Praeguses avalikus diskussioonis on planeeritava ­tselluloositehase esindajate põhisõnum, et puidu odava toorainena väljaviimise mudel on Eestile kõige väiksema kasuteguriga. Aga seda ei olegi arutatud, kas tselluloositootmine on just see kõige efektiivsem metsaressursi kasutamine. Milline metsa haldamise plaan looks tegelikult riigile enim töökohti ja maksutulu? Milliste ettevõtlus- ja majandusvormide keskkonnamõjud on Eesti looduskeskkonnale ja ökosüsteemile kergemad kanda? Riik on riikliku eriplaneeringu kehtestamisega juba deklareerinud, et megatehase rajamise küsimus on riikliku tähtsusega. Järelikult ei tohi see olla enam väikese grupi ärimeeste erahuvi ja puhas ettevõtlusprojekt, vaid kõigi Eesti inimeste ühine arusaam – milline on see keskkond ja riik, kus elada tahame. On aeg rääkida Eesti riigi metsakasutuse perspektiividest tervikuna ning leida meie rahvusliku rikkuse kasutamiseks parim moodus.

Regionaalne ja majanduslik areng sõltub väikeettevõtlusest, mitte ühest suurtehasest. Miljarditehase lubadus on luua Eestisse kakssada uut töökohta, seda sektorisse, kus tegelikult on juba tööjõupuudus ehk tõenäoliselt toimub tööjõu ümberpaiknemine või soodsama tööjõu sisseränne kolmandatest riikidest. Töötleva tööstuse keskmine brutopalk tõusis statistikaameti andmetel 2017. aasta teises kvartalis 6,8 protsenti, 1200 euroni – puidutööstuse brutopalk on töötleva tööstuse palkadest olnud varem ilmunud andmete põhjal keskmiselt 5 protsenti kõrgem, küündides 1300 euroni. Tuues võrdlevaid paralleele – kui viis-kuus aastat tagasi oli ­Eesti start-up-sektoris tööl alla viiesaja inimese, siis tänaseks on see arv kasvanud nelja tuhande kolmesajani. Kui rääkida palkadest, siis näiteks Pipedrive’i 280 Eesti töötaja keskmine palk on üle 2900 euro kuus. Eesti riigi jaoks tähendab see ligikaudu 35 miljonit eurot maksutulu aastas ning märgid näitavad, et 40protsendiline kasvutrend ei rauge ka järgmistel aastatel. Eelnevale lisaks tuleb arvestada veel tuhandeid töökohti, mida start-up’ide tooted ja teenused on ühiskonda juurde loonud kas või näiteks jagamismajanduse kaudu. Eesti vajab väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis soosiksid ka regionaalset arengut, mitte ühte megatehast. Meie regionaalpoliitika ja regionaalne areng sõltub sellest, kui paljud ettevõtted jõuavad piirkondadesse, kus senine tegevus on olnud tagasihoidlik. Seetõttu ei piisa Tartu linna külje all olevast ühest tehasest, sest see ei aita Virumaa, Pärnumaa, saarte jt maakondade arengule kuidagi kaasa.

Ökoloogiliselt jätkusuutliku majandamise aluseks on innovatsioon. Pole kahtlustki, et uute innovaatiliste tehnoloogiate ja äriideede rakendamise abil võib Eesti mets kui ressurss juba viie-kuue aasta jooksul tekitada võimaluse vähemalt paari tuhande uue töökoha loomiseks, kuhu on vaja omakorda eri sektoritest tööjõudu. Seetõttu ongi megatehase loomise eel asjakohane küsida, kas Eesti edumeelse e-riigina peaks panustama vananeval tehnoloogial põhineva masstootmise arendamisse või oleks meie riigi eelis arendada innovaatilisemaid ja riiki enam lisandväärtust loovaid ettevõtlusplatvorme. Me ei peaks tootma pakendeid jm baasmaterjale teistele riikidele, et nende ettevõtlust ja müügitegevust edendada – näiteks tootepakendeid Hiinale, et nende e-kaubandus saaks soodsamalt ja laiemalt levida –, vaid tootma ise neid lahendusi, mis looks suuremat lisandväärtust kohalikule majandusele ja ettevõtlusele nii Eestis kui rahvusvaheliselt.

Hiinasse toodetud nimetu pakendi­kartong meile uhkust Eesti üle kindlasti ei anna.

Võimalusi selleks on rohkem kui küllalt. Eestis on kümneid ­äriideede teostamise platvorme, mis loovad võimaluse nutikaid inimesi ja ideid koondada ning parimad ideed ka ellu viia. Suurimad ja edukamad neist on näiteks telest tuntud Ajujaht ja seniste suurimate start-up-­edulugude kasvulavaks olnud Garage48. Esimese konstruktiivse sammu puidu­tööstuses uute ideede leidmiseks tegi ­Garage48 muide mullu oktoobri lõpus Väimelas, Võru kutsehariduskeskuses. Maailma esimesel puidu-häkatonil loodi 18 meeskonna poolt uudsed puittoodete prototüübid, millest nii mõnelgi on selge potentsiaal maailmaturul läbi lüüa. Senine kogemus näitab, et ühekordsest konkursist ei piisa. Reaalsete tulemusteni jõudmiseks tuleb häkatone ja äriideede konkursse korraldada kümneid kordi. Garage48 senine suurim edulugu on Valgevene start-up MSQRD, mis müüdi esimese kolme kuu järel Facebookile enam kui 100 miljoni dollari eest. Sellele eelnenud kolme aasta jooksul korraldati Valgevenes viis Garage48 üritust.

Start-up-ettevõtete eesmärk oleks väärindada ka Eesti puitu nii, et tooted oleksid sobilikud nii kohalikul kui välisturul. Eestis välja töötatud lahendustel on rahvusvaheliselt hinnatud kvaliteedimärk. „Made in Estonia“ on kõva sõna nii meie ettevõtluse arendamiseks, toodete ekspordiks kui ka lisandväärtuse loomiseks meie loodusressursse mõistlikult kasutades. Hiinasse toodetud nimetu pakendikartong seda uhkust ja kvaliteeti aga kindlasti ei kanna. Tuleks emotsioonideta arutada ka neid äri­ideid, mille korral mootorsaagi ei peagi käivitama. Eestis on tuhandeid metsaomanikke, kes ei soovi kunagi metsa lihtsalt puiduna maha müüa. Reostunud keskkonnaga maailmas on puhas loodus üha suurema ja unikaalsema väärtusega. Juba täna on maailmas märgatud Eestit kui väga head turismi, s.t just loodusturismi sihtpunkti. Miljonite lugejateni jõudev reisiportaal Lonely Planet kuulutas Tallinna maailma 2018. aasta soodsaimaks reisi-sihtkohaks. Üks meie riigi tõmbenumbreid on meie puhas loodus, metsad, sood ja suhteliselt heal tasemel puhas magevesi. Ettevõtlusega selle väärtuse ohustamine oleks kuritegu, eriti kui meil on võimekust luua lahendusi, mis väärtust hoopis juurde looks.

Metsa nutikaks ja keskkonnasõbralikuks majandamiseks võiks ideekorjeks kindlasti kaasata ka tippteadlasi mujalt maailmast. Näiteks Eestis loodud Guaana platvormi abil saab juba täna edastada sõnumi üle 3000 teadlasele kogu maailmas. Küsimus on ju eelkõige selles, kuidas tuua metsandusse värskeid lahendusi, julgust proovida täiesti uusi skaleeritavaid ärimudeleid, mida hiljem eksportida ka teistesse riikidesse. Suure avaliku huvi ja riigi kaasatuse tõttu peaks seetõttu enne suurte tehaste loomist kaaluma hoopis alternatiivseid nutikaid ettevõtteid. Eesti on liiga väike selleks, et koormata end suurte massiivsete tehastega. Eesti on aga piisavalt suur, et luua tarku ja nutikaid lahendusi, mis annavad meie riigile kümneid kordi suuremat väärtust, hävitamata seejuures üht meie unikaalset väärtust – puhast loodust ja metsa.

Ragnar Sass on startupinduse eestvedaja ning Garage48 ja Pipedrive’i kaasasutaja.