei tõsta džinn ja toonik („Mina ka!“) ja ma ei hüppa hommiku poole ööd taksodesse, et kaasarabatud kergelt alla lati partneriga voodisse minna.

Minu murede seas pole rahakotiga kiirmehe leidmine („Su issi täna õhtul!“). Et hommikul silmast mööda vaadata, cappuccino joomise järel koju kobida ja oodata uut „sa lähed kindla peale välja“ ööd.

Ma olen peagi keskealine naine, valge-kreemja linase suvekleidi ja kallite, kuid igava brändi päikeseprillidega.

Aga eile õhtul koju sõites lasin ma oma Subaru pöörded punasesse, sest Nublu mõmises mulle oma kergelt kurva blasé’ga kõrva. Ja ma elasin kaasa, mulle meenus asju.

Nublu troonib edetabelites, nädalaid, suveräänselt, staare pika puuga lüües. Suvaline poisike, üliõpilane, kõrvatagused piimased. Miks ta kõigile korda läheb, ka minusugustele?