Kuidas Leonhard Lapin Juku-Kalle Raidile kuldse aeru kinkis

Hiljuti jõudis kinodesse dokumentaalfilm Leonhard Lapinist ja Kumus näeb veel selle nädala lõpuni Lapini suurt isikunäitust. Kadri Karro kogus kokku mõned lõbusad lood möödunud aastal 70 aasta juubelit tähistanud klassikust.

Kunagi tegime ­Peeter Helmega nalja, et Petrone Prindi „Minu“-sarjas tuleks tingimata välja anda raamat „Minu Lapin“. On ju ometi nii palju inimesi, kellel on ­Leonhard Lapinist lõbusaid lugusid, huvitavaid seiku, südamlikke episoode rääkida. Nii nagu Leo ise on aastate jooksul lugusid paljudest oma sõpradest ja kaasteelistest kirja pannud ning raamatutena välja andnud. Materjal missugune!

Kui jalutasime möödunud aastal Leoga Kumus näitusel „Kunstielu kroonikad“, oli selles midagi ühtaegu ilusat ja traagilist. On ju Leo olnud nii paljude Eesti kunsti- ja kultuurielus oluliste sündmuste juures, nii paljudes asjades osaline, nii paljude meie kultuuriloos märgilist rolli mänginud inimeste kaasteeline ja sõber. Ja nii suur hulk neist inimestest on tänaseks meie seast juba lahkunud.

Kui Leo on natuke valget veini joonud, lähevad tema silmad minevikku meenutades sageli märjaks. Siis räägib ta lugusid oma õpetajast Linnart Mällist, sellest, kuidas nad Rein Helmega „mõõkadega vehklesid“, ütleb midagi oma Räpina-aegse pinginaabri Lembit Ulfsaki kohta ja hüüab siis reipal häälel, et Lapin tähendab prantsuse keelest jänest. Leo on haruldaselt lahke inimene ja nii nagu ta puistab varrukast toredaid lugusid, jagub tal alati teoseid, mida oma sõpradele ja tuttavatele kinkida. Kui sain hiljuti valmis oma uue raamaturiiuli, sai sinna ühe esimese teosena paika Lapini pisike malelaud, mille ruudustikul on püsti padrunikestad. Leo südamlikkus tuleb tema kunstiteoste õnnelike omanike kodudesse kaasa, olen selles veendunud.

Kohtumised Lapiniga

Esimene. Kevad 95, olin keskkoolilaps. Istusime emaga Raekoja platsile praeguse Kehrwiederi ette kõrgele äärekivile päikese kätte jalgu puhkama. Mõned meetrid eemal oli üks muhe habetunud mees parimates aastates ja vestles elavalt sõbraga. „Vaata, see on kunstiakadeemia professor Lapin,“ sosistas ema. Olin rabatud.

Teine. Esimene kursus kunstiakadeemias, esimene üldkompositsiooni tund. Lapin kõneles tühjusest ja ruumist, kuidas alul loob kunstnik endale ruumi, valides paberilehe suuruse ja kuju. Seejärel andis tudengitele koduseks tööks ühe raskeima ülesande üldse – tõmmata paberile üks joon. Zen.

Kolmas. Me viiene tütar käis mõnikord isaga Viiraltis kaasas. „Näe, jõuluvana!“ hüüdis ta. Lapin võttis ameti omaks, lisades, et vabal ajal on ta kunstnik ja talle meeldib väga maalida. Isegi naabripoisil õnnestus kord jõuluvana põlvel istuda.

Neljas. Mul läks hiljuti Saksamaal ühel konkurssnäitusel väga hästi – võitsin olulise erialase auhinna. Töödeks olid kivist lihvitud pintslitõmbed. Needsamad üksikud jooned. 20 aastat läks aega, et välja tuleks.

Julia Maria Künnap, ehtekunstnik

Leo Lapini spontaansuse, mitmekülgsuse ja mängulisusega seostub üks isiklik seik – mis, nagu väga hästi tean, polegi ainult isiklik, vaid on tuttav ka paljudele teistele inimestele.

Nimelt iseloomustab vanameistrit äärmiselt südamlik tava kinkida inimestele postkaardimõõtu teoseid. Teeb ta seda spontaanselt. Mine tea, võib-olla on tegu ka ainult näilise spontaansusega, kuid seda ma siiski ei usu, sest minule on sääraseid töid kogunenud tervelt neli. Kõik pealkirjastatud, dateeritud, signeeritud ja kannavad ka märget loomistehnika kohta. Üks on eriti pidulik – must-tumesiniste triipudega pinnal veidi dripping-tehnikat meenutavad hallid ja kevadrohelised triibud, neisse vajutatud kõrvarõngaste tükid.

Kuid jah, sedalaadi postkaardimõõtu teoseid on Lapin jaganud lahkesti inimestele, kellega tal on olnud mõnus juttu puhuda, kes on talle ilmselt sümpaatsed või kui Lapin on lihtsalt olnud vastavas tujus ja tahtnud kedagi meeldivalt üllatada.

Siinkohal veel kord suur tänu ja südamlikud tervitused Leole! Olen tõeliselt rõõmus mulle osaks saanud au eest olla nende väikeste elegantsete teoste omanik!

Peeter Helme, Vikerraadio kirjandustoimetaja

Mandoliini­kunstnikud

Meenub Lapin 1967. aasta suvest. Olime just lõpetanud ERKI arhitektuuriteaduskonna esimese kursuse. Rändasime mööda Lõuna-Eestit, joonistades ja akvarellides – see oli üliõpilaste iseseisev akvarellipraktika või midagi seesugust. Leo oli lüheldane ja sitke maapoiss. Siiani kartis ta linnas autosid, oli ettevaatlik ja ratsionaalne. Juba tol ajal hämmastas kõiki tema meeletu tung kunstniku kutse järele. Lapin oli ambitsioonikas, huumorimeelega ja joonistas ning luuletas pidevalt. Alkoholi vastu puudus tal igasugune huvi.

Petseris joonistasime kloostrit nii kaugvaates kui ka siseperspektiivides. Petseri oli üldse tore. Kuskilt tänavaletilt ostsime väikese balalaika ja meie rännutee viis edasi Värskasse. Mäletan, et marssides mööda maanteed külakeskuse poole, peatasid meid kaks kaunitari õpetajate suvelaagrist. Märgates seljakotist väljapaistvat balalaika otsa, küsisid noored õpetajad, kas me oleme muusikud. Seda küll, vastasime meie, oleme mandoliinikunstnikud. Leppisime noorte daamidega kokku, et järgmisel päeval anname nende laagris kontserdi. Õhtul tabas aga meie telki kuulus 67. aasta augustitorm. Kallas kohutavalt vihma ja tuulehoog tõmbas telgi puruks. Põgenesime Värskast Räpinasse, kus leidsime varju Lapini lapsepõlvekodust. Tema vanemad pakkusid meile jänesepraadi. Lubatud kontsert jäi aga pidamata.

Vilen Künnapu, arhitekt

Leonhard Lapinit tunnen ajast, kui Tartu ülikoolist kunstiajaloolase diplomiga Tallinna tulin, nii et mälestusi ja lugusid on väga palju. Valisin meenutuseks ühe telefonikõne, mis ilmselt oli tähtsam mulle kui Leole, kes seda vaevalt üldse mäletab. Sellest on vähemalt viis aastat, kirjutasin tookord TÜ kunstiajaloo ajakirjale artiklit teosoofia mõjust abstraktse kunsti tekkele 20. sajandi kunsti kontekstis ning uurisin, kust tuli 1970ndatel kasutusele termin „uuskristlus“. Leo, kes kõiki asju väga jõuliselt ja kirglikult tegi ja sama kirglikult oma tegevusi seletas ja kaitses, oli ilmselgelt parim allikas, nii ma talle helistasin. Me polnud kaua rääkinud, vastuse oma küsimusele sain kiiresti, aga siis jäime lobisema väga pikalt – ikka sellest, mis parajasti eesti kunstis toimub, mis on väärt, mis on halvasti. Kuulasin ära peaaegu akadeemilise loengu ja puutusin kokku teemadega, mis muuseumis töötades olulised polnud tundunud. See oli tõsine ja naljakas ühtaegu, kuid tajusin selle taga veel midagi muud – kunstniku jõudu, tema pilku elule, analüüsivõimet ja muret selle pärast, et tänases kultuuris üha enam unustatakse ära suured asjad, nimetaks seda vanamoodsalt missioonitundeks. See oli äärmiselt värskendav kõne ja tundub, et just sellest ajast hakkasid meeles keerlema Leo suure personaalnäituse kokkupanemise esimesed ideed.

Sirje Helme, Eesti Kunstimuuseumi peadirektor

Ükskord oli nii, et põrkasin Leoga KuKu ees kokku, mida ikka aeg-ajalt juhtub. Leo oli parandamatult heas tujus ning kahtlaselt joviaalses meeleolus, neil hetkedel asub ta tavaliselt suvalistele vanematele ning noorematele prouadele veini ostma. Aga mina ei ole proua, ei noorem ega vanem, ning suhtusin teatud umbusuga, kui ta kukkus mind oma ateljeesse meelitama – mis sul plaanis on, tõhk, räägi välja. Ei räägi, vaidles Lapin ja kasutades oma rammusast kehakaalust tulenevat jõudu, tiris mind üles ja surus pihku aeru. Vahtisin aeru nagu loll. Must aer, mine või järvele, aga kuldne maksu triipkood on peal, nagu kõigil kaubandusvõrgus vedelevatel pakenditel. „See on lehtkuld,“ teatas Lapin. „Päris lehtkuld! Ja seetõttu, et sina oled kuldne inimene, annan ma nüüd selle aeru sulle!“ Sain aru, et keegi on Leo valejälgedele juhtinud ja kukkusin protesteerima, et ma ei ole mingi meremees ja kullast aeru pole mul ka vaja. Järgnes rüselus, pärast mida leidsin ennast ikkagi trepikojast, Lapini tuntud kunstiteos pihus.

Olen sellega isegi päriselt sõudmas käinud. Selgus, et taies on enne mind sõitnud läbi pooled Euroopa näitused. Nüüd vedeleb ta kenasti raamaturiiuli najal mul kodus, külaliste ees võtan aeg-ajalt välja ja uhkustan. Ja kui ükskord raha otsa saab, viin pandimajja. Lehtkuld ikkagi!

Juku-Kalle Raid, ajalehe KesKus peatoimetaja

Leonhard Lapin on peaaegu viiskümmend aastat teinud seda, mida üks kunstnik peab tegema – olnud alati muutuv, alati nähtav ja alati kohal ning hoidnud kogu aeg mitut rauda tules.

Kes teab, mis kosmilisel orbiidil lendaks Leo praegu, kui ta kunagi üheksakümnendate algul Gröningenis poleks Daniel Liebeskindile kogemata üles tunnistanud, et ta polegi juut, vaid setu. Ausus on eesti mehe nuhtlus. Nüüd on Leo meie rahvuslik aare nagu Sir Elton John on national treasure brittidele.

Paar aastat tagasi ühel suveõhtul tundsin muret, et Leo „lennukaar“ oli juba mõned päevad jutti väga hoogne olnud. Tema võttis mu seepeale käe kõrvale ja tiris trepist üles oma Kunstihoone ateljeesse. Pildid olid sahtlitesse sorteeritud nagu riigiarhiivis, ühtlaselt teritatud pliiatsid laua peal kõik samal joonel, tekk asemel sirgu nagu armees. Mina nähtud korrast sõnatu, läksime alla tagasi.

Oma pideva sarjamise ja sajatamise juures on Leol üks harvaesinev iseloomujoon – ta on erandlikult lahke ja suuremeelne. Kes jõuaks kokku lugeda, kui palju pilte on ta sõpradele kinkinud ja kui palju neile välja käristanud. Aga eks palju antakse ikka ainult sellele, kes jagada tahab.

Leo kunstist ei jõua siin rääkida, minge ise Kadriorgu ja vaadake suurt näitust Kumus.

Emil Urbel, arhitekt

No Lapin on Lapin (on Lapin). Seda peaksid ju kõik teadma. Vabanduseks – no saa aru, Lapin ju! Õigustuseks – aga see on ju Lapin! Etteheiteks – ah, see Lapin! Ja muidugi armastuse ja poolehoiuga, hellitavalt – see on meie Lapin! Vastuoluline, kuid üdini aus, võitlevalt printsipiaalne. Mis muidugi ei takista arvamust muutes olla eelneva suhtes võitlevalt printsipiaalne, aga üdini aus. Mis näitab jätkuvat mõttenõtkust, mitte asjadesse kinni kiilumist, vaatenurga muutumise võimalikkust ja paindlikkust. Millest kahjuks nii mõnelgi vajaka jääb, hoolimata vanusest ja soost.

Lapin oskab näha ja tekitada ilu enda ümber, ta on elegantne pisiasjadeni. Räpina sõprade saadetud mee peal aetud samakat keeldus ta valamast suvalistesse pokaalidesse, vaid tõi ateljeest kaasa väikesed toredad kivist pitsikesed. Elegantne! Ja äärmiselt maitsev. Ja sinna juurde tursamaks Lapini moodi – seda soovitan kõigile. Tema komplimendid daamidele tänapäeva kõigi ja kõige võrdsustamise tuhinas on kui sõõm värsket õhku. Märkab kõike pisiasjadeni välja. Ja kui midagi silma riivab, põrutab otse, nii et torm lahti! Kirglik iga hinna eest. Mõned aastad tagasi Kunstihoone ukse all Viiralti kohviku terrassil, suvise paduvihma eest varjul olles imetlesime läbi vihmaseina inimtühja, üleujutatud, vahutavat Vabaduse platsi. Lapin ütles, et see on nii ilus nagu Argentiina tango. Ja siis me tantsisime seal Argentiina tangot vihmamuusika saatel.

Piret Luigend, KuKu klubi endine perenaine

Lapini film ja näitus

Dokumentaalfilm „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“

Režissöör Manfred Vainokivi.

Kinodes alates 27. aprillist.

Näitus „Leonhard Lapin. Tühjus ja ruum“.

Kuraator Sirje Helme. Kumu kunstimuuseumi suures saalis kuni 13. maini.

Laupäeval, 12. mail toimub Kumus näituse finissage: kell 14 venekeelne ringkäik näitusel, kell 15 arhitektoonide töötuba väikestele ja suurtele ja kell 16 ringkäik näitusel koos Leonhard Lapiniga.