„No nii,“ ohkas issi, „on aeg.“ Nad vaatasid teineteisele otsa, silmis leppimine, ootus, ärevus – nagu ikka inimestel, kes silmitsi paratamatusega.

„Jah. Näeme siis.“ Emme pühkis issi T-särgi rinnalt olematu tolmukübeme.

Emme lahkus, issi vajus diivanile.