Hõbemäe reegel ja teisi trollijutte

Käisin hiljuti Moskvas. Üle kümne aasta. Suts sinna, suts tagasi. Moskva oli igati koššer. Lennujaam oli kena, hotellist saadeti vastu tellimus­takso, üsna uus linnamaastur Nissan X-Trail. Juht oli moskvalane, kes tegelikult elas hoopis Ukrainas ja käis Moskvas tööd tegemas, oma autoga loomulikult. Lai autotee Šeremetjevost oli väga korralik, liiklus ebanormaalselt viisakas. Keegi ei viibuta rusikat, ei signaalita. Isegi Moskvale tavapärased äärepoolsete sõiduradade ärakadumisest tingitud situatsioonid olid rahumeelsed, keegi ei kõõritanud vihaselt, vaid oodati rahulikult oma järjekorda. See oli muljetavaldav. Küsisin juhilt, et kuidas selline asi üldse võimalik on. Ta selgitas: „Vaata elektriposte! Näed, iga teise posti otsas on pisike kaamera. Kõik on kogu aeg nagu peo peal. Varem võis küll juhtuda, et mõni kihutas kahesajakilomeetrise tunnikiirusega läbi kesklinna, nüüd aga...“ Trahvisüsteem pidi olema mingi kurja koefitsiendiga, nii et iga järgmine trahv tuleb aina kangem. Panop­tikum pluss finantspiits annab tulemusi. Viimase aja liiklus kodumaal tekitab minus kabuhirmu. Surnuks sõitmisi on ridamisi, avariide hulk aina suureneb, paar korda on auto mindki rohelise tule ajal vöötrajalt lausa jõuga eest ära trüginud! Ja rooli taga on välimuse järgi tavalised, ükskõiksed inimesed, polegi mingid rullnokad või narkoärikate bemmibeibed. No ma ei tea, midagi on lahti...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hotelli kuueteistkümnenda korruse aknast paistis muljetavaldav Moskva kõrghoonete kobar. Panin sellest pilte üles oma Facebooki leheküljele. No ja hakkas peale. Internetikasutajad on ehk tuttavad Godwini reegliga, mis on saanud oma nime ameeriklase Mike Godwini järgi. Reegel ütleb, et mida kauem online-vestlus internetis kestab, seda lähemale jõuab hetk, millal kedagi võrreldakse Hitleriga. Mõne aja pärast hakkas Moskva fotode juures olev diskussioon muutuma spetsiifiliseks. See võiks olla ka juhus, kui poleks ometi osa hoopis suuremast pildist.

Viimase aja trend on Venemaa maineparanduse väljakargamine kõige ootamatutest kohtadest. Näiteks toimub mingi suvaline Facebooki vestlus, kui korraga teatab keegi lambist, et Venemaa vastu ei saa ikka keegi. Või et Venemaad ei saa lõputult ignoreerida. Või et peab Venemaast ka aru saama. Tegu ei ole trollide või robotitega, vaid reaalsete inimestega, kellel on sellised arvamused. Et Moskva ja Peterburi „annavad suuremale osale maailmast silmad ette“. Seda nähtust üldistada püüdes jõudsin reegli sõnastamiseni, mida võib pidada ka Godwini reegli erijuhtumiks.

Niisiis, Hõbemäe reegel kõlab nii: „Mida kauem kestab diskussioon sotsiaalmeedias, seda lähemale jõuab hetk, kui keegi kasutab argumendina väidet, et Venemaa on suur ja võimas maailmajõud, ei kao Eesti kõrvalt mitte kuskile, seda tuleb mõista ning temaga peab sõbrustama.“ Ja reegli lisa: „Eesti ei peaks mängima poliitilist mängu Ameerikaga.“

Just ERRist on tulnud viimase aja mõjukate meeste avaldused, mis kutsuvad üles muutma suhtumist Nõukogude okupatsiooni, Venemaasse või Keskerakonna lepingusse Ühtse Venemaaga.

Kui lugeda nimekate eestlaste viimasel ajal väljendatud seisukohti Vene küsimuses, siis paistab silma kindel muster – Venemaa ja Nõukogude aja rehabiliteerimine. Indrek Neivelt kirjutas ERRi portaalis pealkirja all „Me vajame rahu vahepealse viiekümne aastaga“, et Nõukogude ajal „meie põllud ja metsad hoiti korras. Ehitati uusi tehaseid ja koole ning õpetati lapsi.“ Mulle tundub, et Neivelt peab rahu tegemise all silmas kollaboratsionismiga tingimusteta leppimist. Et noh, lahedad mehed olid, tegid tehaseid – nagu Pöögelmanni ja Dvigateli sõjatehased, no ja suuri venekeelseid kombinaatkoole ka, venestasid, nagu jaksasid, aga üldiselt hullu pole... Nõukogude põllumajanduse tekitatud pinnasereostus hakkab tänu vahepealsele ajale üle minema.

ERRi poliitikasaate „Foorum“ saatejuht Andres Kuusk arvas sarja viimases telesaates, et Keskerakonna ja Ühtse Venemaa koostööprotokoll on nagu vana Boney M-i plaat. Tõlgin – mitteoluline asi, mullune lumi, mida pole mõtet taga nutta, ah, las olla!

Dirigent Kristjan Järvi – jälle ERRi portaalis – teatab: „Eesti peab sirutama Venemaale käe.“ Ja kirjutab: „Enamik tolle aja juhte andis endast parima, et elu siin maal areneks. Nad ajasid Eesti asja.“ Ja edasi: „Venemaa on ja jääb Eesti naabriks, mistõttu peab Eesti sirutama Venemaale käe ja ütlema, et tahame olla nende koostööpartner. [--] Venelased on meie kõige suuremad sõbrad, aga meie mängime poliitilist mängu Ameerikaga.“

Oeh. Jõudsimegi kohale – venelased on meie kõige suuremad sõbrad. No kohe vaatame, kui suured. President Kersti Kaljulaid võiks suures mängus laualt mitte nuppe ära anda ega tekitada ise olukorda, kus on võimalus Eesti kohta midagi vastikut öelda. Vastates Raadio 4 ajakirjaniku küsimusele oma Ukraina visiidi ajal ütles ta: „Ma olen seda öelnud väga selgelt ka Vene ajakirjanikele: kui meie piirileping saab ratifitseeritud, siis ma olen kindlasti valmis minema Moskvasse ja tänama selle eest.“ Vene köögi klassika ei lasknud ennast oodata – Vene saatkond kinnitas järgmisel päeval sotsiaalmeedias, et Venemaa ei kavatse Eesti-Vene piirilepet ratifitseerida ja põhjendas seda „Eesti valitsuse russofoobse retoorikaga“. Huvitav – valitsust juhtival Keskerakonnal on kõige rohkem vene valijaid, koostööprotokoll Ühtse Venemaaga, aga ikka on selle retoorika „russofoobne“...

Tähelepanuväärne, et just ­ERRist on tulnud viimase aja mõjukate meeste avaldused, mis kutsuvad üles muutma suhtumist Nõukogude okupatsiooni, Venemaasse ja Keskerakonna lepingusse Ühtse Venemaaga: Indrek Neivelt, Kristjan Järvi, Andres Kuusk.

Kui kõike seda nüüd püüda lühidalt kokku võtta, siis kõlaks see nii: nimekad tegelased räägivad, et Venemaa ei ole ohtlik, et Venemaa on sõbralik ja suhteid tuleb hoida, lepinguid võib ikka olla sahtlis, et Nõukogude okupatsioon oli täitsa tore, sest „ehitati tehaseid ja hoolitseti metsa eest“. Mõni lisab, et „ameeriklastega ei maksa poliitilisi mänge mängida“. Kui seda pidevalt korrata, siis jäävad mõned ka uskuma. Edasi aga juhtub see, et kui Venemaa kuvand muutub inimeste jaoks sõbralikuks, siis pole ju põhjust enam Venemaa seisukohtadesse kriitiliselt suhtuda! Nii et kui Venemaa ütleb, et Eesti on väike vastik natsiriik ja meie valitsus on russofoobne, siis on kohe olemas hulk inimesi, kes seda usuvad. See pehme jõu ehk psühholoogilise mõjutamise mehhanism ei saa olla saladuseks ühelegi inimesele, keda siin loos on tsiteeritud. Miks nad siis ikkagi seda teevad?