Esialgu kehitaks muidugi õlgu ja ootaks. Aga kui elekter ei tule tagasi ka tunni ega kahe pärast?

Ja kui tahta Delfist vaadata, et mis toimub, on lehekülg maas?

Helistada ka miskipärast ei saa.

Järgmiseks hommikuks pole vool tagasi tulnud. Kraanist vett ei tule ja tundub, et kogu linnas on vool läinud ja poed kinni. Naabrilt saab laenata kaks pudelit Värskat ja ühe limonaadi.

Uudiseid ei saa kuskilt, keegi ei tea midagi. Mis, kurat, on juhtunud?

Lõunaks on võileivad, õhtuks ka. Sügavkülma sisu on juba lirtsuvaks sulanud, aga vahet pole, sest küpsetada ei saa seda toitu kuskil.

Hommikul imbub tualetist teravat lehka igasse korteri nurka, sest juba poolteist päeva pole saanud vett tõmmata.

Naaber enam vett ei laena, ütleb, et endalgi pole piisavalt. Toit on ka otsas.

No millal see jama küll lõpeb?

„Täitsa ausalt? Mina arvan, et esimesed rüüstamised hakkavad juba kaksteist tundi pärast elektrikatkestuse algust,“ ütleb Virumaal Porkuni kandis elav mees, kelle postitused on hinnas muu hulgas ühes USA suuremas nn ellujääjate foorumis. „Pole minu asi siin hirmu kireda.“