(Palav maikuu. Elulõng Kivide maamaja seina ääres õitseb nagu jaksab, ja Kalju Kivi, tunked jalas, annab oma maakodu aidas steampunk-töödele viimast lihvi.)

„Mis aparaat see sul on?“

Kalju: „Mu enda välja mõeldud aparaat.“

„Rauast?“

Kalju: „Koputa ja proovi!“

Kõmiseb nagu vineerist pinal.

„Haa-haa. Fake!“ Kaljul on rõõmus meel.

„Tegelikult on see jupp siin konservikarbist. Ja see oli kunagi purk, milles olid oad. Ja edasi on siit kõik puust. Aga ma värvisin selle värviga, mida pärast aktiveeritakse, ja lõpuks läheb kõik rooste ja näeb välja, nagu oleks ürgvana.“
STEAMPUNK'I TRIO: Kalju Kivi, Heikki Paakkanen ja Eerik Kõuts näituse avamisel Viinistul.

„Uskumatu!“

EERIK KÕUTS

(Teel Eerik Kõutsiga Kalamajast Viinistule peab Kõuts kõrvalistmel loengut.)

„Kui ilusad on 19. sajandi masinad!“ õhkab Kõuts.

Ta meenutab, kuidas kuninganna Victoria ajal toimus suur tööstusrevolutsioon ja leiutati aurumasin. Kuidas Jules Verne ja teised sellised vennad fantaseerisid lennuaparaatidest. Ja kogu selle värgiga liitus viktoriaanlik esteetika ja hakkas tekkima tööstuslik disain.

Sada aastat hiljem, 1980ndate lõpul sai sellest kõigest inspiratsiooni kunstivool, mida hakati kutsuma nimega steampunk.

Kõuts: „Teatud tüüpidele on steampunk täielik elustiil.

Nad disainivad endale arvuti, nagu oleks see vana kirjutusmasin, kuvari serv messingist, niklist või väärispuidust!“

Steampunk ehk aurupunk on inglise keeles victorian science fiction, otsetõlkes viktoriaanlik ulme.

HEIKKI PAAKKANEN

(Jutt Heikkist käib vägagi lugupidavas võtmes. Räägivad Eerik ja Kalju.)

Heikki on eriti äge vend! Koomiksijoonistaja, pilapiirtaja, Helsingin Sanomates ilmub tal iganädalane koomiks. Ta on animatsioone teinud, raamatuid kujundanud, graafikat viljelnud. Palju maailmas ringi rännanud.

Elab Helsingis.
KÕUTS KIIVRIGA: Kui kiiver peas, võib Heikki Viimsepäevaorelile hääled sisse lüüa.

Eestis käis ta esimest korda 1992. aastal põhjamaade animaatorite kokkutulekul Nordic Light, mis peeti Saaremaal.

Ja Kalju Kivi vedas ta Kuressaare turule. Heikki vaatas, ossa poiss, müügil on eksklusiivne delikatessjuust, musta vahaga kaetud ümmargune kera. Heikki oli sellist juustu äsja Hollandis näinud, ja nüüd müüakse seda Kuressaare turul!

„Palun mulle see kera!“ teatas Heikki.

„Aga palun!“ kostis müüjatädi

Tegelikult oli must ümmargune kera neljakilone rauast kuul (vt spordiala kuulitõuge.) Heikkil on kuul tänini alles.

Kõuts naerab, silmad kissis: „Täielik absurd!“

KALJU KIVI
(Signe Kivi käib vahepeal aida juures uurimas, kas keegi kunagi tuppa ka tuleb või jäädaksegi aida juude..)

HUMACHINOID II: Kalju Kivi dekoratiivstaatiline steampunk-teos, mis ei liiguta.
Kalju on aastatega igasugu nasvärki kogunud ja kõrvale pannud.

Kalju: „Näe, need vidinad korjasin ma üles Noblessnerist. Sealt oleks neid terve autokoorma kokku saanud, kui oleks tahtnud. Üks vana maja läks lammutamisele, selle pööningult leidsin patsahkami vanu raadiolampe. Ja need suured laternapostid on viimasest soomlastega koos tehtud filmist „Igitee“.“

VANA TÄNAVALATERN: Tegelikult on Kalju Kivi selle plasttorudest teinud.
Kalju: „Mis sa arvad, millest need laternapostid tehtud on?“

„Rauast ei ole või?“

Kalju: „Kanalisatsioonitorud, plastist.“

„Aga nad on ju roostes!“

Kalju: „Haa-haa. Siin on juba lavastuskunstniku saladused mängus!“

EERIK KÕUTS

(Kõutsi autos peetud loengu põhjal)

2009. aastal oli Nukuteatri seinas Nunne tänaval suur tühi auk. Kõutsile esitati tellimus: kuule, tee siia midagi! See „midagi“ pidi liikuma, see pidi hea välja nägema ja see pidi tegema häält. Kõuts mõtles, et misasja ma ometigi teen!

Kõuts avastas inglise kunstniku, kelle nimi on Keith Newstead, kes elab Cornwallis ja teeb nukke. Kodulehel kirjutab ta oma tööde ette sõna steampunk. Mis kuradi steampunk?! mõtles Kõuts. Võttis kätte ja sõitis Keith Newsteadile Cornwalli külla. Helistas Keithile Londonist, kolistas öö läbi rongiga, ja kui Cornwalli jõudis, oli Keith Kõutsil pisikese naksitrallide autoga vastas.

Keithi maja, mis oli üks suur töökoda, oli põnevat steampunk-kraami täis. Keithi koduleheküljel „Keith Newstead Automata“ võib neid näha ka.

Nukuteater ostis Keithilt mõned liikuvad nukud ära ja Eerik sättis nad Nukuteatri vaateaknale ja ehitas sinna steampunk'i võtmes keskkonna ja tegi juurde ka pisikese Pisiku (Nukuteatri sümbol), kes vaatajatele vehkis ja lehvitas.
NAUTILUS: Eerik Kõutsi hammasratas.

HEIKKI PAAKKANEN
(Kalju ja Kõutsi lood sõber Heikkist)

Selsamal 1992. aastal, kui Heikki sai teada, et animaatorid kohtuvad Saaremaal, tekkis tal kinnisidee. Ta pidi kindlasti kuulata saama, kuidas Georg Ots Saaremaa heinamaal „Saaremaa valssi“ laulab.

Heikki tassis Saaremaale vändaga grammofoni ja vinüülplaadi ja Mändjala mändide all peeti piknik ja Georg Ots laulis „Saaremaa valssi“. See kõik oli imeline!

(Heikkil olla kodus kaks plaati, kus Georg Ots inglise keeles laulab. Sõnadest suurt aru ei saa, aga ilusti laulab.)

Kalju: „Tead, milles Heikki on eriti andekas?“

„Ta räägib lugusid.“

Kalju: „Just. Ta on üliosav jutustaja.

Heikki lood on ilustuste ja vinjettidega nii rohkelt dekoreeritud, et see on täiesti ainulaadne. Kõige lihtsamat asja oskab Heikki rääkida nii, et sa kuulad ja ei jõua ära imestada, kuidas on võimalik rääkida lihtsast asjast nii mahlakalt.“
GALAXY: Eerik Kõutsi steampunk-taies, mille tegemiseks kunstnik otsata hulga nõukaaegseid äratuskellasid ära tarvitas.

Kalju on tähele pannud, et kui Heikki oma vanu lugusid räägib, saavad need iga aastaga mõne hoogsa vinjeti kaunistuseks lisaks.

Viinistu näituse avamisel läks Heikki sõnavõtt nii pikaks, et Kalju tõmbas salaja võimendusejuhtme seinast välja.

EERIK KÕUTS

(Kõuts tutvustab iseenese kätetööd.)

Viinistu näitusepaigas kõrgub Eeriku ja Kalju koostööna valminud „Viinistu lendav teleskoop-majakas“, ligi neli ja pool meetrit kõrge objekt, millel on auk, kust sisse vaadata. Ja kui august sisse vaatad, paistab taevalaotus, kuldsed tähed mustal taustal. Need tähed on tegelikult hammasrattad.

Kõuts: „Ma ajasin osta.ee-st kokku metsiku hulga vanu nõukaaegseid äratuskelli, kogusin hammasrattaid, monteerisin ja poleerisin. Ja mõned lõikasin ise laseriga välja.“

Kõuts pühendas oma „Galaktika“ hiljuti lahkunud Stephen Hawkingile. Kõutsile on universum südamelähedane teema. Kõutsi teooria järgi koosneb universum mehaanilistest ülekannetest ja kuskil istub mingi tüüp, kes kogu seda kupatust vändast ringi ajab. Näitusel saab see teooria õlimaalina visuaalse vormi.
BEARFISH: Kalju Kivi steampunk-kala, mis õlut joob. (Detail)

HEIKKI PAAKKANEN

(Kõuts tutvustab Heikki kätetööd.)

Heikki Viimsepäevaorel on seitse meetrit kõrge. Heikki ise ütleb ta kohta Monster-orel, soome keeles Monsteri-urut.

„Ja mängib ka?“

Kõuts: „Muidugi mängib!“

Käed tuleb kahest august sisse ajada (läbi ümmarguse ekraani on näha, kuhu sõrmed klaviatuuril käivad) ja enne mängima hakkamist tuleb pähe panna kiiver.

Kõuts ajab kiivri pähe ja lükkab käed orelisse.

NELJAMEETRINE MAJAKAS: Kalju Kivi ja Eerik Kõutsi steampunk-majakas.
Näituse avamisel esitas Heikki oma Viimsepäevaorelil mastaapse kantaadi ja orel laskis pärast tossu. Ja siis muutus kantaat ruumiliseks (see on Kalju sõnastus), sest kuskilt alt luugist tuli lagedale makrofleksist hunnik. See hunnik oli nii elutruu, et üks saksa abielupaar ajas seda nähes silmad ümmarguseks ja kiljatas: „Scheisse!!!

Kõuts (kavalalt): „Muuseas, siin Heikki oreli küljes on salakraan.“

Kõuts käib ümber oreli ja otsib.

„Täitsa olemas!“

Keerab kraani, hoiab topsikest.

„Belõi aist!“ Pakub fotograafile topsikut. „Ole lahke! Mis see piisk suurele mehele teeb! Ja teise jala jaoks? Kindel, et ei taha? Sada protsenti? Kui ümber mõtled, tops on siin ...“

PS

Viinistu näitus on tänaseks maha võetud. Kalju Kivi objektid elavad oma elu edasi Võhma rahvamajas, kus nendega teatrietendusi külastades tutvuda saab. Septembris on Kalju ja Eeriku aurupunk väljas Kultuurikatlas.

PPS

Signe Kivi paneb selle ajakirjandusliku materjali sündimise käigus allakirjutanule kaasa neli isikliku kana ilusat pruuni muna.

LÕPP