Seksuaalse ahistamise paragrahv lisati karistusseadustikku alles 2017. aastal riigikogus Liisa Oviiri eestvedamisel. Reaalses õigusemõistmises pole seda paragrahvi veel sisse töötatud ning tekkida võib mitmeid eriarvamusi. Paragrahv sõnastati selliselt:

§ 1531. Seksuaalne ahistamine

(1) Teise inimese tahte vastase ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalise seksuaalse iseloomuga tahtliku tegevuse eest –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

Kuidas seksuaalse ahistamise paragrahvist aru saada, seda seletab täpsemalt ka eelnõu seletuskiri:

Eelnõu seletuskiri

Muudatusettepanek nr 1. Õiguskomisjon otsustas ettepaneku algatada ja arvestada täielikult tulemusega 6 poolt (Raivo Aeg, Märt Sults, Toomas Paur, Liisa Oviir, Jaanus Karilaid, Hardi Volmer), 2 vastu (Valdo Randpere, Uno Kaskpeit), 0 erapooletut.

Seksuaalse iseloomuga kehaline ahistamine sätestatakse väärteona karistusseadustiku võrdõiguslikkuse vastu suunatud süütegude jaos. Väärteomenetluse seadustikus antakse uue väärteo menetlemise pädevus Politsei- ja Piirivalveametile, ühtlasi parandades puuduse karistusseadustiku § 152 lg 3 ja § 153 lg 3 menetlemise pädevuse osas.

Tegemist on Istanbuli konventsiooni artiklis 40 kirjeldatud teo karistatavaks muutmisega. Konventsiooni art 40 ei nõua küll otsesõnu seksuaalse ahistamise karistatavust vaid märgib, et vajalik on võtta seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et sugulise iseloomuga soovimatu verbaalse, mitteverbaalse või füüsilise käitumise korral, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku väärikuse riivamine, eriti hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, rakendatakse kriminaal- või muid õigusmeetmeid.

Samas Euroopa Nõukogu otsus naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allakirjutamise kohta (4.3.2016; COM(2016) 111 final; 2016/0063 (NLE)) V peatükis, kus on määratletud need vägivalla vormid, mille puhul tuleb määrata kriminaalkaristus, nõutakse, et konventsiooniosalised arvaksid teatavad õigusvastased teod, sh seksuaalne ahistamine, siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamisalasse.

Eesti kontekstis on seksuaalne ahistamine reguleeritud soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Kuna võrdõiguslikkuse seadus reguleerib peamiselt tööalaseid suhteid, pole kehtiv regulatsioon piisav. Teatud juhtudel võib teo toimepanemine olla karistusõiguslikult käsitletav ka muu rikkumisena – nt kehalise väärkohtlemisena (KarS § 121), sugulise iseloomuga vägivaldse teona (KarS § 141), avaliku korra rikkumisena (KarS §-d 263 ja 264) vms. Võib aga esineda ka juhtumeid, mis kehtiva karistusseadustiku koosseisude alla ei mahu, kuid teo raskust arvestades väärivad siiski ühiskondlikku hukkamõistu. Võttes ka arvesse, et Istanbuli konventsioon, kui oluline tähis naistevastase vägivalla ennetamiseks ja likvideerimiseks, toob seksuaalse ahistamise eraldi välja, siis ohvrite kaitseks aga ka ühiskonnas suhtumise kujundamise ja teadlikkuse tõstmise eesmärgil on käesolevaga tehtud ettepanek luua eraldi karistatav koosseis karistusseadustikku väärteokoosseisuna. Samas on iga uue normi väljatöötamise tingimuseks nn ultima ratio põhimõte ja karistusõigus peab olema viimane abinõu ühiskonna probleemide lahendamiseks. Samuti tuleb karistusõiguses lähtuda sellest põhimõttest ja esmalt nähaksegi ette kergema iseloomuga süütegu ehk väärtegu.

Loodav sõnastus ei järgi täpselt konventsiooni art 40 sõnastust ja seda järgmistel põhjustel. Soovimatu tegu on asendatud tahte vastase teoga, kuna see on rohkem kooskõlas KarS-i üldise sõnastuse loogikaga. Konventsioonis nimetatud isiku väärikuse riivamine eesmärgi või tagajärjena on asendatud inimväärikuse alandamisega. Konventsioon räägib väärikuse riivamisest ja nimetab eraldi ära sellised olukorrad nagu hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine. Kuna KarS ei näe ette õhkkonna tekitamise institutsiooni, mis on väga tunnetuslik ning konkreetsest isikust sõltuv ja menetluses raskesti tõendatav, on vajalik sõnastada koosseis mitte õhkkonna loomisena vaid konkreetsemalt, milleks on inimväärikuse alandamine. Inimväärikuse alandamise mõistet on KarS-is kasutatud ka varem. Samas mahuvad inimväärikuse alla antud kontekstis ka teise inimese hirmutamine, heidutamine ning vaenuliku või ründava õhustiku tekitamine, mis kõik kujutavad endast inimese vääritut kohtlemist. Siiski mitte iga juhtum, mil inimene tunneb end ebamugavalt, ei mahu inimväärikuse alandamise alla. Ebamugavustunne võib tekkida paljudel erinevatel põhjustel nagu kodune kasvatus, madal enesehinnang, inimese isiklikud eripärad (vajab suuremat privaatsust kui teised tema ümber, mistõttu tunnetab igasugust füüsilist lähedust privaattsooni tungimisena) jm. Vajadusel tuleb selline taustainfo konkreetse juhtumi puhul välja selgitada.

Toime pandav tegu peab olema tahtlik, teise isiku suhtes toime pandud kehaline seksuaalse iseloomuga tegu. Sõnastuslikult on see üks tegevus, mida täiendavad tahtlik ja kehaline seksuaalne iseloom. St et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud justnimelt seksuaalse iseloomuga kehalise teo toimepanemisele, mitte lihtsalt kehalise teo toimepanemisele (nt müksamisele). Kuna inimväärikuse alandamine võib olla eesmärgiks, mida tahetakse saavutada või tagajärjeks, siis on oluline, et seksuaalse iseloomuga kehaline tegu on tahtlik. Näiteks kui rahvarohkes kohas (nt ühistranspordis) ettevaatamatusest riivatakse teise isiku intiimpiirkonda, ei saa rääkida tahtlusest. Tahtlus on välistatud instinktiivse teo või kogemata teise isiku vastu minemise (või kukkumine vms) korral.

Seksuaalse alatooniga puudutamine või käperdamine vm tegu peab olema toime pandud teise isiku keha suhtes, mitte toimepanija enda kehaga seoses, mida teine näiteks pealt vaatab. Kuivõrd KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) reguleerib eelkõige olukordi, kus teise isiku keha saab teo tulemusel kahjustatud - löömine, peksmine või valu tekitamine (organismi terviklikkus ja häireteta toime), siis siin ei ole sellised tagajärjed vajalikud ja peamine tunnus on inimväärikuse alandamine, mis seotud seksuaalse alatooniga teoga. Erinevus KarS §-s 141 reguleeritud muust sugulise iseloomuga teost seisneb eelkõige erinevuses teo raskusest ja intensiivsusest. KarS § 141 alla kuulub eelkõige suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade katsumine, nö käperdamine ning kannatanult võidakse seejuures nõuda aktiivset tegevust või passiivset talumist ning läbi riiete suguelundite katsumise puhul peab see kindlasti olema piisava intensiivsusega. KarS § 141 puhul on oluline ka sugulise erutuse tekitamine. Seksuaalse ahistamise korral ei ole seevastu olulised katsumise intensiivsus ega sugulise kire tekitamine, kuna määravaks on inimväärikuse alandamine.

Loodav koosseis käsitleb vaid kehalist ehk füüsilist käitumist, jättes kõrvale verbaalse ja mitteverbaalse seksuaalse käitumise ja seda järgmistel põhjustel. Ühekordse seksuaalse alatooniga sõnalise väljenduse karistatavaks muutmine oleks ülekriminaliseerimine. Korduva verbaalse väljendamise ehk ahistamise korral on rakendatav uus loodav KarS-i koosseis § 1573, mille kohaselt karistatakse teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest.

Seksuaalse ahistamise tõendamisel on oluline lähtuda laiemalt juhtumi asjaoludest ning teo toimepanija käitumisest antud situatsioonis. Tõendamise seisukohast on keerulisemad nn piiripealsed juhtumid, kus ei pruugi olla üheselt selge, kas toime on pandud seksuaalne ahistamine või mitte.

Oluline küsimus on, et milline tegevus on seksuaalse iseloomuga, kas näiteks kallistamine, suudlemine, käest kinni võtmine, piha ümbert kinni võtmine, käsivarre või õla puudutamine?

Teo seksuaalse iseloomu kindlaks tegemisel ei saa ilmselt alati piirduda vaid inimese suguelundite piirkonnaga, seksuaalse alatooniga võib olla puude ka teiste keha piirkondadega. Samuti ei pea suguelundite, tuharate või rindade puudutamine tingimata tähendama teo seksuaalset iseloomu. Kuna ühest loetelu kehaosadest või tegevustest, millel on seksuaalne iseloom, anda ei saa, siis tuleb vaadata koosseisu laiemalt ja kogu konteksti, mis antud situatsiooniga haakub. Võimalik, et täpsemad piirid, millised juhtumid mahuvad seksuaalse ahistamise alla ja millised mitte, selguvad alles menetluspraktika käigus.

Näiteks kui keegi üritab teist isikut suudelda, tõmmata tal keelega üle näo, ajada keelt kõrva jne, siis on ilmselt tegemist seksuaalse iseloomuga teoga. Samas kui näiteks keegi tervituseks käteldes korraks oma suuga teise kätt riivab ning oma olemuselt viisakaks ning vaoshoituks jääb, siis vaatamata sellele, et teisele inimesele ei pruugi selline tervitus meeldida, ei ole tegemist seksuaalse ahistamisega. See, et teo toimepanija on oma olemuselt viisakas ja tähelepanelik, ei välista tagajärge, kuid so on oluline info konteksti mõistmisel. Arvestades mh erinevate kultuuride eripära- mõnedes riikides on pigem tavapärane tervitus kolm põsemusi, mille puhul ei tuleks rääkida seksuaalsest ahistamisest. Samas kui viidatud tervituse juurde käib tugeva haardega teise isiku keha enda vastu surumine või hõõrumine ja võib-olla veel tuharate või rindade kompimine, siis ei saa enam rääkida kultuuride erinevusest tulenevast normaalsest käitumisest vaid tegemist võib-olla seksuaalse ahistamisega. Kui kolleegid või sõbrad üksteist kohtudes või sünnipäeval kallistavad, ei ole ilmselt tavapärasel juhul tegemist seksuaalse ahistamisega.

Olulised komponendid loodavas väärteokoosseisus, mille alusel saavad menetlejad tegu kvalifitseerida, on järgmised:

1) tahtevastasus ja

2) inimväärikust aldandav eesmärk või tagajärg;

3) kehaline seksuaalse iseloomuga tahtlik tegu.

Tegu peab olema teise isiku tahte vastane. Alati ei ole võimalik oma tahet avaldada piisavalt kiiresti või selgelt, kuid olevalt situatsioonist, tuleb see tahte vastasus menetluse käigus kindlaks teha. Järgnevalt mõned näited.

Kui näiteks armunud noormees saadab tütarlapse pärast ühist kinos (ööklubis vm) käiku koju ning eeldab, et kui neiu tema kutsel välja tuli ja nad terve õhtu elavalt suhtlesid, siis ta ei ole neiule ebameeldiv ning üritab teda lahkumisel suudelda. Tegelikult aga läks neiu noormehega õhtut veetma nt kaastundest, igavusest vms põhjusel ja noormees on talle pigem ebameeldiv (välimuse, vaimsuse vms tõttu) ja ta ei soovi mingil juhul tema lähedust või puudutusi. Hiljem tunneb tütarlaps enda väärikust alandatuna seetõttu, et kogu juhtumit nägid pealt naabermajas elavad eakaaslased.

Hinnates koosseisulisi tunnuseid: tahtlik kehaline tegevus on olemas ning samuti on tegevusel seksuaalne iseloom (noormees soovibki neiuga lähedussuhet); väärikust alandav eesmärk puudub, kuid tagajärg neiu arvates saabub (noormehe tahtest hoolimata). Kuna inimväärikuse alla on mahutatud antud koosseisu kontekstis teise inimese hirmutamine, heidutamine ning vaenuliku või ründava õhustiku tekitamine, siis aitavad need menetlejal välja selgitada, kas antud juhul on tegu inmväärikuse alandamisega tagajärje mõttes. Oluline on hinnata tahtevastasust, kas see on olemas (kuigi noormees eeldas vastupidist) ja kas ka vastavalt väljendatud. Seda, et neiu suhtus terve õhtu noormehesse sõbralikult, ei saa veel käsitleda kui nõusolekut hilisemaks suudluseks. Küll aga on oluline, kas neiu keeldus hüvastijätu suudlusest või üritas seda tõrjuda või hoopis aitas sellele aktiivselt kaasa, kuid hiljem arvas, et noormees talle ikkagi ei meeldi ja seda suudlust ta ei soovinud.

Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on selgitatud tahe vastasust § 141 (vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu) kontekstis järgmiselt. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et seksuaaltegu toimus kannatanu tahte vastaselt ehk tema nõusolekuta. Nõusoleku puudumise üle ei saa otsustada üksnes kannatanu hilisemate ütluste alusel vaid selle hindamisel peab lähtuma ka objektiivsetest tehioludest. Tähelepanu tuleb pöörata asjaoludele nagu eelneva nõusoleku küsimine, (seksuaalse alatooniga) tegevuse katkestamine kannatanu nõudmise peale. Samuti hinnatakse varasemat sündmuste käiku tervikuna.

Teine näide, kus tööalasel suhtlemisel on ülemusel kombeks panna oma käsi alluvale õlale või käsivarrele. Ise ta põhjendab seda oma tavapärase käitumisena juba lapseeast, kui oma sõnadele suurema tähelepanu saamiseks alati kaaskõnelejat puudutas. Ülemusel puudub tahtlus seksuaalse teo toime panekuks, kuid tahtlus kehaliseks kontaktiks on olemas. Alluvad tajuvad tegevust seksuaalse ahistamisena, kuid keegi ülemusele oma vastumeelsust avaldada ei julge. Selle asemel tehakse väärteoteade politseile.

Hinnates koosseisulisi tunnuseid: väärikust alandav eesmärk puudub, kuid tagajärg on alluvate arvates olemas (alluvad tunnetavad, et nende puudutamise eesmärgiks on panna neid end veelgi rohkem allutatuna tundma); tahtlik tegevus kui niisugune on olemas, sest ei saa väita, et need puudutused on instinktiivsed. Esimene küsimus antud juhtumi puhul on see, kas puudutustel on seksuaalne iseloom – ilmselt tajuvad seda ka erinevad alluvad ja ülemus erinevalt. Kui puudutus seondub suguelundite vm erogeensete piirkondadega, on tegu lihtsamini seostatav seksuaalse iseloomuga, kui puudutus piirdub vaid käe ja/või õlaga, siis ilmselt mitte. Siin ka teo toimepanija eitab puudutuse seksuaalset iseloomu ning tahtlust seksuaalse iseloomuga teoks. Lisaks peab menetleja välja selgitama teise isiku poolse tahte vastasuse. Kui tegemist on esmakordse juhtumiga, ei pruugi alluval olnud võimalust oma tahet väljendada, kuna tegu on ilmselt ootamatu. Kui aga tegemist on korduva ülemuse poolse käitumisega, tuleks alluvatel väljendada oma vastumeelset suhtumist ülemuse kombesse teisest inimesest kinni hoida ja seda ka vaatamata asjaolule, et ilmselt ei ole selle näite puhul tegemist seksuaalse ahistamisega.

Tööalaste ahistamise juhtumite korral on lisaks loodavale paragrahvile olemas regulatsioon võrdõiguslikkuse seaduses.

Kolmas näide. Spordivõistlusel saavutab sportlane nigela tulemuse ja on äärmiselt õnnetu, nt nutab. Treener lohutab teda ja paneb talle käe ümber õlgade ning surub nutjat enda vastu. Sportlane tunnetab seda seksuaalse lähenemiskatsena olukorras, kus treener kasutab ära tema vaimset olukorda ja teatud sõltuvust treenerist.

Hinnates koosseisulisi tunnuseid: eesmärk inimväärikust alandada puudub, kuid tagajärg võib esineda (sportlane tunnetab, et tema olukorda kasutatakse ära); tahtlik kehaline tegevus treeneri poolt on olemas, mis võib olla ka seksuaalse iseloomuga, kuna käe ümber õlgade panemine (samamoodi nagu kallistamine) võib-olla käsitletav seksuaalse iseloomuga tegevusena. Kuid treeneri tahe on suunatud sportlase lohutamisele, mitte puudutuse seksuaalsele iseloomule. Küsimus on samuti tahtevastasuse olemasolus ning selle väljendumises. Kas treener peaks enne lohutuse ja toetusena mõeldud puudutamist küsima, kas see on soovitav? Ka sellise juhtumi korral tuleb vaadata olukorda laiemalt. Näiteks kui treener on ka varem teinud sportlasele lähenemiskatseid ning sportlane on need tõrjunud, siis on võimalik antud situatsiooni käsitleda olukorra ärakasutamisena, kus sportlane ei saanud oma nõusoleku puudumist väljendada ning treener kasutas juhust sportlasega intiimse kehalise kontakti saavutamiseks. Kui aga sellist eelnevat käitumist või muud tahtevastasuse väljendamisele viitavat tegevust ei ole toimunud, ei tuleks analoogset situatsiooni hinnata seksuaalse ahistamisena. Nagu ülal rõhutatud, tuleb tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel arvestada ka muude asjaoludega ja toimpanija käitumisega samal ajal – nt kas ja mida treener selles situatsioonis ütles, kas käe ümber õlgade panemine ja nutja enda vastu surumine toimus kogu kehaga liibudes või ainult õlgadest, jäädes täiesti tavapärase ja inimliku lohutamise piiridesse jne.

Sarnaselt sportlase ja treeneri näitele võib teatavate seksuaalse ahistamise tunnustega juhtumeid väga palju leida koolielu erinevate olukordade hulgast (nt eelnevaga sarnased lohutamisjuhtumid), kuid neid tuleb vajadusel hinnata kogumis ja ainuüksi kehaline kontakt kallistamise või ümbert kinni võtmise näol ei ole väärteokaristuse määramiseks piisav.

Mõistetavalt on üheks põhiküsimuseks, kuidas hinnata väärteokoosseisu esinemist olukorras, kus tegu pannakse toime tahtlikult, kuid teo toimepanijal inimväärikuse alandamise eesmärki ei ole, kuid tagajärg on olemas. Sellisel juhul tuleb inimestevahelist suhtlemist vaadata laiemalt kui vaid konkreetne olukord.